Uue sajandi uus kirjandus?

Rein Veidemann

Muutunud on see, kuidas kirjandust loetakse.  

 

Wimberg

 

MÄSS!protestiks selle vastuet kõik kirjutavadkirjutavad kirjutavadaga keegi lugeda ei viitsitaha oska suudalugemisoskus on mandunudkirjutamine devalveerunudnii lihtne on kirjutadaaga lugeda – raske!nii kirjutas Märt Väljataganii kõneles Jan Kausnüüd mässa, luuletaja!nagu su kohus onanna oma väike nirakas panuslugemisoskuse restauratsioonitäna öösel ei kirjutamina enam ühtki luuletusthakkan lugema neidmis ma juba kirjutanud olenmäss!

 

 

Arvata-loota midagi “uue sajandi uue kirjanduse” kohta  meenutab mulle lapsepõlves kummardumist koduõuel pehkinud puuraketest kaevu suudmele. Avad kaane ja näed tumedalt kumaval veepinnal peegeldumas omaenda kuju. Ammutad pangega vett, see on suurtest vihmadest sogane. Kaevu puust seinad lasevad läbi. Põhjaveesoon kipub kuivama. Tulebki läbi ajada kaevu nõrguva vihmaveega.

See on võrdpilt, mis sobib iseloomustama “katkestuse kultuuri”, seega ka katkestuse kirjandust, kui kasutada Hasso Krulli määratlust eesti kultuurile, mille pidevus kujunevatki läbi “katkestuse repetitsiooni”. Nii võime tagasivaatavalt tõepoolest iseloomustada eesti kultuuri (sh kirjandus)lugu. Aga kas võime ette näha ka uusi katkestusi?

 

Funktsionaalne lugemine

 

Ühega olen küll viimasel ajal pidevalt silmitsi seisnud – lugemiskultuuri katkestus. Tänases uues Eestis loetakse kirjandust – kui loetakse – hoopis teist moodi, kui seda tehti sajandi eest.

Enam kui sajand tagasi otsis lugeja midagi niisugust, mis peegeldanuks adekvaatselt kirjanduseks saanud keeles nende elutegelikkust ja soovunelmaid. Seesugusele ootushorisondile vastasid Juhan Liiv, Eduard Vilde, August Kitzberg, Ernst Peterson. Nooreestlastele niisugune lugejamudel ei sobinud. Nad tahtsid, et ootushorisont asuks kõrgemal ja kaugemal. Aavik võttis ette kirjanduskeele enda, Tuglas haris nii kirjutajaid kui ka nende lugejaid. Kolmekümnendate lõpuks olid mõlemad pooled küpsed. Ühelt poolt teati selgelt, mida oodata, ning deklareeriti seda, teiselt poolt jätkus kirjanike ja kirjanduse eeskäija positsioon (Arbujad).

See oli veel suhteliselt lihtne, sest ei raadio ega film, ammugi televisioon olnud suutnud veel kirjutavat-lugevat ühiskonda ääremaale tõrjuda. Tänaseks on see juhtunud. Meedia-ajastul loetakse kirjandust selgelt funktsionaalselt (otstarbekohaselt), sest ajaosa, mida kirjandusele saab pühendada, on jäänud inimeste elus üha vähemaks.

Loetakse niisiis põhjusel, et see või teine teos on meedias stigmatiseeritud (enneolematu paljastus, roppuste entsüklopeedia, rabav süžee, eksperimentaalsus vms); loetakse lojaalsusest teatud põlvkonnale, autorite ringile, loojate sõpruskonnale; loetakse meelelahutuseks – see on küll alati olnud üks ja seesama – puhkusel või peesitusreisil. Loetakse kohustusest (koolis) ja harjumusest (vanem, pensionäride põlvkond, kes moodustabki lugejaskonna põhimassi, kes aga kohtub kirjandusega enamasti raamatukogus).

See omakorda  tähendab, et lugemisväli on määramatult diferentseerunud, mis omakorda esitab kirjandusele väljakutse nišistumiseks. Kõik loevadki aeg-ajalt midagi, aga lugemise ühisosa, mis omakorda võiks vastu peegelduda kirjanduse ühisosana, jääb üha kitsamaks. Kui alguskujundit kasutada – kaevu põhjaveesoon kuivab, tuleb läbi ajada vihmaveega.

Ma ei dramatiseeri, kuigi mul pole ka midagi selle vastu, et sarnaneda oma arutlustes eelmise sajandi alguse Villem Reimaniga, selle “vana põlvkonna haleduseni uhke esivõitlejaga” (nagu  Reimanit temast kirjutatud raamatu puhul iseloomustatud). 

Hakkan niisiis leppima, et see ongi uue sajandi uue kirjanduse saatus: et on kirjanduselu, mis elab omaette elu, ja et on muu elu, mis elab samamoodi – omaette.

 

Alles surmateateid kuuldes…

 

Kirjeldatud “katkestuse mehhanismi” viimased kujukad näited ilmnesid mu jaoks selles, kui vähe üldsuses kajasid vastu  Debora Vaa­randi  90., Viivi Luige 60., Betti Alveri 100. ja Mats Traadi 70. tähtpäev. Nad “vilguvad” veel kirjanduselus (pühenduskonverentsid, juubeli-intervjuud, -käsitlused kirjandusajakirjades), nende looming kuulub uue aja vana (klassikalise) kirjanduse alla. Aga mis on Eesti riigil või ühiskonnal sellega pistmist?  Niisama, möödaminnes vajuvad nad ajalukku või ongi juba seal. Võpatasime viimati, kui suri Mati Unt. Siis mõistsime, et kirjaniku olemusse kuulub kordumatuse tabamine ja et keeleliselt ahtas eesti kultuuris on  just kirjanik selle keele ainulaadsuse kandja.

Aga miks peaksime mõtlema kirjanduse olulisusele alles suurte kirjanike surmateateid kuuldes, kui võiksime olla klassikutega kogu aeg koos – kui nad veel elavad. Kas nad aga ulatuvad avalike (poliitiliste) tegelaste kõnedesse või esinemistesse? Kas võtab mõni julguse või tahtmise neile viidata kui eestlaste suurtele eeskujudele, meie vaimse tulevikuvõimaluse kehastusele? Kahtlen.

Oleks  üldse huvitav  jälgida avalikus (meedia) diskursuses tsiteeritavate, viidatavate, refereeritavate  eesti kirjanike ringi esinemust. 1980ndate lõpus ja 1990ndate vahetusel  ei läinud nädalatki, kui kõneks poleks võetud Koidula, Liiv, Tammsaare, Kross, Runnel, Kaplinski, Üdi (Viiding). Kirjandusega tegelev  seltskond avastab oma erialakonverentsidel ikka neis midagi uut (mis iseenesest on vastavus tänastele muutustele ja käsitlusvõimalustele), rõhutades ühtlasi nende üleajalisust. Kas oleks palju loota, et see “vanade uus” leiaks ka laiemat kõlapinda?

Konkreetselt: kas oleks palju loota, et moodsad meediumid, alates võimsaimast, televisioonist, ja lõpetades veebikeskkondadega, avaksid oma kanalid, programmid ja leheküljed klassikale.

Sest uus saab ilmneda üksnes võrdluses ja enamasti selgub, et see on taasavastatud vana.

Sest  uue sajandi uue kirjanduse probleem pole kirjanduses endas. Me ei saa ju küsida üheltki noorelt või nooremas keskeas tegutsevalt autorilt – keda näiteks Kajar Pruul on antologiseerinud “vana sajandi uute luuletajatena” (vt “Varjatud ilus haigus”, 2000) –, et miks ta ei kirjuta oma vanemate põlvkonna saagast, neist, kes elasid nõukogude ajal, olid sunnitud tegema neid või teisi kompromisse (see teema ju tegelikult ühe või teise prosaisti teoses juba peegeldubki), sest  kirjaniku vabadus ongi ta seotus üksnes keelega – kõik muu on tema valik.

Uue sajandi eesti kirjanduse probleemiks jääb, kuidas  kohaneda  “müügitabelitega”, kuidas vältida kaubastumist ja ühepäevatäheks saamist, kuidas vastata korraga uue lugejaskonna ootushorisondile ja samas säilitada vaimne sild eesti kirjanduskaevu  põhjaveesoonega. Uue sajandi suurteks kirjanikeks tõusevadki need kirjanikud, kelle jaoks vana ei tähenda unustust, vaid silda igavikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming