Ussaida ilmunud lind

Lauri Sommer: „Enamik inimesi on juba nii seatud, et ilma sisemiste kriisideta pole edasiminekut.“

Maarja Pärtna

Lauri Sommer võrdleb luuletamist kollase lehe tagaajamisega sügisesel väljal.

Lauri Sommer võrdleb luuletamist kollase lehe tagaajamisega sügisesel väljal.

Erakogu

Lauri Sommeri viimane luuleraamat „K. L. ja N.“ ilmus 2008. aastal. Sellele järgnesid menukad proosateosed „Kolm yksiklast“ (2010), „Räestu raamat“ (2012) ja „Sealpool sood“ (2014). Et järg võib olla taas luule käes, aimus mullu, kui Sommer pälvis Loomingus avaldatud luuletuse „Väikeste sammudega, hangeveertesse komistades …“ eest Juhan Liivi auhinna. Toonane võiduluuletus on üks neist, mis varjul kaua tehtud kaunikeses, uues luulekogus „kunagi“.

Mis on sulle luule- ja proosažanri põhiline vahe?

Lauri Sommer: Vahede tegemine ja defineerimine on suht siuke lahtise siibriga ilma kytmine. Kui juba välja tuleb, siis hakkad tegema ja arened tehes, elades ja kujutledes. Ma sain aru, et proosa tuleb välja, kui inimesed reageerisid sellele yksiklaste raamatule. Edasi olen proovinud õppida seda tyypi kirjutamist laiendama. Luule tegeleb hetkega, see on nagu kollase lehe tagaajamine sygisesel väljal. Proosas võid yhele asjale mõelda kuid, tervik moodustub aeglaselt. Need on kaks täiesti erinevat elustiili ja minu praegune on enamasti prosaisti oma, seepärast on juttude soon olnud viimased aastad.

Eelmiste luulekogude taustal mõjub „kunagi“ mulle keeleliselt rahunenud ja kergesti ligipääsetava raamatuna. Kui sa praegu aga oma esimesele raamatule („Laurila“, 1998) tagasi vaatad, siis milline ta sulle paistab, mida sulle tähendab?

„kunagi“ on kindlasti napim, muu kohta ma ei tea. Nappus on ehk tulnud jaapanlaste ja hiinlaste rohkest lugemisest ja maa vaikuses olemisest. Aga esimesed kogud … no ma olen natuke väsinud meenutamast. „Laurila“ ilmus esimesena, aga esimesena tehtud oli „Raagraamis poiss“. Ma elasin tookord Viljandis, ning mul polnud peaaegu kellegagi luuletamisest ega kirjandusest rääkida – omamoodi puhas olukord. Kõige tähtsamad luuletajad olid Taavi Eelmaa, Andres Allan, Ringo Ringvee ja Tõnu Õnnepalu – just selles järjekorras. Siuke kergelt sissepoole pööratud, varaekspressionismiga piirnev suund. Olid käigud soo peale ja unenäod, millest tulnud fraase kritseldasin voodi juures olnud kapile. Mõnedest said luuletused. Teismeea lõpul on inimesel palju jaksu unistamiseks. See oli ka suur Aaviku ja unarsõnadega tegelemise aeg.

Maal olemisest on su luuletustes juttu ja vaikust on neis ka, aga ka helisid – eriti lindude hääli – ning selles mõttes „kunagi“ väga vaikne raamat polegi. Mida linnud su ellu kaasa on toonud, mida õpetanud? Linnas tundub keskmine suhtumine olevat, et linnud on eelkõige tüütud või kahjulikud ja neist tuleb kuidagi lahti saada. Tartu linnupeletid, mis mu meelest kesklinna helitausta omajagu võikamaks on muutnud, on hea näide.

Tartus on Toome kakud ja Liivi tänava hakid siiski veel alles. Viimaseid lindistas yks mu inglise sõber Dave Howell päris pikalt. Linnas tahavad inimesed laiutada, aga metsades, vetel ja lammidel saavad linnud olla rahulikult ja nende käitumine võib olla palju saladuslikum.

Linnulaul on yrgne heli, tiivulised kuuluvad aastaaegade vaheldumise juurde ja Võrumaa folklooris leidub tänini kehtivaid linnuendeid, millest ma kunagi ka pikemalt kirjutan. Mõne linnu ilmumine kuhugi talu ymbrusse, ussaida on mullegi tihti seotud ennetega, millegi teada saamise või meeleolumuutusega. Šamanismiuurija Mihály Hoppál rääkis, et tema näeb mingitel olulistel hetkedel kotkast. Auguritel oli õigus, linnud võivad teateid tuua. Osad käivad muidugi lihtsalt aias söömas.

Pluss veel see, et Liska, plaadi „Laulud lindudelt” autor on nyydseks peaaegu ornitoloogiks õppinud, temalt saan aeg-ajalt yht-teist teada. Näiteks nägi ta tunamullu yhel Mehkamaa tiigil jõgivästrikku, keda Eestis kohatakse vaid paaril korral aastas. Linnuvaatluse meeleolu on lähedane.

Pärast pikka talve on kevadine linnulaul ka üks suuremaid kergenduse toojaid. Talvehetki ja -pilte on siin raamatus ka. Kui tähtis on sulle talv ja sellest väljumise kogemus? Mulle endale on aasta-aastalt selginenud, et sellest põhimustrist, mille viimane ette annab, on elus üllatavalt palju abi.

Sajandivahetusel õnnestus talve mingeid ilminguid ka armastama hakata, praegu ei tea. On tunne, et põhjamaal vananevad inimesed rohkem talvedega, mõnikord lausa mitme aasta jagu korraga. Kui oma rytm kätte saada, siis pole ehk vigagi. Mulle meeldib käre kylm ahjukytmisega paaris, see annab fookuse. Sänna kant on Haanja kõrval yks eesti lumerikkamaid. Suured hanged, kinnituisanud teed ja valgusreostuseta tähistaevas tekitavad ka mingid hämara tantsud, millele linnas ligi ei pääse.

Üks su luuletustest räägib vastumeelsete inimestega leppimisest, vimma vaibumisest. See luuletus on sattunud ajale, kui õhk on avalikus ruumis vihast üsna paks. Öeldakse, et muusikal võib mõnikord olla puhastav mõju. Suudab kirjandus su meelest sama? Mulle tundub, et juba raamatuga kahekesi olemise kogemus ise võib mõnikord omajagu tasakaalustav olla.

Sellest tekstist tegid Liisa Taul ja Emeri Abel koguni video.1 Rituaalseid asju on raamatus veel. Ma arvan, et syvenenud tegevused aitavad inimese sisemust korrastada. Igayks valib ise, mis talle sobib. Muusika kuulamine ja lugemine on seda tihtilugu – juhul, kui teoses on ruumi, kuhu saab lahustuda. Tänu selle raamatu kujundajale Margus Luhtile tekkis mulle maale vinyylimängija ja plaatide kuulamine koos kõige sinna juurde kuuluvaga võib olla yks neid igapäevaseid religioosseid kogemusi.

Su luulekogus on mõned väga tugevad vaibumis- ja hääbumiskujundid, näiteks „Võtta vastu kauge valgus / ja sulava lume kombel aurata õhku“ või „Mul ei ole mingit nägu. Olen ainult tervitus vanadelt teedelt“. Selles mõttes on „kunagi“ tunnetuse poolest tõepoolest vaikne raamat, ühtpidi sisekaemuslik ja meditatiivne, teistpidi sekkumatult vaatlev ja tähelepanelik. Kas sinu meelest seab ümbritsev keskkond piirid sellele, kui suure sisemise vaikuseni on võimalik jõuda? Või sõltub see jõudmine pigem inimesest endast, tema valmisolekust ja tahtest?

Esimeses tsitaadis räägib peegel, teine on tähevaatluselt. Sotsiaalne inerts on väga tugev, annab turvatunde ja kuuluvuse, aga kuskilt maalt inimene seltskonnas enam ei arene. Ta sulandub kokku oma kandi, ringkonna, töökaaslaste, perekonna jne ideedega. Kollektiivselt liikuvat mõtet ei kohta palju, kuigi osadus, kahe ja enama inimese liitunud taju on mu meelest inimkonna suurim võimalus. Kuni seda ei ole, on individuaalõpe paratamatu.

Kes sulle praegu tähtsad luuletajad on? Luulet sa ilmselt siiski loed, kuigi luuleraamatut ei pruugi sult enam tulla?

Ma loen luulet osana muust, mis võiks mõtte käimas hoida. Praegu paistab, et tunnetusliku tähenduse poolest ei ole Eestis olnud Ennost suuremat luuletajat. Tal võib olla viletsaid värsse, yhe ta teksti tegin laulmise jaoks isegi ymber, aga see ei vähenda ta ulatust. Vanadest Sakalatest avastasin Andres Tõrvalille kahekymnendate lõpust. Panin ta tekstivaliku Kago raamatukokku yles.2 Väljamaalt on Georg Trakl kõige tähtsam. Viimastel aastatel olen uuesti yle vaadanud vanade lemmikute Dylan Thomase, Paavo Haavikko, Edith Södergrani ja Sylvia Plathi elud-lulkad ja uusi asju leidnud. Hingedeajal on „Spoon River Anthology“ nina ees. Ja muidugi need asiaadid …

Olen viimasel ajal mõelnud, et ümbritsev kultuur väärtustab paljuski noorust, pakub aga väga vähe juhiseid selleks, kuidas oma ülejäänud eluiga loomulikult läbida. Elu teine pool on suuresti varjus, elu intensiivsus peaks aga justkui selle esimesse otsa kokku pressitud olema. Sellest tulenevalt võib muu hulgas juhtuda, et kui ei tea, kuidas loomulike muutustega kaasa minna, võib oma noor-olemisest paratamatult välja kasvades end ühel hetkel leida peataolekust ja sisemisest kriisist. Mida sina nendest mõtetest arvad?

Oot-oot, kas sa ei tea, et Eesti loetuim ajakiri on 60+? Me oleme vananev yhiskond, isegi Anu Saagim on oma kolumnis vananemist käsitlenud. :=) Enamik inimesi on juba nii seatud, et ilma sisemiste kriisideta pole edasiminekut. Avarama ajatunnetuse teket soodustavad tuntud asjad – ajaloo ja esivanemate ning teistsuguste tyypide mõista pyydmine, oma isiku unustamine meditatsioonis (see võib olla kas või ahjukytmine, maastiku silmitsemine või puuriida ladumine) ja unelaadsetes seisundites. Kõik käib justkui syndmuste kaupa. Heal juhul võib juhtuda, et egoism muutub pluralismiks ja kooskõla otsinguks. Laienemine saab toimuda selles suunas, kuhu kellelgi eeldusi on, kus ta oma vaimseid kodusid leiab. Kodust olemist ka siia Tähtverre, kus me seda juttu kirjutades naabertänavates elasime.

1 „Lyya väli täis kooritud lepavaiu…“, vt https://www.youtube.com/watch?v=ib3q-1OcOJU

2 Leitav aadressil http://www.ounaviks.ee/kago/raamatukogu/t6rvalill.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar