Uskumatu lõpuga lugu

Toomas Vint

Ühes kaunis Euroopa riigis elas ja tegutses kirjamees Teobald Hunno Oolop. Tema riik oli väike ja keeleoskajaidki vähevõitu – ümmarguselt miljoni ringis. Riik oli käinud aegade jooksul käest kätte, aga visa hingega rahvas oskas säilitada võõrvõimude kiuste oma näo. Kui rahvas iseseisvaks sai, siis pandi otsustavalt kirja, et riik peab tagama rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise läbi aegade. Meie kirjamees T. H. Oolop armastas oma  riiki ning püüdis rahva hüvanguks anda endast parima. Ta juhtis Kirjanike Ühendust ja lõi kaasa mitmetes TV-saadetes. Tema soliidne välimus äratas usaldust ja teda hinnati eelkõige kõnemehena – matustel tõid just tema öeldud laused leinaliste silmadesse pisarad ja pidulikel aktustel särtsusid ta sõnad kui tulesädemed.

Ühel hallil talvepäeval, kui märg lumelörts muutis pealinna libedad tänavad veelgi libedamaks, astus Teobaldi kabinetti keegi väsinud ja  räsitud ilmega mehike, kes tassis endaga kaht raamatutest punnis kotti, mis pärast sisenemist ta käest põrandale räntsatasid. „Mind visati üürikorterist välja, ma ei suutnud maksta, mul pole kuskile minna,” rääkis uksest saabuja kohmetult.

„Oot, oot…” ütles Teobald hämmeldunult, aga siis läksid ta silmad lahti: tulijaks polnud keegi muu kui tuntud proosakirjanik Askur Samul. Mõni pidas teda isegi üle aegade parimaks  novellimeistriks. Mida kuradit mina siin teha saan, mõtles Teobald pahaselt, aga küsis: „Kallis kolleeg, kuidas ma sind sinu hädas siis aidata saan?”.

„Ma ei tea,” ütles Askur ja istus märjana, nagu ta oli, tugitooli.

Teobald lasi silmade eest läbi tuleviku, selle, kuidas märjaks saanud tugitool hakkab hallitama, kopitama ja haisema, aga ta ei öelnud tooli kaitseks midagi. Pikkamööda, sõnu suust välja pigistades jutustas  Askur oma loo. See oli rohkem kui masendav. Kirjanik oli näljane ja kodutu, aga lootis kõige kiuste oma pooleliolevat romaani lõpuni kirjutada. „Ma vaatan, mis teha saan,” ütles Teobald kaasa tundes, läks asja uurima ja sai teada, et külaliskorteris viibis parasjagu Kolumbia kirjanik, aga õnnekombel pidi see mees õhtul minema lendama.

Seega oleks Askuril järgmise külalise saabumiseni neljaks päevaks kindel katus pea kohal, aga edasi? 

„Mis saab edasi?” küsis ta suitsuruumis kohvi joovatelt kolleegidelt, kui oli neile Askuri kurva loo tundeliselt ette kandnud. Keegi ei osanud sõnagi öelda. Kes vaatas aknast välja, kes uuris pingsa huviga põrandakatte mustrit. „Pole midagi parata, aga mingi rotatsioon peab olema. Pole sugugi õiglane, kui üks kirjanik saab kogu aeg stippi, aga teine mitte kunagi,” poetas viimaks kriitik Vilipert, kes oli varematel aegadel kulka sihtkapitali kuulunud  ja stipendiume jaganud.

„Peab tähendama, et stipp ja papp riimuvad kenasti,” märkis luuletaja Meenes.

„Elu on selline,” ühmas kirjandusajakirja toimetaja tüdinult ja astus suitsuruumist välja.

Kui Teobald oma kabinetti tagasi läks, istus Askur, tilkuv soni peas, endiselt tugitoolis, aga ta põlvedel asus juba sülearvuti ja Askur klõbistas usinasti selle klahvidel.  Õhtupoolik möödus Teobaldil telestuudios, kus jutusaate saatejuht vatras nagu tatraveski, loovutamata kirjanikule jutuotsakestki. Kui Teobald viimaks kodudiivanil maandus ja pahatujuliselt magustoiduks viinamarju näppis, tundis ta enda sees mingit imelikku mulksatust, mis mõne minuti pärast kordus. Seekord juba jõulisemalt ja äärmiselt ebameeldivat sisetunnet tekitades. Teobald hakkas aimama, et mugav elu oli  ühtäkki ebamugavamaks muutunud. Ta sees liigutas end miski tülikas ja võõras, ning ta ei saanud seda enam olematuks teha. Endalegi ootamatult võttis ta laualt puuviljakandiku ja viskas selle raevukalt vastu seina. „Mis sul hakkas, mis sinuga on!” ahhetas abikaasa kohkunult.

„Sul oleks nagu kurat sisse läinud?!” halas ta. Teobald tardus, abikaasa suust juhuslikult lendu lastud sõna seletas paljutki. Oiates komberdas  ta viimaks voodisse. Jahedad linad ei leevendanud palavikulist olukorda, mis minutminutilt tema sees üha talumatumaks muutus. Tõepoolest: Kurat oli talle sisse läinud. Kurat teab kust tulnud ja kurat teab kuidas ühekorraga sisse pugenud. Järgmisel hommikul oli veelgi vastikum, päris lausligane sombuilm. Teobald astus ettevaatlikult libedale tänavale, et jalutada oma kabinetti mõtisklema, aga jalad kandsid teda  nagu iseenesest kultuuriministeeriumi ning otseteed ministri uksest sisse. Sekretäri laua taga istuv noor ja nägus meesterahvas vaatas teda arusaamatul pilgul, aga siis tundis ära TVekraanilt tuttava näo ja naeratas laialt. Härra kultuuriminister istus laua taga ja lutsutas juba teist tundi pastapliiatsi otsa. Ta ees laiutas paber, millele alla kirjutades oleks ta korrapealt teinud mitu inimest töötuks. Minister oli iseloomult meeldiv härrasmees  ega leidnud endas kuidagi jõudu otsustavat liigutust teha. Riigis valitses raske kriisiolukord. Minister oli eelmistel päevadel juba tõstnud raamatute käibemaksu, vähendanud muuseumite ja teatrite ja raamatukogude eelarveid, aga riigil nappis raha. Ta selja taga rippus maal, kus oli kujutatud luuletajat, kes annab oma pintsaku seljast, et noore riigi kultuuri toetada. See luuletaja oli surnud umbes sada aastat tagasi ja räägiti, et ega ta mõistuski polnud  päris korras. Teobaldi pani imestama, kuivõrd avar oli ministri kabinet ja kui palju õhku see sisaldas, aga ta ei osanud endale kuidagi ära seletada, miks ta ise ühtäkki ministri ees seisis.

„Istuge,” ütles minister, manades korraks näole magusa ja lahke naeratuse. Ma tõepoolest ei tea, miks ma tulin, mõtles Teobald närviliselt ning võttis massiivse laua ees istet. Härra minister nägi välja kena ja hoolitsetud,  mehe kohta vahest liiga hoolitsetud. Metroseksuaal, mõtles Teobald leebe irooniaga, aga pahaendeliselt ta sees liigutama hakkav Kurat lõikas iroonia katki.

„Kirjandus on meie riigi olemasolu võti,” alustas Teobald karmilt ja tundis õudusega, kuidas viivu jooksul muutus ta hääl eriti nõudlikuks ning sõnad tulid tal suust justkui piitsaplaksatused: 

„Kuid öelge mulle, millise tundega me vaatame järeltulevatele põlvedele otsa, kui meie lootustandvam vabakutseline proosakirjanik Askur Samul lõdiseb täna näljasena tänaval ja tal pole toanurkagi,  kuhu minna, et pooleliolev romaan ära lõpetada. Oma viimase raamatu eest sai ta 20 000 krooni. Aasta jooksul on see loomulikult juba ammu sendituks kulunud.”

„Aga miks kirjastaja  talle rohkem ei maksnud, kui ta nii hea kirjanik on?”

„Kirjastajad ei ole nõus tema raamatu eest punast krossigi maksma, sest kirjanik ei ole end TV-ekraanil tuntuks näidanud. Tema raamatud ei ole põrmugi naljakad ja need pole kõigile inimestele arusaadavate lühilausetega roppusi täis  kirjutatud. Ta loob sügavaid ja tähenduslikke teoseid, aga kirjastajad teavad liigagi hästi, et kirjanduslikku meistriteost meie riigis eriti ei osteta. Kirjastajate tingimus on, et kultuurkapital maksaks autorile honorari, ja alles siis nad on nõus väärtkirjandust välja andma. Ent kulkal pole võimalik kirjanikule rohkem kui aastase töö eest enam kui 20 000 krooni maksta.”

„No kuulge, te ajate midagi segamini, nii väikese tasu eest ei hakka keegi tööd tegema.  Minu meelest kulka eraldab kirjanikele stipendiume, kas sellest talle siis ei jätku?”

„Kulkaga on lood nagu on. Stipendiumite jagamine on alati keeruline, vastuoluline ja tihtipeale ebaobjektiivne. Rahajagajad võivad vahel kedagi või midagi kahe silma vahele jätta. Oleks viimane aeg luua kirjanikule olukord, et ta saaks oma töö eest inimväärset tasu ja ei peaks igal aastal kulka otsust oodates värisema. Riik võiks hoolitseda, et kirjanik  saaks majandusliku kindlustunde. Et ta võiks olla perekonna toitja, ja kui vaja, siis eluaseme soetamiseks pangalaenugi võtta.”

„No kuulge, meie rahvas on liiga palju kokku laenanud, minu meelest on väga tervitatav, kui keegi ei astu laenuorjusesse,” lausus ministrihärra õpetlikul, isegi manitseval toonil.

„Ma ei räägi laenamisest! Ma tahan öelda, et oleks vaja midagi teha, et meil oleks ükskord võimalik oma alale pühendunud kirjanikule  inimväärset tasu maksta!” hüüatas Teobald valuliselt, sest Kurat oli valusalt ta hinge kriipima hakanud.

„Korralikku pikka proosat on väga raske pärast päevatööd kirjutada. Romaanikirjanik ei tunne puhkepäeva ega puhkust. Tuleks luua tingimused, et pidev mure homse päeva pärast ei viiks kirjanikku enneaegselt hauda. Kui riik õige pea midagi ette ei võta, siis lähevad kõik silmapaistva kirjandusandega inimesed teisele  tööle. Normaalse mõistusega inimene saab viimaks aru, et isegi tunnustatud kirjanikuna ei ole tal võimalik talutavalt ära elada. Juba aastaid toimubki meil kirjandusest ajude äravool, mistõttu proosa muutub järjest rohkem harrastuskirjanduseks. Täna me saame rääkida suurest kirjanikust Jaan Krossist, aga praegustes, kirjaniku jaoks närustes tingimuses poleks Krossist mitte kunagi Suurt Krossi saanud. Ta oleks midagi tasuvamat teinud, et oma lapsed  ära toita.”

„No kuulge, praegu on kriisiaeg, meil ei ole kuskilt üleliigset krooni võtta, ma saan aru, et tulevikus on kirjanike olukord meie väikese rahva jaoks oluline teema, aga praegu peame panustama Muhu, Mulgi, ja Hargla mustriga tennistesse, sest siin inspireerib rahvakultuur otseselt innovaatilisi noori ettevõtjaid. Me tahame tänasel päeval näha kultuuri ja majanduse seoseid ning need ellu viia.” 

Mul ei ole siin midagi teha, mõtles Teobald. Enne ministri kõrvadesse jõudmist kaovad sõnad ära. Siin ruumis otsekui keegi varastaks neid, topiks mu sõnad oma taskutesse. „Kultuur tuleb maailma viia, hiljaaegu me kinkisime Euroopa Parlamendile klaveri, kas teate, see klaver on üks väike ime, kus majandus ja kultuur omavahel kokku saavad ja meie riigi asja ajavad!”

Ma hakkan minema, siin viibimine on  asjatu, otstarbetu, otsustas Teobald, tõusis toolilt ja naeratas virilalt. „See on kena, et te läbi astusite, aga nüüd on mul tõepoolest kiire valitsuse istungile. Tulge jälle, kui teil mingi mure on!” lausus härra minister ja tõusis laua tagant püsti. Teobald tundis, kuidas temani kandus nõrka, aga kallilt mõjuvat parfüümilõhna. Ta oli juba ukselävel, kui Kurat keeras ta sees nii kõvasti, et pisarad tulid silma, ning Teobald  märkas õudusega, kuidas ta seletamatul kombel hakkas kokku tõmbuma ja kiiresti väikseks hõbedaseks nööbiks muutus, mis ukselävele lebama jäi. „Milline kena nööbikene,” ahhetas minister, kes selle viivitamatult üles korjas ja portfelli pistis.

„Üks väike särav nööp võib imet teha,” pomises ta endamisi ja nägi vaimusilma ees hõbedast nööpi oma püksivärvlit pingutamas. Kui härra minister valitsuse istungile jõudis,  oli seal sõnasõda juba alanud. Ta astus ruumi, aga ühtäkki tundis, kuidas tema portfell üha suuremaks ja raskemaks muutus. Ta astus sammu, siis kaks, kuid portfell oli juba nii hiiglaslikuks paisunud, et pudenes käest maha ja jätkas põikpäiselt põrandalgi kasvamist. Veel püüdis kultuuriminister seda nagu üüratut kartulikotti sikutada, aga enam tal selleks jõudu ei jätkunud. Hämmingus ministrid olid abivalmilt püsti karanud, aga siis tardusid  nemadki raidkujudeks: kotist ronis välja teleriekraanilt tuttav Kirjanike Ühenduse esimees T. H. Oolop.

„Tule taevas appi! Oolop, mida teie valitsuse kinnisel istungil teete!” karjatas proua peaminister. „Esialgu mitte midagi,” ütles Teobald näost punaselapiliseks minnes ja juukseid sirgemaks  kohendades, aga juba oli Kurat ta sisemuses jaurama hakanud ning muutus hoobilt nii väljakannatamatuks, et Teobald oli sunnitud ütlema:

„Tulin kirjandust ja kirjanikke  päästma. Euroopa Ühenduses polegi teist sellist riiki, mis oleks jätnud oma kirjarahva niivõrd inimväärikust alandavasse seisundisse. Ma tahan teile selgeks teha, et kirjaniku töö on nagu iga  teinegi töö. Sealjuures vastutusrikas keelehoid ja keele arendamine. Ilma oma keele ja kultuurita pole iseseisvusel mõtet. Arvestades, et iga riik on kohustatud väljasurevate liikide eest hoolt kandma, teen ettepaneku professionaalsed kirjanikud kanda punasesse raamatusse. Ja hoolitseda nende kui ohustatud liigi eest.” 

„Kuulge, Oolop, tulge mõistusele. Kas te annate endale aru, milliste raskuste ees praegu meie riik on? Me peame igat viimast kui senti kokku hoidma.” „Kui kultuuri pealt hakata kokku hoidma, siis kaotab riik oma mõtte,” hüüatas Kurat Teobaldi suu läbi.

„Ah, et kirjanikud tahavad tagasi nõukaaega, personaalpenssi ja tasuta puhkekodu. Auuu …kapitalism on saabunud! Kui teie raamatuid ei osteta, siis olete osutunud luuseriteks ja grafomaanideks,” hakkas üks tüse minister sapiselt naerma.

Aga Kurat Teobaldi sees jauras omasoodu: „Olulised kirjanikud kirjutavad raamatuid, mis keskmisele lugejale üle jõu käivad.  Kaubaks läheb kergem kraam, mida tihtipeale on võimatu kirjanduseks nimetada.”

„Kuulge, mis asi see „oluline” on? Kui hakata „olulist” toetama, siis on see sama kui visata lihakäntsakas näljase koerakarja keskele,” uratas keegi, mispeale Teobald mõtles nukralt, et sel ütlejal võib üsna õigus olla, aga Kurat andis talle viivitamatult järjekordse obaduse.

„Mina soovitaksin kirjanikel tööle minna  ja vabal ajal hobi korras oma loomingupalang välja elada, sest suur osa sellest „olulisest” kirjandusest on vähe loetav ja tänasele põlvkonnale ebahuvitav,” tegi üks ministritest asjalikul häälel ettepaneku. „Iga inimene müüb ennast või siis oma tööjõudu. Töö ja panus peaks olema tasu aluseks.”

Kurat naeris ja tõstis häält: „Ma räägingi sellest, et kirjaniku töö peaks inimväärselt tasustatud olema. Kui inimene teeb professionaalina  aasta otsa ilma puhkepäevadeta kõrget tunnustust väärivat tööd ja tal on selle eest võimalik meie riigis saada üksnes 20 000, mis teeb kuupalgaks 1666 krooni, siis see ei ole inimväärne töötasu.”

„Miks ta siis rohkem ei küsi?” kuuldus kellegi ärritatud hääl. „Mina tulin teie käest kõigi kirjanike nimel küsima,” raius Kurat sõnu ja Teobald nägi jubedust tundes, et ta on lootusetult kõrvale lükatud, aga samal ajal peab just tema Kuradi sõnade pärast kannatama. Ta ei olnud harjunud kannatama ja talle ei meeldinud see.

„Et te olete nüüd kirjanike „tankist” või,” proovis keegi ironiseerida. „Igatahes alles eile lugesin ma ajalehest, et üks mees olevat raamatu kirjutanud ja seejärel miljonäriks saanud. Ja ma sain aru, et see tuli ette just meie riigis, või ma eksin?” 

„Tõepoolest, see juhtus meie riigis, aga ma ei usu, et mõne aasta pärast kõnealusest raamatust enam räägitakse, samal ajal kirjanik Askur Samul, kelle raamatud on muutunud juba meie kirjanduslooks, visati eile üürikorterist välja, sest ta ei suutnud selle eest maksta. Ometi hellitab Samul endiselt lootust, et suudab väärtkirjandust kirjutades kord end ära elatada.”

„Tule taevas appi,” tähendas proua peaminister.  „Kes see Askur Samul veel on!” „Tule nüüd tõesti, taevas, appi ja aita mind!” ahastas Teobald. Ja taevas kuulis ja taevas tuli appi. Hea Taevas lükkas kurja Kuradi armutult kõrvale ning hakkas Teobaldi suu läbi kõnelema:

„Ma ei tulnud midagi nõudma ega paluma. Mul on hoopis asjalik ettepanek, mis teeks kirjanike elu kergemaks ja me ei peaks oma kirjanikke – maailma ees punastades  – punasesse raamatuse kandma. Meie riik võiks kaheksa teatri kõrval toetada ühte kirjastust, millel oleks oluline osa kirjanduskultuuri ja keele hoidmises. Kirjastus võiks funktsioneerida samamoodi kui teater. Ainult näitlejate asemel oleksid kirjanikud, kellele makstakse korralikku palka ja kelle eest tasutakse sotsiaalmaksu nagu iga töötaja eest. Näitejuhi asemel oleks kirjastaja. Lavakujundaja asemel raamatukujundaja.  Täpselt nagu teater müüb pileteid, müüks kirjastus raamatuid, et teenida omatulu. Maksumaksjal ei tohiks sellise ettevõtmise vastu enam midagi olla ja kirjanikul ei oleks enam kerjuse tunnet. Nii lihtne see olekski,” ütles Teobald, muutus viivu jooksul uuesti nööbiks ja kadus ministriportfelli avarasse sügavusse.

„Ma arvan, et me võiksime nüüd m i n u ettepanekut tõsiselt arutama hakata,” lausus nõudlikult kultuuriminister, kellele tundus, nagu ta oleks äsja seda kõike ise rääkinud.