Usaldus kui Eesti vabariigi sidur

Toomas Liiv

   

 

Rahvas on järjekordselt oma sõna ütelnud ja riigikogu selleks korraks siis jälle valitud, kusjuures “rahvas” on käesolevas kontekstis üpris laialivalguv mõiste. Eestikeelne inimene kipub siinkohal millegipärast alati mõtlema nn eesti rahvast, s.t eestikeelsetest eestlastest koosnevat kogumit, mingit Kungla rahvast, kes laulusõnade järgi “kord istus maha sööma”, nii et vana Vanemuine ise olevat seepeale läinud “murumaal kandlelugu lööma”.  Pärast olevat see Kungla rahvas saanud veel murueide tütreid näha jne. Kes meist siis seda imelist laulu ei teaks! Olgu ammumöödunud Friedrich Kuhlbars tänagi veel tänatud nende vaimuvärskendavate värsside eest.

Kõnesoleva Kungla, resp. eesti rahvaga on aga see lugu, et ta on alati olemas ainult minevikus, täpsemalt – ainult n-ö ajaloovabas, s.t tõelises ja tegelikus minevikus. Niipea kui me ajaloo oma tegelikku minevikku sisse laseme, kaob ka Kungla koos oma kunagi murueide tütreidki näinud rahvaga ning järele jääb ainult alasti klassivõitlus, naiste permanentne diskrimineerimine ja tsivilisatsioonide kokkupõrge. Nii et tänases Eesti Vabariigis ei ole ei Kungla ega eesti rahvast, see-eest on kodanikud, on kodanikkond, on elektoraat (hääleõiguslike subjektide konglomeraat). See on Euroopa (Liit) ja me oleme eurooplased. Eurooplastena räägime me demokraatiast, räägime inimõigustest, räägime liberalismist. Need on ju head asjad. Piltlikumalt väljendudes: need on ju Ameerika Ühendriigid ise, ja see on ülim.

Ent see ei ole kõik. Oleme sunnitud rääkima ka Venemaast, ja Venemaa on halb asi, Venemaa on väga halb asi. Kõige hullem asi on muidugi see, et Venemaa ei ole teinud nii, nagu meie tahame. Nüüd aga ootab Kungla rahvas, et uus riigikogu sunniks Venemaad tegema just seda, mida murueide tütreid näinud Kungla rahvas tahab. Nii et tegemist on ka idasuunal. Ent lõpetagem siinkohal mütoloogilise Kungla rahva temaatika, sest Ernesaksa laulupidude aeg on paratamatult läbi.

Nüüd on õllesummerite aeg, mil me viieteistkümne aasta pärast oleme Euroopa viie kõige rikkama riigi seltskonnas – ning tõenäoliselt oleme seal  just kõige rikkama riigina. Sest me oleme ju edukad. Ehk nagu ütles Khroushchev juba 1960. aastate aastate alguses: dognat i peregnat Sojedinjonnõje Štatõ (Ameerika Ühendriikidele järele jõuda ja neist mööda minna!). Teisisõnu: Eesti Vabariigi kodanike praegusele põlvkonnale saab osaks õnn elada otsekui Ameerika Ühendriikides! Nii me teemegi. See on uue riigikogu esimene ülesanne. Küsimus on seejuures vaid n-ö mehaanikas – millise mehhanismi abil selle Kungla rahvale lubatud õnnepõlveni jõuda?

Selle mehhanismi on eesti kirjanduse klassikud aga juba ammustilma välja töötanud. Jätame siinkohal kõrvale Jakob Pärna soovitatud eduskeemid, sest nende ideoloogia (ausa äri ajamine!) ei ole kõige otstarbekam. Juhan Liiv seevastu on juhtinud tähelepanu hoopis olulisemale faktorile: “Kesse kobistab öösel põrandal? / Kes see valvab sinu sängi ees, / kesse päitsis sind magama hällitab? / Mina, omakasu, / sinu sõber, omakasu, käin sängi all, / seisan ja vaatan sinu voodi ees. / Ole mureta, sinu tuttav mees! / Sinu asjad on aiva hääd, / ees ja taga mind igal pool näed; / sead sul siledad, lehmad rammusad, – / ainult natuke vähe vast kõverdad, – / kõik kui ilma saad! / Ära muretse, seltsimees, ühtigi, / mina ei jäta maha sind millalgi.“ (J. Liiv, Sinuga ja sinuta. Tallinn 1989, lk 139).  Juhan Liivi prohvetlikkus leiab igatahes järjekordselt kinnitamist, sest tema poolt kunagi ette kuulutatud Eesti riigis on täna tõepoolest “sead siledad”, “lehmad rammusad” ja ka “asjad on aiva hääd”. Nii et “seltsimehel” pole tõepoolest põhjust muretseda.

Omakasu on kuuldavasti igasuguse riikliku tegutsemise põhjapanev komponent, sest mis see riikki muud on kui majandus, edu ja raha. Sellega seoses on oluline rõhutada just eesti kirjanike rolli omakasu kui omariikluse peamise garandi kuulutamises. Erilise tähenduse omandab siinkohal meie suurkirjanik Anton Hansen Tammsaare, kes juba aastal 1919 oma programmilises artiklis “Riik ja rahvas” kirjutas näpunäiteks igale (tulevasele Eesti) valitsusele: “ära pane ühtegi inimest vähegi vastutavamale kohale, kui tal on omakasust tume või loomuvastane arusaamine, sest ebausaldusvääriline riiklises mõttes on iga inimene, kes midagi tahab teha, ilma et ta omakasu õieti silmas peaks.  Niisugusel ebaloomulikkude instinktidega inimesel on päris ükskõik, missugune valitsus pukil püsib, sest omakasuta tööd leidub ju igasuguse riiklise või ühiskondliku korra maksvusel.” (A. H. Tammsaare, Kogutud teosed, 16. köide, Tallinn 1988, lk 188). Tavalugeja peab seda tekstilõiku tavaliselt Tammsaarele spetsiifilise, mõneti patoloogilisegi irooniavajaduse ilminguks. Asi on ometi programmilisem. Jutt käib ju “omakasuta tööst”, mis on igasuguse riikluse juures n-ö paratamatult parasiteerivaks, sotsialistlikuks parameetriks.

Ent klassik annab ka (Eesti!) riikluse tarvis positiivse, liberaalse, demokraatlise eeskuju: “Leidub aga inimene, kellest märgata võib, et ta ametivõimu omakasuliselt püüab tarvitada – olgu see inimene mees või naine, miilitsamees või varustusvalitseja, – siis võib teda riiklises mõttes ilma pikema jututa usaldada: Peaks aga veel selguma, et sel inimesel on tõsised demokraatlised põhjusmõtted, sest ta armastab ise ja laseb ka oma ametivendi elada, siis on see otse riikline varandus, sest ei ole ju riiklise aparaadi kindlustuseks miski nii tähtis, kui just demokraatlisel alusel loomulikkude instinktide loomulik rahuldamine.” (Ibidem, lk 188-189). Unustagem siinkohal tammsaarelik irooniapatoloogia. Püüdkem ilma irooniata aduda tammsaarelikku ideaali – demokraatlised põhimõtted! See on ju praegu kehtiva Eesti Vabariigi vundament! Demokraatlised põhjusmõtted koos ametivõimu omakasulisusega on meid meie tänasesse edusse toonud, ja toovad/viivad kindlasti edaspidigi.

Ja ikkagi… Midagi on kogu selle värgi juures siiski veel puudu. Oleks (nagu) vaja veel üht parameetrit, midagi siduvat, n-ö sidurit (ÕS väidab ju, et sidur on masinaelement võllide ühendamiseks). Niisugune sidur on ka olemas. Demokraatia kui mehhanismi juures on nimelt oluliseks, ehk isegi kõike otsustavaks teguriks usaldus. Usaldus ongi Eesti Vabariigi sidur. Teisisõnu ja meie praeguses kontekstis: kas ma ikka usaldan mind riigikogus esindavat omakasulist loomulikkude instinktide loomulikku rahuldajat?

Siingi võib täie usaldusega toetuda eesti kirjanikele. Klassikutest kirjutas näiteks Jaan Kross aastal 1964 luuletuses “Asjad, mis ma tahaksin” oma 7. tahetavaks asjaks: “Et sellel, kellele öeldaks “Me ei usalda sind”, / oleks kohustus – koristada end ühiskonna jalust, / ja sellel, kellele öeldaks “Me usaldame sind”, / kohustus anda ütlejale / vastu kõrvu. / Aga et ometi poleks kellelgi tarvis tõmmata end / oksa / või ringi käia põlevi kõrvu, / sest usaldusest poleks tarvis rääkida.” (J. Kross, Kivist viiulid. Tallinn 1964, lk 8).

Tõepoolest. Omakasust poleks tarvis rääkida. Omakasu tuleb usaldada. Ja jaankrossiliku ägedusega vastu kõrvu anda pole ka ilus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming