Urve Karuks 18. I 1936 – 18. VII 2015

Selle ilma valukojast

ainsana ma võtan kaasa

õrnaks karastatud hinge.

Luuletuses „Pagulane“ tunneb Urve Karuks, üks eesti silmapaistvaimaid luuletajaid Suur-Eestis, end orvuna, kes, välja tõugatud emakojast, jäänud maakera orbiiti kodukäijana kerjama. Rasked aastad Saksamaa põgenikelaagrites, kus Urve pidi alustama kooliteed, leevenesid 1951. aastal, mil sõjaväelase tütrena koos ema ja vennaga Eestist põgenenud neiu jõudis Kanadasse Torontosse, oma teisele kodumaale.

Eesti tähendus kasvas kujutlusis: „Minul seevastu on ainult muinasmaa. Eestlaseks sündinuna, varakult oma kasvupinnast ja keelest lahti rebituna ja võõrsile kantuna olen katsunud eestlust ja oma keelt säilitada ja lastelegi õpetada. Ei tea isegi, miks, tunnen, et teisiti ei saa.“ Urve võimalus emakeelt säilitada oli kirjutada luuletusi. Luuledebüüt oli ajakirjas Mana 1964. aastal. Esimese luulekogu „Savi“ (1968) kirjastas autor ise, teine, „Kodakondur“ (1976) ilmus Torontos Mana kirjastatuna.

Ainus Eestis ilmunud teos on valikkogu „Laotusse lendama laukast“ (1992), mis sisaldab nii „Savi“ kui „Kodakonduri“ luulet, lisaks uut luulet tsüklis „Krüptogramm“. Saatesõnas „Enda luulest“ pihib ta oma luule- ja jumalaelamusi ning tunnistab suurte eeskujude Betti Alveri ja Paul-Eerik Rummo mõju, samuti dialoogi Jaan Kaplinski luulega. Lisame siia niisama olulise luulesideme Ivar Ivaskiga.

Intensiivses, sõnatundlikus minaluules vibreerib ta „iga olemasoleva rakuga“, väärtustades „osasaamist igast kogemusest – nii heast kui ka halvast …“. Noore Karuksi luules on eufoorilist julgust ja bravuuri, ta samastub hipilike lillelastega, tal on teravmeelseid assotsiatsioone („Loode ka loodab“), huumorit ja traagikat. Autoril on rikas emakeelne sõnavara, inspireeritud rahvalauludest ja -keelest.

„Kodakonduri“ arvustuses kirjutas Ilse Lehiste, et Karuksi luule „kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse“. Karuksi keeleline loovus, lingvistilised fantaasiad ja rahvaluulest inspireeritud stiilivõtted on üllatuslikud, vorm nüüdisaegse rütmiga. Sõnatäpsust võimendavad idamaised napid haikud ja tankad.

Urve Karuksi igavikulised teemad viitavad suurele luulele:

End peru luuleratsuga koos

tõstan laotusse lendama laukast.

Urve viimaste aastate suurim soov oli avaldada kogutud luuletused, see kava jäi kahjuks katki. Nüüd on meil aeg tema soov täita.

Eesti Kirjanike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar