Uppumine

Katkend romaanist „Serafima ja Bogdan“

VAHUR AFANASJEV

Jahedas rabas kostab üminat ja ulgumist. Bogdan palvetab, valmistudes järjekordseks kummaliseks rituaaliks. Väino tõstab rätikut, mis katab vana marjakorvi. Korvis on kassipojad. Siidjalt läikiva musta karvaga, mõnel valge laik lõual või jalgadel. Kassipojad ronivad üksteise otsa. Nad on õige väikesed – silmad veel kinni.

Kassipojad pärinevad järveuurijate jaamast. Nende ema on Laika, poolenisti hulkuv kass, kes veedab soojema aja järveuurijate juures ja talved mõne praagalase laudas. Nime on loom saanud koera järgi, kelle Nõukogudemaa 1957. aastal Sputnik 2 pardal Maa orbiidile saatis. Kaks korda aastas toob Laika pesakonna poegi, vaevumata neid inimeste eest peitmagi.

Väino vaatab onu Bogdani. Too istub hütinurgas ja pomiseb palveid. Paremas käes keerleb puust ja plekist meisterdatud palveveski. Kas täna on päev, mil talle viimaks õpetatakse, kuidas mitte tunda valu? Sest kuigi ta on kuulnud imedest ja saanud teada, et inimeses peituvad uskumatud varasalved, kuigi ta käed pole enam uinudes külmad ja higised, kratsib aeg-ajalt ta rinnakorvi all rahutus ja nimetu nukrus kisub enesest eemale.

Nüüd näub üks kassipoegadest.

Väino sirutab käe välja, paitab ettevaatlikult. Loomakesed on soojad, nuhivad kätt ninakesega, tonksivad, avavad suu – otsivad tissi.

Bogdan lõpetab palvetamise.

„Tere, võitleja!“ ütleb ta poisile. „Tule siia!“

Poiss kummardab, onu kummardab vastu. Väino kehahoiak on sirge, kuid liigutused paindlikud. Õppetunnid on teda kõvasti muutnud. Nähtavasti just täiskasvanulikult rahuliku, kaalutletud ja vankumatu hoiaku pärast pole isa teda enam kordagi põhjalikult peksnud, jaganud vaid üksikuid võmme ja solvanguid, kui poiss on ette jäänud. Kuid onuga võrreldes ei näe ta sugugi nõnda võimas välja. Ka Bogdanile endale on õppetunnid kasuks tulnud. Üksinda treenides pole tal olnud võrdlust, kiiresti arenev poiss on aga sundinud ennastki arendama. Ometi pole Väino valmis, tunneb Bogdan. Valmis milleks? Kuigi kättemaks kangastub vahel täiesti tõelisena, justkui juba teoks saanud sündmusena, ei oska Bogdan isegi endale sõnastada, mida see magusa kõlaga sõna eneses sisaldab. Verd ja mulda, karjeid ja hala, kuid kas pakuks seda Raimondi surmamine? Ja kui surmata, siis kui pikk piinamine on piisav, et lunastada? Ainus, mida Bogdan tõeliselt kardab, on päev pärast kättemaksu teostumist, aga seda ei julge ta endale tunnistada.

„Võitleja, kas sa tead, mis on sinu ülesanne?“

Väino vaatab vilksamisi korvi kassi­poegadega ja neelatab. Ta teab väga hästi, mida üleliigsete loomakestega tavaliselt tehakse.

„Tubli,“ kiidab onu ning paitab poisi pead, justnagu too oli enne kassipoegi silitanud – ettevaatlikult, püüdes mitte kiinduda. „Lähme. Korvi kannad sina.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming