Unustatud Raamatute Surnuaed

Lembit Liivak

Carlos Ruiz Zafón, Taeva vang. Tõlkinud Kai Aareleid, toimetaja Terje Kuusik. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 344 lk. Kõik siin ilmas on võlts, noormees. Kõik peale raha. Carlos Ruiz Zafón, „Taeva vang” 14. mail paisati maailma raamatupoodide lettidele järjekordne Dan Browni seekord Dantest inspireeritud üllitis „Põrgu” („Inferno”), kus jätkuvad Robert Langtoni peadpööritavad seiklused. See on tähelepanuväärne, sest vist esimest korda maailmas ilmuvad originaal ning tõlked olulisematesse keeltesse üheaegselt. Kuuldavasti olevat selleks suletud üksteist eri maade tõlkijat kaheks kuuks Milano lähedale kirjastuse keldrisse, kus nad relvastatud valvurite valvsa pilgu all täielikus isolatsioonis ning spartalikes tingimustes „suurmeistri” käsikirja kallal töötasid. Turvameetmed olevat olnud ülimalt karmid: mobiiltelefone ei tohtinud kasutada, sülearvutid olid laudade külge kruvitud, internetis surfamine ning ka üksteisega suhtlemine piiratud. Eesmärgiks oli teos kõigis suuremates keeltes korraga müüki lasta, et teenida võimalikult palju kasumit. Kas aga see ilmselt järjekordne menuk ka veidi kriitilisema maitsega raamatusõbrale lugeda sünnib, on juba sootuks ise küsimus. Menu valem Browni legend saab alguse 2003. aastal, kui ilmub tema „Da Vinci kood” (e. k 2003, 2006), mida on maailmas nüüdseks müüdud üle 60 miljoni eksemplari, kuigi selle üsnagi konarlikus stiilis valdavalt lihtlausetest koosneva kassahiti erakordset menu pole mõrva- ja spioonilugudest niigi tulvil raamatuturul eriti kerge mõista. Võib vaid oletada, et ilmselt suutis autor lisaks hoogsalt ning tuleb tunnistada, et ka kaasakiskuvalt kirjeldatud sündmustele ja (pseudo)faktidega manipuleerides äratada meie konspiratsiooniteooriatest küllastunud maailmas oma kolleegidest sootuks suuremat tähelepanu tänu sellele, et oskas pakkuda lugejale, kellel on tänapäeval üha raskem vahet teha tõese ning väära informatsiooni vahel, lausa mängleva kergusega lahendusi siiani vastuseta jäänud esoteerilistele küsimustele ning rahuldada tema vajadust kõige salapärase järele. Iseasi muidugi, kas ka need vastused midagi väärt on. Tema auks tuleb aga paraku tunnistada, et vaevalt suudab keegi, kes on tema thriller’i läbi lehitsenud, Leonardo da Vinci „ Püha õhtusöömaaeg a”või „Mona Lisat” enam endise pilguga vaadata.

Browni menuvalem näis olevat nii hõlpsasti jäljendatav, et see ahvatles paljusid autoreid sama üritama. Millegipärast meenub esmalt hiljuti sirvitud ameerika autori Jennifer Lee Carrelli briti raamatuedetabelis üsna kõrgele kohale jõudnud „Shakespeare’i needus” („The Shakespeare Curse”, 2010), mis dramaturgi tekste esoteerika ja nõidusega ühendades pakub lahenduse tema mõistatuslikule geniaalsusele, aga sellesarnaseid teoseid on XXI sajandi esimesel kümnendil ka üsna palju eestindatud. Matthew Pearli müsteeriumis „Dante klubi” („The Dante Club”, 2003, e. k 2006) lahendavad XIX sajandi tuntud kirjamehed Dante „Põrgu” analoogiale tuginedes salapäraseid mõrvu, Tess Gerritseni „Mefisto klubis” („The Mephisto Club”, 2006, e. k 2007) võideldakse universaalse kurjuse vastu, kuid tõlkenäiteid võib tuua ka Ibeeria poolsaarelt. Esteban Martíni ja Andreu Carranza kahtlase väärtusega „Gaudí võti” („ La Clave Gaudí”, 2007, e. k 2008) üritab avada Antoni Gaudí mõistatusliku surma tagamaad, Juan Gómez-Jurado kaks romaani „Jumala spioon” („Espía de Dios”, 2006, e. k 2009) ja „Reeturi embleem” („El emblema de traidor”, 2008, e. k 2010) räägivad Vatikani räpastest afääridest ning natside ja vabamüürlaste varjatud võitlusest. Väga tinglikult võiks samasse seltskonda paigutada ka Carlos Ruiz Zafóni (sünd 1964), sest ka teda näivad lummavat esoteerika ja salapära, kuigi kirjutamisoskust näikse tal jätkuvat eespool mainitutest märksa enam ning ta ei panusta ka lugeja kergeusklikkusele. Pigem seostub tema Unustatud Raamatute Surnuaia triloogia Arturo Pérez-Reverte kirjandusringides aset leidva kvaliteet-thriller’iga „Dumas’ klubi” („El Club Dumas”, 1993, e. k 2006).

Zafóni teekond

Alghariduse sai Ruiz Zafón jesuiitide õppeasutuses, õppis seejärel ajakirjandust, kuid loobus 28aastaselt loomingulise juhi ametist ühes Barcelona agentuuris ning otsustas täielikult pühenduda kirjutamisele. Tollal tulusat ning üha rohkem hoogu sisse saavat moetrendi järgides kirjutab ka tema esmalt noortele adresseeritud õuduse- ning seiklusteküllaseid fantaasiaromaane, mis 2007. aastal päädivad ühtede kaante vahele pandud köitega „Udu triloogia” („La trilogia de la niebla”). Kuid esimese raamatu eest saadud kolme miljonit peseetat kasutab ta selleks, et lahkuda 1994. aastal Hispaaniast ning asuda elama Los Angelesse, tuues põhjenduseks, et juba lapsena oli teda kütkestanud Ameerika klassikaline filmikunst ning džässimaailm.

Aastal 2001 ilmub esimene täiskasvanutele mõeldud romaan „Tuule vari” („La sombra del viento”, e. k 2008, 2012, tlk Kai Aareleid), mis jääb esmalt kriitikutest täiesti märkamata, kuid kogub kiiresti populaarsust tänu lugejate suust suhu vahetatud informatsioonile. Õige varsti ületab raamatu kuulsus ka riigipiirid ja juba veidi hiljem on Ruiz Zafón Euroopas tuntum kui teine hispaania menukite autor Javier Marías (e. k „Nii valge süda”, „Kirjapandud elud” ja „Oxfordi romaan”). Paari-kolme aasta pärast on see teos tõlgitud umbes neljakümnesse keelde.

2008. aasta kevadel jõuab pretsedenditu meediakära saatel poelettidele Carlos Ruiz Zafóni järgmise romaani „Ingli mäng” („El juego del ángel”, e. k 2010, tlk Kai Aareleid) üks miljon eksemplari. Raamatut esitleti Barcelonas Gran Teatro de Liceus, kus tohutule lavale oli dekoratsioonina üles seatud antiikne raamatukogu, kohal 150 ajakirjanikku ning 15 telejaama. Seega, kui „Tuule vari” võitis miljonite vaatajate südamed ilma reklaamikampaaniata, siis selle teose promomiseks korraldatud etendus meenutas pigem mõne kommertsfilmi esilinastust või rokkiidoli kontserti. Nagu Dan Browni äsja ilmunud „Põrgu” oli ka „Ingli mäng” mõeldudki saama bestselleriks, sama päeva õhtuks oli seda ainuüksi Kataloonias müüdud 250 000 eksemplari – ehk siis iga sekundiga 300 raamatut! – ning teatrist välja lookles tohutu järjekord fännidest, kes kõik igatsesid saada autogrammi. Tarbetu lisadagi, et samasugune saatus ootas menukit ees Prantsusmaal, Saksamaal, Portugalis ja Inglismaal.

Pole vist mõtet selles kirjatükis „Tuule varju” kiitma hakata, sest seda on juba niigi eesti keeles teinud Doris Kareva, Jan Kaus, Margus Haava perioodikas ning ilmselt paljud teisedki oma blogides. Praegu meenub vaid, et tegemist oli vägagi suupärase lugemisega, ehkki nii mõnigi mu hispaania sõpradest juba tookord, kohe pärast raamatu ilmumist, veidi huult kõverdas. Aga öelgu Ruiz Zafóni kritiseerijad tagantjärele mida tahes, kuid autori hispaanialikult veidi nukrameelne ning stoiline jutustamislaad, mõnusad kõnekäänud, mis eriti ühe tegelaskuju, Fermíni suust pudenevad, tegid selle raamatu äärmiselt nauditavaks; peaaegu eirates üsnagi ootuspärast armastuslugu, mis enamasti romaanides kohustuslik kipub olema, sai seda lugeda lihtsalt lugemise rõõmust nagu näiteks kas või gurmaanidele mõeldud John Banville’i „Merd” (e. k 2006) või mõnda Michel Houellebecqi üllitist. Paraku tundub järele mõeldes ohumärgina see, et peale Unustatud Raamatute Surnuaia idee, mis ilmselt kõigile lugejaile seostub Jorge Luis Borgese kuulsa „Paabeli raamatukoguga”, ei meenu sellest teosest praegu enam midagi. Ei saa ju olla, et keegi näiteks unustaks „Protsessi”, „Võõra” või ka kodumaise „Väikese Illimari”, kirugu koolipoisid neid siis nii igavaks kui tahes!

„Ingli mäng”, gooti lugude stiilis müstika ja üsnagi melodramaatilise armastusega tembitud põnevusromaan, osutus aga hoolimata kas siis inertsist või promoeesmärgil ilmunud kiitvast kriitikast ja tohutust läbimüügist paljudele pettumuseks ehk siis menuk jäi paraku üsna menutuks. Ette on heidetud raamatule ebaühtlust, skemaatilisust ning klišeelisust, mõnevõrra tuhmimaks näib olevat muutunud ka kirjaniku stiil, kuigi ka siin on Ruiz Zafón suutnud suurepäraselt edasi anda antiikse ning tänapäeva Barcelona õhustikku. Lootusrikkalt ning usaldusest „Tuule varju” autori vastu asusin ka ise usinalt ja juba ette maiuspala nautides seda mahukat teost lugema, aga paraku hakkas õhin peagi kahanema, asendudes kuhjuva tüdimusega. Kohusetundest viimase kolmekümne leheküljeni pingutanud, pärisin endalt ootamatult: miks ma seda raamatut üldse loen? Ja – häbi tunnistada – lugemata need viimased leheküljed minust jäidki.

Kolmas köide: „Taeva vang”

Sel aastal eesti keeles ilmunud „Taeva vang” („El Prisionero del Cielo”, 2011, tlk Kai Aareleid) on eelmistest romaanidest tunduvalt lühem ning selle presentatsioon oli eelmisega võrreldes ka märksa vähem kärarikas. Siingi kohtub lugeja Danieli ja Fermíniga ning sündmustikus on taas kesksel kohal Unustatud Raamatud. Romaani juhatab postmodernistliku võttena sisse autori enda loodud fiktiivse kirjaniku Julián Caraxi epigraaf ning tegevus leiab aset Barcelonas 1957. aasta jõulude ajal. Eeskätt on aga seekord tegemist Fermíni looga, kus kujutatud vahetult kodusõjale (1936–1939) järgnenud perioodi ning tema vangistust Kataloonia pealinna kohal kõrguvas sünges Montjuļci kindluses ja hilisemaid identiteediprobleeme. Olgu meenutuseks öeldud, et tegemist oli ühe verisema vennatapusõjaga Euroopa ajaloos ning ühtlasi eelmänguga Teisele maailmasõjale, kuigi ei vasak-, aga eeskätt just parempoolsed jõud ei hoomanud tollal selle sügavamat tähendust, lootes probleemi eirates, et see kaob iseenesest. Juba sõja ajal olid Hispaania vanglad ülerahvastatud ning sellele järgnenud karistusaktsioonide ajal läks olukord veelgi trööstitumaks. Piisas sellest, kui kellelgi oli pintsaku parem õlg rohkem kulunud – tõend relva kandmisest –, et ta küsimusi esitamata maha lasta. Samuti kirjeldab Ruiz Zafón oma romaanis üsnagi ilmekalt seda enamikule poliitikutele universaalselt iseloomulikku tülgastavat lipitsemise, nepotismi ning korruptsiooni lainet, mis Franco režiimi alguses hoo sisse saab. Nagu kommenteerib Fermín ise: „On aegu ja paiku, kus olla eikeegi on auväärsem kui olla keegi.” Fermín on ka see, kelle suu läbi näib autor andvat hinnangu XX sajandi teisele poolele (ehk siis üsna meie kaasajale): „Tulevikus on kõik romaanid mustad, sest kui selle verejanulise sajandi teisel poolel on mingi ühine lõhn, siis on see valskuse ja kuritöö lehk, mida mitmesuguste eufemismidega varjata püütakse”. Ühtlasi tuleb ilmselt nõustuda Ruiz Zafóniga, et poliitikutest trügijate ahnus kipub enamasti olema piiritu ning lisaks rahale, võimule, positsioonile ihaldatakse ka rahva austust ning lugupidamist ja nii šantažeeribki romaanis „Taeva vang” ambitsioonikas vanglaülem Mauricio Valls, lootusetult läbikukkunud kirjanik, vangis olevat David Martíni „ümber kirjutama” oma andetuid käsikirju. Tunnustatud kultuuritegelase ning kunstnikuoreooli Valls lõpuks saavutabki, sest tema „loosungitest oli saanud ilmutatud tõe kaanon, mille olid omaks võtnud need kolm või neli tuhat hispaanlast, kellele meeldis end harituks pidada ja tavalistele kaaskodanikele ülevalt alla vaadata, ning kes seda kõike nüüd püüdlike õpilastena korrutasid”. Ühtlasi on tema näol ka tegu teose intriigi arendamiseks vajaliku kurikaelaga, kelle kõrval, nagu kusagil kommenteeritud, tundub „Amadeuse” Salieri lausa paipoiss olevat. Aga temaga arvete klaarimise nagu ka paljude lahtiste otste kokkusõlmimise on Carlos Ruiz Zafón jätnud Unustatud Raamatute Surnuaia seeria neljandasse ning ilmselt viimasesse köitesse.

„Taeva vangi” eestikeelselt tõlkelt, mis ladusalt loetav nagu varasemadki, oleks võib-olla oodanud lugejale mõnede nimede joonealust seletamist. Nimelt on näiteks seoses ühekäelistega romaanis kaudne viide Cervantesele, kes kaotas 1571. aastal Lepanto lahingus vasaku käe ning sai seetõttu hiljem kodumaale pöördudes hüüdnimeks Lepanto Ühekäeline. Leheküljel 69 mainib Fermín „donja Margarita Xirgu imetabaselt hõljuvat büsti”. Oleks võinud selgitada, et Xirgu (1888–1969) oli kogu hispaaniakeelses maailmas samavõrd legendaarne tantsija kui Isadora Duncan Euroopas, ühtlasi ka Federico García Lorca väga lähedane sõber. Kommenteerimist oleks vahest vajanud ka Palau de la Música, mis valmis XX sajandi alguses Katalaani Renaixença (kultuurilise taassünni) perioodil, ja omamoodi legend on ka Ruiz Zafóni mainitud itaalia näitleja Rudolph Valentino (1895–1926), hüüdnimega Ladina Armastaja (Latin Lover), kelle surm 31aastaselt põhjustas tema naissoost fännide massihüsteeria.

Niisiis tuleb nentida, et kõigi kirjanike looming kipub paraku olema ebaühtlane ning isegi kas või sellise suurmeistri nagu Herman Hesse sulest on sündinud täiesti kolmanda järgu üllitisi. Seega seob lugejat autoriga eeskätt usaldus tema vastu, kuna ta on selle varasemate teostega välja teeninud. Ja seejuures võivad lugejad olla üsnagi leplikud, aktsepteerides sümpaatse kirjaniku kehvapoolset romaani ning lootes, et järgmine kord õnnestub paremini. Meenub, millise põnevusega sai kunagi loetud Frank Herberti (1920–1986) tihti isegi maailma parimaks peetavat ulmeromaani „Düün” („Dune” 1965, e. k 2002). Paraku näib, et autor üritas avastatud kullasoonest maksimaalselt kasu lõigata ja nii sündisid – vähemalt minu meelest – üha segasemad, tüütumad ja üha ennast kordavad „Düüni messias”, „Düüni lapsed” jne, ehk siis kuuest mahukast romaanist koosnev düüni saaga. Jääb loota, et oma kvadroloogia viimase osaga, mis peaks lähitulevikus ilmuma, suudab Carlos Ruiz Zafón lugejate usalduse tagasi võita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming