Undermariiheni õppetunnid

BERK VAHER

Loone Ots, Klaviir. Huma, Tallinn 2004. Ilma keerutamata ? ?Klaviir? on nõrk luulekogu. Ehk oleks tulnud säästa autorit, kellele see tõdemus kahtlemata ei meeldi, ning leheruumi, mida mõne parema teose arvustus küllap enam väärinuks ? ent ?Klaviiri? puudused on niivõrd õpetlikud, et hoiatuseks tasub neile ikkagi osutada. Küllap ei veena ma autorit, ehk aga on sellest jutust abi nii mõnelegi teisele luuletajale või luuletada proovijale.

Tsükkel ?Tartu küklos? koondab valdavalt riimilist luulet. Kuigi kuulun juba nende hulka, kellele vabavärss tundub loomulikum, ei väsi ma üllatumast, kuidas pealtnäha lihtsatele riimidele suudab pingsaid luuletusi rajada näiteks Triin Soomets. Ent kas ongi õige öelda, et Soometsa luule pinge on riimides? Pigem ikka neis meelelistes-rütmilistes kontrastides, mis riimidele eelnevad ja nendes ei vaibu.

Loone Otsa riimidele aga mingit pinget ei eelne ega järgne. On siis tulemuseks hoopis contralik sundimatu lõbusus? Naljakas on kohati küll, aga? palun: ?Pani paika tee- ja kohvitoose, / lapse rõõmuks tellis ?tartu roose?, / pakkis kandekotti talvemoose, / tegi laenusid ja võttis õnneloose? (?Igav lugu?, lk. 10). Tõstku käsi, kellele EI meenunud too pilalulla moosi tilkuvast kuukoogist ja roosinäppimisest? Halloo? Ja kui tõesti ei meenunud, siis teine võimalus: ?Luunja lavadel õitsevad roosid, / Ihaste keldrites käärivad moosid? (?Tartu kaart?, lk. 12).

Miskipärast tundub, et see paralleel pole Loone Otsal tahtlik. Küll on siin muhedusetaotlust, samas ka soovi kirjutada ilusasti. Tulemus on aga lihtsalt maotu (või siis maotult lihtne, nagu nõrgem osa Runnelist: ?Esimene lumi? lk. 24, ?Heliredel? lk. 25). Õppetund nr. 1: stroofide lõpetamine kõlaliselt sarnaste sõnadega ei anna veel mõjusat luulet. Riim olgu vahend, mitte eesmärk.

Õppetund nr. 2: isegi kui püüelda kõrgstiili, ei saa ignoreerida sõnade madalstiilseid tähendusi. Minugi lemmikhelindeid on Debussy ?Clair de Lune?, aga sellest inspireeritud luuletuse suudab Loone Ots kohe tahtmatult (?) ära lörtsida: ?Kuulen kuuvalgust kriipimata plaadilt, / mille pressinud on ülitundlik riist.? (lk. 29). Või kui see on ikkagi tahtlik, siis on see porno. Aga miks peaks seegi autorile võõras olema? (lk. 42). ?Nägin Sind / eredas unes. / Kogu mu keha / on ikka veel märg / sellele mõeldes.?

Tunnustatud on ?Klaviiri? tsüklit ?Eestiaegsed majad? (Julius Ürt Arkaadias, Jürgen Rooste kirjavahetuses). Mul on raske sedagi entusiasmi jagada. Pildikesed ?eestiaja? kultuuriruumist ja Marie Underi, Laikmaa jt. suuruste argihetkist on küll kenad, aga ? õppetund nr. 3 ? luule EI OLE murtud ridadega proosa. Luule eeldab siiski teksti ülimat tihendamist, liiasuse minimeerimist. Luule ei nõua grammatiliselt täielike lausete moodustamist, pigem taunib neid. Aga Loone Ots tahab kirjutada korrektsetes täislausetes. Tulemuseks novellikonspektid, millele on kulutatud rohkem paberit, kui ökoloogiliselt mõistlik olnuks. Ning õppetund nr. 4: kindlasti ei nõua luule ega kirjandus üldse autori saatesõna, milles faktid ja väljamõeldis eristatakse ning kirjutatu luule asemel pigemini (ja põhjendamatult) ?vabas värsis jutustuse, ballaadi, mikroeeposega? samastatakse (lk. 65). Aga mõttetult õigustavate-ülendavate saatesõnadega on patustanud kogenumadki autorid (nt. Jüri Talvet aprillikuu Loomingus).

Õppetund nr. 5: luulekogu olgu pigem äärmiselt rangelt koostatud ja hõlmaku paar-kolmkümmend lehekülge kui tubli ajakirja paksune ning tulvil hajanoppeid ja juhuluulet bussis või voodis või ?kohvikannu ja koogitaldriku kõrval?. Samas läinuks ka temaatilisi haakumisi ohverdades ja ainult tugevamaile tekstidele panustades ?Klaviirist? sidusa kogu moodustamine keeruliseks. Tugevaid luuletusi on siin täpselt üks: kristiinaehinlik ?Pärmivabriku kandis? lk. 20. Napp, aga detailirohke; rütmikas, aga ei püüa iga hinna eest täisriime kõlksutada; hästi jutustatud lugu ja teraselt tabatud ajastu koloriit.

Paraku tuleneb sellest õppetund nr. 6: ühe hea luuletuse olemasolu kogus teeb nõrga ülejäägi veel nõrgemaks. Aga õppetund nr. 7 võiks olla: poeet on juba seegi, kes kirjutab elus kasvõi ühe suurepärase luuletuse. Ja seda üht halvad ei lahjenda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming