Ulmekirjaniku pärandus

Liisi Ojamaa

Lew R. Berg, Must kaardivägi. Varrak, 2005. 504 lk. Ma tunnen kuidagi väga selgesti, et mina, naisinimene, ei ole üldse pädev seda raamatut arvustama. Lew R. Bergi suurejoonelises sõjardimaailmas on naistel ainult statistiroll (jah, see on üks neid lugusid, kus peategelase naist kirjeldatakse ühe lausega, aga peategelase relva kolmel leheküljel). Nii ma hakkasingi mõtlema, et milline naine üldse selle teose läbi loeb ja miks? Mõne paadunud militaristi abikaasa, kangelasliku katsena veidigi mõista oma mehe peas toimuvat? Relva- ja tehnikahull potentsiaalne soovahetaja? Vankumatu ulmehuviline, kes, hambad ristis, töötab läbi kogu maakeeles ilmuva fantastika? Lew’ surma segastest asjaoludest elevusse sattunud sensatsiooniotsija?

Mina nimetatud kategooriatesse ei kuulu. Ja taevas teab, kas ma olekski suutnud “Musta kaardiväge” lugeda, kui see poleks olnud vana semu kirjutatud – ja kui kusagil minu kuklas poleks selle teksti mõjul ärganud ühe samuti surnud mehe liigpaljukuulatud libahundihääl, mis Eestimaal ebapopulaarses keeles laulis viimasest kangelasest ja veregrupist varrukal.

Jah, Lew kirjutas alati karmidest meestest karmis maailmas. Aga selles viimases raamatus – mida ta ise näha, näppida ja nuusutada ei saanudki – ei olnud sõda enam lahedalt uljas seiklus nagu varem, vaid ainuvõimalik reaalsus, tontlik ja hädavajalik ühtaegu, vääramatu hingede vormija.

Andri Riid lubas mul lahkesti kasutada oma arvustust “Mustale kaardiväele” Ulmekirjanduse Baasis – oma naisearuga ei oleks ma ehk osanudki näha selles romaanis muud peale luikvalge Moskvitši, militaarmälestuste ja hingematva lakoonilise räiguse. “Lugeja vaatab õudusega, kuidas must kaardivägi iseenesestmõistetava kergusega üha enam ja enam mähkub põhjendamatusse vägivalda ja koos käed rüpes vaatamisega saabub mõistmine – täpselt samamoodi on see iga kord juhtunud. Nii muutuvad arusaadavaks SS-lased, kes peale “päevatööd” naasesid koju armastava perekonna rüppe või punaarmeelased, kes 1945. aastal langesid raisakullidena Saksamaa ning sealsete sõdurileskede peale ning kes tagantjärgi pärast sõda ja siiani näevad endis ennekõike vabastajaid, kes purustasid fašistliku ikke, ning paljud teised enne ja pärast neid.”

See on mingil määral raamat meie vanaisadest, tollest eelmise sajandi sõjast, kõigist eelmiste sajandite sõdadest, mis seitsmenda põlveni käärivad edasi rindele sattunud poisikeste järeltulijate ajudes.

Täiemõõdulist ilmasõda pole alati vajagi. Paljudele noortele meestele piisas toonase suure kodumaa armeeteenistusest – naastes ei suutnud nad päriselt sobituda igapäevaellu. Või on meie hulgas ikka mingi protsent mehi, kes vajavad sõjamänge, kellel lihtsalt peab olema relv vööl ja munder seljas? Kui on, ausõna, Lew oli üks selle suhtarvu seast. Ja “Musta kaardiväe” peategelane Lex Rogan on – selles osas päris kindlasti – Lew ise.

“Paradoksaalselt on selles atribuutiliselt fantastika valdkonda kuuluvas teoses rohkem realismi kui enamikes nn. kriitilise realismi joont järgivais teostes. Just sedasorti valusat realismi, mis räägib asjadest kiretult, õigete nimedega ning midagi enda teada ei jäta,” kirjutab Andri Riid. Lew R. Bergi varasemad teosed on üsna tüüpilised ulmemärulid, läbitöötatud kujutlusvõime pillerkaarid, aga “Must kaardivägi” mõjub neile, kes Lew’ga mõnikord õlleklaaside kohal juttu vestsid, ausa autobiograafiliste sugemetega loona. Autor kirjutab asjust, millest ta tõepoolest teab, mille üle ta on mõelnud ja südametunnistust vaevanud – isegi kui nood igal ajal, igas kohas, igaühega võimalikud sündmused on paigutatud teisele planeedile.

Hea ulmekirjandus – kuidas see täpselt käis ja kes seda ütleski? – pidavat looma väljamõeldud maailma nimelt selleks, et kõige täpsemini lahata mõnd kaasaegset või ajatut probleemi.

Lew R. Bergi “Must kaardivägi” – romaan, millest ta aeg-ajalt sonis juba aastaid, millesse ta pani nii palju iseendast – sobib selle määratlusega nagu rusikas silmaauku. Lugu, kuidas üks elukooli haridusega turvamees endast kirjanikku kasvatas, vääriks eraldi artiklit. Aga mul on kahju, et see viimaks oma tugevaima külje leidnud kirjanik ei jõudnud rohkem.

Aitäh abi eest, Andri ja teised arutlejad. Ja aitäh, Lew, raamatu eest, mis on sama siiras ja julge, nagu alati olid Sina.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming