Uku Masing ja naised

Toomas Paul

 

Uku Masing õe Agnesega, 1936. Eesti Kirjandusmuuseum

 

Uku Masing. Uskuda, elada. Ilmamaa, 2006. 416 lk.

 

Kolmekümne aasta eest, kui elasin Saaremaal, käisin sealt Tallinnas usuteaduse instituudis loenguid pidamas. Ööbisin tavaliselt oma sõbra, Pühavaimu koguduse õpetaja Jaan Kiiviti pool, kellega  arutasime poole ööni ilmaelu ja loetud raamatuid. Ühel neist  õhtutest kanti parajasti üle Soome missivõistlusi. Saaremaal Soomet  ei näinud, seega oli see mul esimene kord missivalimist näha. Saade algas nii, et võistlejad juhatati kabiinidesse, kus nad said mõne minuti olla omaette enne avalikkuse ette astumist. Vaesed neiud ei teadnud, et salakaameraga salvestatakse kõik, mida nad teevad. Kuidas nad oma riideid kohendavad, peeglile keelt näitavad ning naeratavad jms. Tõenäoliselt missiparaadide klantspoolest tüdinud soomlased  lustisid sellist privaatsusse piilumist. Aga minul oli pahaaimamatutest tütarlastest kahju.

See piinlikkustunne tuli taas, kui asusin lugema Uku Masingu Jaan Kiivit seeniorile saadetud 59 kirjast koosnevat raamatut “Uskuda, elada”. Kahekümneaastane puistab südant parimale sõbrale, kes mõtleb unisoonis temaga: “…jäle kuulata, kuidas inimene iseend hävitab, sest nii kaua kui tal on raasukenegi aukartust seksuaalsuse ees, ta võib veel elada, kui seda ka sääl enam pole (mujal kaotab ta ju veel varemini), siis võib visata ta prügimäele ruttu ja kärmesti, sest tal pole enam elava inimese  väärtust. Ma ei tea, kas see Sulle on arusaadav. Loodetavasti, sest oled samuti primitiivne nagu minagi ja, et see pole mu paljas arvamine, seda ma nüüd tean, vahe on ületamatult suur. Ma ei saaks näiteks kunagi hakkama sellega, et mõne naise (olgugi vähe tõsiselt mõeldud) armastuskirja kellegile mehele anda lugeda” (lk 167). Kuidas siis mina tohin armastuse valudes noormehe pihtimisi kiibitseda?

Küllap need, kes Masingut ei ole näinud, loevad kirju teiste tunnetega. Liina Raudvassar näiteks pani oma tutvustuse pealkirjaks ”Pooleldi luule, pooleldi dokument” (Eesti Kirik 29. XI 2006). Tema jaoks on pigem probleem, et kuna intiimne kirjavahetus “võib sisaldada ka teravamaigulisi ja lõõpivas toonis ütlemisi, mille avalikustamine võiks kedagi riivata, siis vajas toimetus enne avaldamist sugulaste ja asjaosaliste nõusolekut”. Selge see, et hinnangud à la “Seliohvil ei ole taipu ja ta mälu on räbal nagu vana pastal. Ajab vist liiga palju ringi naistega” (lk 222) ei ole mõeldud tiražeerimiseks. Aga need iseloomustavad pigem ütlejat.Kahtlemata on osa kirjutatust “lorijutt”, nagu ta ise ütleb, ja hüperboole ei maksa võtta sõna-sõnalt. Preili Muusekanti õnnetult armunu õhkab: “Kurat võtaks seda kõiki; nutma tahab ajada, maja seinu tahaks lõhkuda, tammi pilbasteks murda, käed ja jalad taguda puruks, et Jumal võtaks ära oma nuhtluse – abi, mis ta inimesele on teind” (lk 92). Tunnistab: “Kui ta mind hakkaks õritama kui oleme kahekesi, siis ta ei pääseks vist ilma selleta, et ma ta läbi kolgin kepiga. – Võimalik, et see Sulle paistab vaid ähvardus, aga mu närvid on läbi – selliseil juhtel olen isegi õde peksnud miks siis mitte teda” (lk 95).Kirjad on nii halastamatult paljastavad (“hirm sellegi eest, et ma lähen hulluks või, et mu neurootiline pärandus õudsate protsentidega kusagilt tuleb päevavalgele. Nean oma vanemaid ja iseend, aga see ei aita ju midagi”, lk 65), et mõtlesin lugemise pooleli jätta. Aga siis kaalusin – see tunduks teist pidi vaadates argusena. Justnagu ei tihkaks ma vaadata oma õpetaja tormi ja tungi aja palgesse, mis nüüd on kõigile arvustamiseks väljas

Ja mine tea, ehk on üllitamine ometi Masingu meele pärast. “Ma ei tea kas kellelegi muule on exegi monumentum aere perennius nii tähtis kui mulle. Kuid igatahes surra ma ei taha ja kui ma suren – ma ei tohi olla surnud. Trükituid lehekülgi. Seisku nad kas kusagil pööningul, ma elan. Sumeri kuningad saavad mult verd ja liha kuna neile mõtlen vahel ja nii minagi korra tondina elan teiste inimolendite armust” (lk 219).

Masing manab naisi, südametäiega ja liialdades. “Mul ei maksaks neist närudest kirjutada, sest kui ma mõtlema hakkan, siis vihastan, enam kui sa aimata võid” (lk 17). Kuid ta kirub naisi ja vannub tulist kurja just selle pärast, et nad lähevad talle tegelikult hirmsasti korda (“ma pole omaks õnnetuseks kellegi naistepõlgur”, lk 45), nagu Kiivitilegi. “Kiratsen muidu niisama ja mu elu pole vist mitte parem kui Sinul. Katsun ehitada ennast üles uuesti, kuid tunnen, et on võimatu. Inimesed, s.t. naised, on mu imenud tühjaks” (lk 289). “Tegemist on kolepalju ja sellepärast mind vihastab kui kogu selle juures pean veel mõtlema naistele” (lk 291). Naistele mõtlemine läbib kõiki kirju, lõpupoole vahel ka positiivsemalt: “Ja tore on, et Jumal pole maailma ainult mehi loond, siis ei viitsiks mitte eladagi enam, liigutadagi ei viitsiks vist ennast” (lk 263).Asi on selles, et Masing on maksimalist. Kõiges. Annab kategoorilisi hinnanguid: “Inimene, kellele Raffaeli Sixtina meeldib ei või kunagi olla inimese nime väärt, ta on vaid puudliks pügatud lõvi. või ümberpöördult – nii kuidas härrad soovivad! Ja sellast närust prahti on täis kõik kohad! [—] Ma olen kord juba esteet, võib olla, liigagi suur, sensiiblik peaaegu viimaseni piirini, aga ma ei suuda aru saada sest kuidas inimesed kõiki seda suudavad välja kannatada, kuidas kiita Zola’d, Goethe’t, Sudermanni, Maupassant’i ja muid sellaseid narre” (lk 35).

Selline nõudlikkus tegi elu loomulikult raskeks. Ta ümber oli palju toredaid tüdrukuid, kes teda taga ajasid, aga tema otsis jumalikku Ninannat, nagu luuletustest näha. Oma naiseideaali päritolu kohta ta ütleb: “Kui ma kaheksa aastane olin, lugesin Lamprechti ”Maailmarahvad”, muuseas ja pääasjana sääl oli samoa naiste pilte. Et need esimesed alasti naised näha olid, siis nad on ikkagi miski ideaal. Muidugi nad olid ilusad mu arvates, kuigi vaadata oli neid umbes selline tunne nagu siis kui rõugelima pritsitakse verre ja see kerge palaviku toob. Ja ja – see primitiivsuses mõtisklemine saab igal aastal natukene toitu ja kasvab aina suuremaks. Birger Mörneri “Tinara” ja Reche “Tangaloa” on kõige toredamad raamatud maailmas. Ja kõige kenam film too polüneeslaste mängitud ”Tabu”“  (lk 106). Romaanis “Rapanui vabastamine ehk Kajakad jumalate kalmistul” on Reri unelmate naise kehastus.

Maksimumi nõudmine naistelt ei ole erandlik, vaid see iseloomustab  Masingut kõiges. “Pole mõtet kellelegi teisele inimesele hakata järele rääkima, pole mõtet olla Kierkegaardi või Barthi leierkast. Olin vanasti õnnelik kui leidsin, et keegi on samuti öelnud kui ma mõtlen, nüüd leian, et see näitab vaid mu otstarvetust ja ülearusust. Ja ülearune ma olen, sest K. räägib just sama juttu tihtigi kui ma ja Spengler samuti. Minul pole midagi öelda, võib olla, ei tulegi seda ega üldse kunagi” (lk 59). 

Aastaid hiljem sama: “Olin näiteks eila õhtu väga õnnetu, sest leidsin et Ludwig Klages on üpris väga mu moodi, siunab ”tulevikku” ja on mõistuse vastu skeptiline jne. Õnnetu sellepärast, et kui kaks inimest on nii üksteisele sarnased, siis üks neist on ülearu ja leivamõrtsukas vaid. Muidugi mina siis,  kuigi vahed muidugi meil on ja jäävad. Kõlab megalomaania laadis eks? Aga mis viimati olen siis mina halvem sellest härrast, et ma ei või end võrrelda temaga” (lk 266). “Kõige lõbusam on ikka siis kui oled saand ühe avalikult ja üldiselt lugupeetud tõele panna jala taha või leidnud mõne dogma nondum declarata jaoks sellise võrdluse, et ta saab naeruväärseks ja väärtusetuks läbi ja läbi” (lk 97).

Maksimumi nõudis ta endalt vahetpidamata. Kirju täidab pidev kurtmine, et ei jõua nii palju kui tahaks. Loomulikult taotles ta äärmist ka dissertatsioonis prohvet Malakia raamatule. “Vahel tuleb kohe sarnane läbi põlend olemise tunne, et ei tahaks eladagi. Veel vähem teha midagi. See doktoritöö raibe imeb mu tühjaks pikkamisi. Lohutan end sellega, et Bulmerincq tegi teda kolmkümmend aastat ja ma ainult viis. Aga mul on palju rohkem tarvitatud kirjandust. Arvatavasti kulub neliviissada aastat kui keegi jälle teeb sarnase, sellest kõige igavamast raasust Vanas Testamendis” (lk 283).

Kui raamat lõpuni lugeda, siis ei ole pilt pelgalt nukker. “Praht sellest tuleb korra, ma mõtlen, – väga lõbuski sõda vast. Ja kiskuda mulle meeldib, sest tunnen enda ikka kaunis tugevavõitu kiskuma. Muidugi, nagu minusugune primitiivne olend, kes ühtki asja ei tee “tõe saavutamise pärast” s.o. iseendale auks ja kuulsuseks, vaid mulle sarnane jantimine teeb lõbu. Tunnen vahel kohe jubedalt selgelt, et ma loodud pole “teadlaseks”, sest ma ei taha “otsida tõde”, vaid ainult taga mängida nagu kassipojaga. Pole ikka seda tõsidust, mida nii väga nõutakse, võib olla, ka mitte aukartust asja vastu, millega tegemist teen. Ta on ainult mu kapsapeenar ja ma katsetan, et näha milline asi kapsast võib saada kui ta on iseäralist viisi rammutatud” (lk 238).

Kummatigi, Teise Maailma taotlemisest on nendes kirjades vaid riivamisi juttu. Kõige enam ehk 55. kirjas, kui ühtäkki selgub, et Viru-Jaagupi koguduse õpetajaks saanud ja naise võtnud Kiivit teda enam ei mõista ja süüdistab ristiusu eitamises. “Sest mõelgu inimesed, mida tahavad, niikaua kui on kuidagi võimalik katsun käia oma teed. Olgu see hää, või olemata, aga teise nahka ma enam minna ei taha ega saa. Eluaeg on liiga lühikene selleks, et katsetada siin ja sääl” (lk 305). Ja nii läksid sõprade teed lahku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming