Uksematt

TOOMAS RAUDAM

Viiu Härm, Õhuaken. Varrak, 280 lk.

??Kui sina teaks, kui hiiglama mõnus on pärast seda [kinoskäimist ? T.R.] koduuksest sisse astuda. Tuled, kõik on oma, uksematist alates??

Palatisse tuli ohtlik vaikus. Kui nüüd keegi neid peades ringlevaid mõtteid lugeda oleks võinud, oleks ta kokku õige mitu erinevat jalapühkimispaika saanud. Erinevaid harjasmatte ja vanadest sukkadest punutud palmikvaipu, soonelisi ilmetuid kummilatakaid ning käsnataolisi pehmeid vetruvaid porikogujaid. Igaühel oma kindel koht, olgu siis seespool või väljaspool koduust. Sinna need mõtted pidama jäidki ja sealt see vaikus ka sigines.? (lk. 99 ? 100).

Need sõnad lausub Eela, tuberkuloosi haigestunud trammijuht, üks meeldejäävamaid karaktereid Viiu Härmi romaanis. Lõigust võib aimata, et romaani tegevus leiab aset haiglas, ka iseloomustab toodud katkend küllalt hästi autori jutustamisoskust ja stiili. Tõsi, stiil kohati varieerub: kui peategelane vaatab endasse, muutuvad laused lühemaks, neisse poetub küsimusi, millele kohe ka vastus antakse. Piisab ühest näitest: ?Kas valu ka? Ega ta nüüd nii kangesti valu ka ei kartnud, oli ennegi tehtud, aga ikkagi??

Eela on hea juturääkija: ?Isegi Nadja, keelest õieti aru saamata, jäi teda suu ammuli kuulama, ja kui Eela jutu lõpetuseks otse tema poole pöördus, et ütle nüüd sina, kas mul ei ole õigus?! ? siis Nadja noogutas innukalt ja oli igal juhul kõigega nõus.? (lk. 97).

Ometi pole see üksnes juturääkimise lobedus, mis kuulama sunnib. Ka lugu ise on eriline. Sest mida Eela ka ei räägi, ikka räägib ta kodust, tema loo teeb eriskummaliseks see, et Eela ja tema mees armastavad üle kõige oma kodu, ja kui nad ka kuskil käivad, siis vaid selleks, et kodusoleku mõnusid paremini tunda. Iga kodunt väljaspool veedetud minut on nende jaoks mõttetu ajaraisk; isegi onupoja pulma minnakse vastu tahtmist.

Eela ja Härm on paljuski sarnased ? mõlemad on head jutuvestjad. Mõistagi teab kirjanik oma tegelasest rohkem kui tegelane temast. Ometi suudab Eela eeltoodud katkes enda (ja võib-olla ka tema looja) teadmata ühe sõna abil sundida oma kuulajaid sukelduma protsessi, mida S. T. Coleridge umbkaudu kahesaja aasta eest (täpsemalt 1798, teose ?Biographia Litteraria? IV peatükis) oli kutsunud ?the willing suspension of disbelief?. Eesti keeles: ?(lugeja) tahtlik loobumine oma uskmatusest?.

Tolle uskmatuse taga on rohkem kui ainult usk või selle eitus. Mingiks hetkeks loobub lugeja iseendast ning hakkab elama elu, mis pole tema enda oma, kuid mida ta mõistab vaata et pareminigi. Coleridge?i järgi koosneb sellistest loobumishetkedest usk asjadesse, mida tegelikult pole ? ?poetic faith?.

Ükski sõna ei eksisteeri omaette, teiste sõnade toetuseta, kuid nii nagu meeldiva inimese äratundmiseks pole ilmtingimata tarvis tunda tervet inimkonda, nii on vaikuse tekkimiseks vajalikud vaid teatud sõnad, mis toda üht ? uksematti ? ümbritsevad. Selle valiku teeb rääkija või kirjutaja ? jõudmaks uksematini, jõudmaks vaikuseni. (Tähtis on tähele panna, et eeltoodud katkendis ütleb Härm vaikuse kohta ?ohtlik?. See on loomulik. Enda olgu või osaline või lühiajaline kaotus on alati ohtlik.) Uksematid on jutustaja/kirjutaja tööriistad, mis mahuvad väikesesse või suurde karpi või kasti, lühikesse või pikemasse juttu, millest viimast kutsutakse romaaniks ning mille kohta üks kaasaegne kriitik on toredasti öelnud: ?Romaan on pikem proosalugu, millega on alati midagi lahti.? (Randall Jarrel). Mida rohkem uksematte suudab kirjanik oma romaani transportida, seda suurem on võimalus, et hakkab toimima Coleridge?i printsiip ja lugeja ei tunne enam iseennast iseendana, vaid kellegi teisena ? naisena, kui ta pole naine, haigena, kui ta pole haige. Samas võib uksemattide üleküllus tuua kaasa hukatuse ? jutustaja muutumise ennast imetlevaks Narkissoseks, kes imetleb kõike, mis on seotud vaid tema isikuga.

?Õhuaken? räägib meile loo haigest neiust, kelle nimi on Riine. Kuigi kahtlustatakse tuberkuloosi, pole tema haigusel õiget nime. Riinet uuritakse, ta viibib arstide järelevalve all, tema eest kannavad hoolt palatikaaslased, ta vaagub elu ja surma vahel, kuni lõpuks paraneb, teadmata millest. Surmast? Haigusele nime andmine on vähemalt sama tähtis kui haigus ise. Romaani lõpul saadetakse Riine täpsema diagnoosi saamiseks ühte teise linna. Siinkohal on õige aeg märgata, et nimed puuduvad ka patsientidel, täpsemalt perekonnanimed. Kõik on Reinud ja Jaagud ja Teedud, Nadjad ja Ainod ja Kristid ja Milvid. Kuid võib tajuda, milline võiks olla see nimi. Nimi, mis liidab ühte kõik inimesed. Vaid ühel inimesel on perekonnanimi, see on arst Raide. Kuid see on loomulik. Täpse diagnoosi panemiseks ja tõhusa ravi määramiseks on vajalik distants ning neutraalne, külm pilk. Eesnimi sellele kaasa ei aitaks. Pigem takistaks. Hoopis nimetu on Riine meestuttav, arvatavalt armsam. Nois põhiloo vahele lükitud mälestusepisoodides otsib Riine oma haigestumise algpõhjust, esimest külmetumist. Armastus ja surm/haigus on sõbrad. Armastus pole (Härmi teoses) haige, ta on elu, milleta ei saa olla surma. Kirjanik tunneb ennast kirjutades kindlalt.

Järk-järgult hoomab Riine, kuidas ta jääb haigusele alla. Kuidas haigus ta vallutab. Mitte niivõrd valu ja lämbumishoogudega, kuivõrd rutiiniga, harjumusega olla haige, jääda haigeks. Kokkuvõte, mille kirjanik Riine eest raamatu lõpul teeb, on täpne nagu arstil: ?Riine oli sulgunud oma maailma. ?Oli taandunud aina väiksemale territooriumile iseenda sees. ?Haigus oli surunud ta kokku nagu väljapigistatud käsna, mis niiviisi ühte läbipaistvasse tsellofaankarpi ära mahtus.? (lk. 248).

Õnneks on Riine sel ajal, kui neid sõnu tema kohta öeldakse, juba tervenemas. ?Ta oli täna esimest korda olnud oma voodist väljas! Ja ta oli selle üle väga, väga õnnelik!? (lk. 249).

Inimese organism on saladus. Saladusi on vähem vanas, rohkem noores eas. Surm pole saladus, teda on võimatu lahti muukida. Kuidas mõista miskit, mis pole miski? Teada teadmatust? Surmast päästab vaid surm. Kõik, mida me surmast teame, on elu: valud. Valul pole nime, valu lihtsalt on: ?Piinal (loe: valul) puudub ajamõõde. Piin lihtsalt on.? (lk. 219).

Raamatus on (vähemalt) kaks stseeni, mida söandan kutsuda vapustavaks ? paremat sõna pole. Tegelikult peaks need mõlemad täispikkuses ära tooma, kuid siis läheks arvustus liiga pikaks. Katsun piirduda mõne lausega.

?Siis ta karjus. Viimase õhuraasuga, mis oli ihu kudede sisse elu peatudes seisma jäänud, ära kasutamata jäänud. Selle meeletu jõuga, millest ta kaheksateistkümne aastane keha veel lahti polnud öelnud.? (lk. 183).

See on surm, mis räägib. Elu on juba eemal, teispool, taamal; võimalik, et mitte väga kaugel ? kuuldekaugusel. Elu naaseb kehasse passiivselt, neutraalselt, laisalt nagu lai jõgi (jõgi, kirjaniku lemmikkujund), surm seevastu on aktiivne, tõukab (veel) mittevajaliku, ebaküpse keha endast eemale kui tarbetu. Loetagu toodud lõiku tähelepanelikult: esmane on keha, mitte hing! Kirjaniku raamat on suur ja võimas nagu surm: ta välistab kõik enesekohase, ununevad võrdlused ja metafoorid, religioosne retoorika puudub täiesti. Ta räägib elust õiglaselt, surmavalt, surma moel ja näol.

Surm on kirjaniku uksematt. Vähe on neid kirjanikke, kes seda tarvitades ei astuks kulunud, tuhat korda tarvitatud jälgedesse. Ikka võib seal kuulda ilusaid ohkeid ning näha leigeid pisaraid.

Tõsi, sentimendist päris vaba Härmi teos just pole. See juhtub siis, kui sureb Laps. See on ka ainus koht, kus sõnajärg peategelase (ning nagu mulle tundub, ka kirjutaja) käest ära võetakse ning rääkima (tundma, und nägema) hakkab Lapse, Pisikese, ema Kristi. Lapse surmale elab kaasa kogu palat, kõik püüavad Kristile raskel hetkel toeks olla. Surnud laps kummitab meeli ja kisub ? mis ime? ? pisaraid.

Surma ei saa, võib-olla isegi ei tohi liiga tõsiselt võtta, suurim üleolek surmast pole mitte elu, vaid surm ise. Seetõttu pole ka mõtet pisaraid häbeneda.

Teine stseen, mida tahtsin kirjeldada, on samuti seotud paljaid jalataldu kraapiva uksematiga, raudrestiga. Paar lauset:

?See ei saanud enam edasi kesta ? see piin, millel ei olnud lõppu… Lühikesel vahehetkel, mil ta sõnu välja öelda jaksas, palus ta arstilt midagi, mis ta elu lõpetaks.?(lk. 219).

Arst ei tule Riine palvele vastu. Ei saa tulla. Ei saa kahel põhjusel. Esiteks (tegelikult teiseks) takistab teda Hippokratese vanne, teiseks (tegelikult esimeseks) ei tea ta piisavalt palju patsiendi kehast, tema organismist, mis on veel noor ning võib peita ootamatuid paranemisi ? imesid.

Siinkohal peab mainima üht teist raamatut, kus käsitletakse samu probleeme, Mari Saadi esseekogu ?Surija üksildusest?. Mõlemad raamatud on omal moel veenvad. Kui ühine teema välja arvata, siis polegi nad võrreldavad. Kuid see, et nad sellest räägivad, millest nad räägivad ? haigustest, surmast ?, näitab, et meie ühiskond on terve(nemas).

Jaanus Adamson on pidanud surma hea kirjanduse üheks tunnusjooneks: ?Kirjandusliku teema juurde naastes võiks siinkohal vist lisada: surm ühendab [lisaks kultuuridele ja inimkogukondadele ? T.R.] ka head kirjandust.? (Vikerkaar 2004, nr. 1-2, lk. 158). Ene, Nikolai ja Berk, kõik surmapalatis, kõik elus (ja terved). Surmast on mõjuvalt rääkinud Aive (Raudkivi), ilma tema ?Pilvedesse poodud linnuta? (täpsuselt Viiu, paatoselt Mari) ei tohiks kulgeda ükski nii elutähtsal teemal arutelu, nagu seda on surm ja sellega seotud personaalsed pelud ja ühiskondlikud pained: kas tõmbame surma ette sirmi, peidame ta palatisse ja ütleme, et teda ei ole, või leidub siin peale ilukirjanduse ja esseistika (mis surmast kindlasti kunagi ei loobu) veel mingi teine, võimalikult enam inimesi kaasav tee?

Kui ma ennist ühe teise kriitiku suu ja sule abil ütlesin, et ?Romaan on pikem proosalugu, millega on alati midagi lahti?, siis nii ma ka mõtlesin. Romaan on tõesti pikk, kuid samas ei saa seda ka lehekülgede arvuga formaalselt piirata. Kui kirjanik ütleb, et tema sajaleheküljene või lühem jutustus on romaan, siis peab selleks ka olema põhjus, kriitiku ülesanne on see üles leida. ?Õhuakna? pikkusega pole lahti midagi, pea kolmesajast leheküljest piisab, et paigutada temasse piisaval hulgal uksematte. Viiu Härmi uksematid on klassikalised: alates sõnakasutusest, kus ükski sõna ei kerki üles iseväärtusena, vaid vajaliku lülina muude sõnade hulgas (see eristab proosat luulest), ning lõpetades luust ja lihast karakteritega viitab kõik sajanditepikkusele traditsioonile. Tulemuseks on teos, mis ON.

Jan Kaus kuulutas viimases Loomingu kirjandusülevaates oma õhu-usku. Talle, ütles ta, meeldib lennata, seega siis sümpatiseerisid talle enam ?tiibadega? teosed. Iiri kirjanik Sean O?Faolain on seda mõtet toredasti täiendanud ning täpsustanud: ?Nii lühiloo kui jutustuse võimalused tulevad paremini ilmsiks, kui võrdleme neid romaaniga, lennukikandjaga, mis võib endasse võtta just sellise koorma, nagu kirjanik suvatseb, ning kanda seda ükspuha kui pika aja vältel üle ükspuha kui paljude merede. Kuid ka romaan õigustab end vaid noil hetkil, kui temas on samasuguseid kriisihetki kui loos ja jutustuses. Pikal lennul on võtmepeatükkideks need, mille ajal lennuk õhuauku satub.?(Sean O`Faolain. The Heat of the Sun. Collected Short Stories. Vol 2. Penguin Books, 1983, lk. 448.)

Olen neid peatükke, tegelikult lõike kirjeldanud ? reaalseid, valusaid, täpseid! Kuid ?Õhuaken? on ka kujund. Väga rikas! Õhk! Vesi! Loodus! Kuid just seal, tolles kujundi-ilmas, märkasin midagi, mis oli veidi ?lahti?. Tundsin seda siis, kui õhupuuduses Riine lõpulehekülgedel lennukis lenduri soovituse peale pea aknast välja pistab. Ka ?lennuga? võib mõnikord alt minna.

Maurice Blanchot teeb kirjaniku elutööst rääkides teravat vahet ?töö? ja ?tööde? vahel. Töö on see, mille üle otsustab surm. Tööd (raamatud) on teosed, kus kõik on näiline ja midagi ei teostu. Kokkuvõte (surm) puudub. Teekond (elu) kestab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming