Uinumisaegne näidend

Simo Runnel

Andrei Hvostov, Henrik. Loomingu Raamatukogu, nr 20/2006. 74 lk.  

Ärkamisaeg oli aeg, mil hakkas kasvama eestlaste rahvuslik uhkus. See viis vahepealsetele välistest oludest tingitud tagasilöökidele vaatamata lõpuks välja riikliku iseseisvuseni. Mart Laari mullu kaitstud doktoritöös nimetatakse ärkamisaegseid tegelasi äratajateks. Nõukogude okupatsioonile järgnes teine ärkamisaeg, mis viis iseseisvuse taastamisele.

Siis ilmusid aga välja uinutajad, kes tegelevad rahvusliku uhkuse vähendamisega suuremal või vähemal määral. Äärmistel juhtudel kutsutakse üles kogu rahva väljasuremisele ja lastele eesti keele asemel inglise keele õpetamisele, teised näevad rahvuse tuleviku kindlustamist riikliku suveräänsuse vähendamises.

Uinutusraamatuks võis liigitada ka Andrei Hvostovi aastal 1999 ilmunud teose “Mõtteline Eesti”, mis näitas Eesti ajalugu uue nurga alt, sisendades mõtet, et ka eestlased ei peaks tundma liigset rahvuslikku uhkust, vaid oma vanemaid ja uuemaid patte häbenema.

Hvostovi varasuvel Loomingu Raamatukogus ilmunud näidendi pealkiri “Henrik” viib juba mõttele, et nüüd on ta esitanud samad vaated ilukirjanduslikus vormis. Järele mõeldes tundub küll, et päris “Mõttelises Eestis” näpuga rida ajades ei saa “Henriku” sisule tõlgendust anda, sest aeg on edasi läinud, autor on omandanud uusi kogemusi ja ehk on teinud rohketest vastukajadest ka järeldusi.

Lugema hakates võibki leida erinevusi. Kui “Mõttelise Eesti” puhul torkas silma, et Hvostov tundus liiga sõna-sõnalt uskuvat seda, mis Läti Henriku kroonikas on kirjas eestlaste nurjatuste ja sakslaste heategude kohta, ning jättis tähelepanuta Henriku kirjeldused Jumala imetegudest, nagu liiga lühikese kirstulaua pikemaks venitamine, siis uues raamatus ilmutab Henrikule end ka neitsi Maarja. Tõepoolest, ka eurokomissar Siim Kallas on vahepeal jõudnud järeldusele, et vastukaaluks islamile peab Euroopa toetuma rohkem kristlusele. (Ja Hvostov on põhjendanud “Mõttelise Eesti” kirjutamist Euroopa Liitu astuva Eesti vajadusega uue ajaloo järele.) Aga muidugi võib leida ka seletuse, et Maarja ilmumine oli vaid usulisest hardusest tingitud meelepete.

Tähelepanuväärne on ka see, et näidendis tunnistab Henrik, et ta on kroonikasse lisanud vähemalt ühe väljamõeldise. See on siiski usualane, puudutades eestlaste jumalat. Kui eesti ajaloolased on väitnud, et Henrik näitab eestlasi vaenlastena halvemas valguses, siis näidendis tahab Henrik selles punktis näidata eestlasi hoopis tegelikest suuremana, et innustada oma mehi võitlusele. Selle kaudu saab autor naeruvääristada tänapäevast taarausulist, kes Henrikule tuginedes usub, et oma jumal on olemas. Henrik on siiski niivõrd aus inimene, et hakkab ka seda võltsingut kahetsema.

Henrik on üldse näidendi kõige positiivsem tegelane. Kui autor ennast kellegagi tegelastest samastab, siis just Henrikuga, kes temaga sarnaselt on kirjutanud ajaloost ja esitanud samu väiteid. Kui Henrik kohtub oma kraadi tõttu ülbe arheoloogiadoktoriga, siis selles võib näha võrdpilti sellele, kuidas Hvostovi varasemaid esinemisi on kritiseerinud professionaalsed ajaloolased, kes neid populaarse esituslaadi tõttu kõige tõsisemalt ei võta.

Henriku monoloogid on esitatud inimlikumana ka teistest eestlastest, kellele sõna antakse, nii tänapäeva kui ka XIII sajandi puhul. Kui XIII sajandi eestlane piinab röövimise eesmärgil, siis Henrik pooldab piinamist ainult kurjategijate karistamiseks. Kui tänapäeva eestlane ropendab, siis Henrik mõistab ropendamise hukka, aga ei ütle seda sellepärast veel igale sõimajale näkku.

Tänapäeva eestlastesse on koondatud mitmete erinevatest reaalsete isikute jooni. Saunamehe puhul võiks nime, tema raamatu pealkirja ja poliitilise lorilaulu esitamise põhjal arvata, et ta on Lauri Vahtre. Kuid et ta nimetab ennast rahva isaks, siis läheb mõte ka Mart Laarile kui endisele peaministrile ja kogu Isamaaliidu nimele. Kui ta osatab vestluskaaslast pantomiimiga, tuletab see meelde Savisaart parodeerinud Indrek Tarandi. Ja lõpuks ta räuskab nagu anonüümsed Delfi kommentaatorid. Presidendi kõnekirjutajaga seoses on autoritekstis mainitud Arnold Rüütli nime, kuid tema idee viia iseseisvuse alge muinasaega tuletab rohkem meelde Lennart Mere konkreetset kõnet Tartu ülikooli aulas.

Kuid ka Henrikus on peale kroonika autori ja Hvostovi elemente tänapäeva eestlastest, kelle loosungeid ta kordab sõna-sõnalt. Koos asjaoluga, et peale ristisõdijate on agressoritena kujutatud ka röövretki teinud eestlasi, võib Hvostovi sõnumiks lugeda, et kõik inimesed on sarnased, hoolimata sellest, et igaüks arvab, et õigus on temal. Iroonia suhteliselt positiivsena kujutatud Henriku üle tuleb eriti selgelt esile, kui ta ütleb, et sakslased olid ka taanlastest paremad.

Hvostovi kirjanduslike oskustega võib enam-vähem rahule jääda. Et näidend on lugemiseks, mitte niivõrd lavastamiseks, seda on ta raamatus ise öelnud. Muidu tekiks küsimus, kuidas anda edasi autoritekstis sisalduvat mõttekäiku “Henrik lõõtsutab kas ärritusest või kunagisest kadedusest, et erinevalt mitut naist omanud paganatest polnud temal õigust ühelegi naisele.” Ja ladinakeelne lõpp tuleks ilmselt esitada eesti keeles. Kohati on autor siiski liiale läinud ajas edasi-tagasi hüpetega. Nii on Henrik ühes pildis Raikküla nõupidamistest juba kirjutanud, hiljem kuuleb neist esimest korda. Veenvam oleks selline võte ainult siis, kui seda kasutataks läbivalt.

Tähelepanu äratas, et “Mõõgavendade Ordu” on kirjutatud suurte tähtedega, “sõjateenistuse vennad” väikestega. (Vastutus selle eest võib langeda toimetajale.) Sulev Vahtre raamatus “Muinasaja loojang Eestis” (Tallinn 1990) on teisiti: “rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad” ja “Mõõgavendade ordu”. Esimene ametlik nimi, teine hüüdnimi mõõga kujutise järgi vapil ja mantlil. Siin tekib küsimus, kas mõõgavennad ja sõjateenistuse vennad (Fratres milicie Christi) ei ole isegi sünonüümid, millele tänapäeval vastaks ka sõna “relvavennad”.

Et raamat jätab üldiselt hea mulje, on ta seda ohtlikum. Kui seda kriitikavabalt lugeda, võib see kergendada inimese otsust oma kodumaa maha jätta. Sest eestlased paistavad armetud ja silmakirjalikud. Jään siiski seisukohale, et üksikud röövretked ei ole nii suur kuritegu kui terve rahva sajanditeks orjastamine. Muidugi võib raamatust ka õppida. Et eestlased näiteks ei osaleks enam edaspidi piinamistel, et ennast natukenegi parandada. Sest on teada, et Eesti liitlane USA harrastab piinamist ka tänapäeval, hoolimata sajandeid kestnud kristlikust traditsioonist.

Nagu vaadeldavas teoses on toodud välja positiivset Henriku puhul, oleks seda saanud rohkem teha ka eestlaste puhul. Et neis on midagi positiivset, paistab antud juhul peamiselt Henriku monoloogides, kuid sedagi rohkem Henrikut ennast kultuurse ja kaastundlikuna iseloomustavana.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming