Uhke, ilus ja lihtne

J. R.

Briti Nõukogu tõi Eestisse ühe kuulsama briti poeedi, isegi skandaalse sotsiaalse võitleja, inimväärikuse ja looduse eest seisja Benjamin Zephaniah. Zephaniah on tuntud ka lauljana, tema dub-, reggae- ja rap-lood räägivad kõige rohkem mustanahaliste võitlusest, sellest, kuidas valged neisse suhtuvad, räägib nende juurtest, sisemisest reggae?st.

Kuulates ta plaate, tundub esimesel hetkel, et muusikaliselt on Zephaniah valinud sissekäidud tee, selles on väga palju traditsiooni, suhteliselt vähe teda ennast. Aga mõneti on see tunne petlik. Zephaniah ütles 15. mail oma esinemisel Hobuveskis, et ta kirjutabki sellele muusikale, täpsemini siis kollektiivsele sisemisele rütmile. Ja selles vallas on ta tõesti üks paremaid.

Zephaniah?s peitub ka veidi show-koomikut, omamaise lähima paralleelina oleks luulest vahest Priidu Beieri protestiluuletused, rütmikad ja lõbusate riimilahendustega vemmalvärsid, milles mõnikord ka lapsikuid, triviaalseid riime, aga selle naljakooriku taga räägitakse tegelikult väga tähtsatest asjades. Nõndaks siis luges Zephaniah oma tekstihitte; rääkis macho-mees olemisest, poliitilisest korrektsusest, rahast, rassismist jne. Iga ta tekst keskendub millelegi olulisele ning annab oma olekus sellele hinnangu; ta kirjutab sõnumi edastamiseks, mitte lihtsalt ilusate sõnade naudingus. Nagu Bob Marley plaadid olid Jamaical kunagi ajalehe või raamatu eest, võib Zephaniah? tekste võtta teravate väikeste esseedena.

Kui otsida paralleele praeguses eesti luules, siis NAK-lased seisavad Zephaniah?le mõneti lähemal kui kohalikud räpparid/hip-hop-mehed; just esinemislaadilt ja tekstikirjutamise viisilt. Võib-olla kirjutavad nad veidi juhuslikumalt ning nende sotsiaalsus pole kohandunud karmide võitlusoludega, aga igatahes midagi säärast tehakse Eestiski. Küll aga on meil vähe neid tüüpe, kelles peituks säärast ilusat poeediuhkust, nagu Zephaniah?t kuulamas käinud näha võisid.