Üksildase uitaja mõtisklused

Mihkel Mutt

Kalev Kesküla raamat on inimeselt, kelle lootused on vajunud unustusehõlma ja mõistusel jagub vahedust.Kalev Kesküla, Elu sumedusest. Tuum, 2009. 136 lk.Miks Kalev Kesküla on hakanud soome kirjanikuks? Nii küsisin endalt, kui olin lugenud viis lehekülge tema uut raamatut. Sest kas pole mitmed põhjanaabrid viljelenud vormilt ja laadilt natuke sarnast? Sääraseid lühemapoolseid lugusid, marginaali, novelleti ja kolumni vahepealset leidub Erno Paasilinnal, Paavo Haavikkol, Veikko Huovisel ja teistelgi. Ja ka neid iseloomustab napp, konstateeriv stiil, kuiv huumor, segu (enese)irooniast, melanhooliast,  stoilisusest ja laiast humanismist. Aga see ei kõla minu suust vähimalgi määral etteheitena, vastupidi, sest mulle see laad väga meeldib. Ja oluline pole lõpeks formaat, vaid millega seda täidetakse. Kesküla on väljendanud paiguti jahmatava aususega oma hingesisu, niihästi äsja poolesajaseks saanud valge isase änge ja rõõme kui ka teinud tabavaid märkusi ümbritseva maailma suhtes. See on raamat inimeselt, kes on jõudnud seisundisse,  mil lootused on vajunud unustusehõlma ja mõistusel jagub vahedust.

Autori fookusesse on jäänud üsna erinevaid asju, aga need kristalliseeruvad kokkuvõttes üheks: see on inimolu, millele tundliku hingega haritud indiviid, kes on juhtumisi ka mõistev ja heatahtlik, joont alla veab. Ta on kohati üleolev, sealpool kurja ja head, samas kaasatundev, vahel natuke patroneerivgi. Samas läheb aga Kesküla „kaugemale” kui  soomlased. Põhjus on minu meelest ilmne. Kuigi soomlane on raske- või tumemeelne, on tas ikkagi identiteedikindlust ja enesejulgust, ta teab, mis ja kes ta on, sest toetub oma ajaloole, moraalsele ja üldse hingeliselt kindlale pärandile. Soomlane on juurtelt tõupuhas. Seevastu Kesküla mina-kujund on paratamatult segaverelise oma, meie ajalooga samalõimeline. See on targa ja endast teadliku serva peal elaja oma, kes adub oma eksistentsi hiilgust  ja viletsust. Ta ei suuda ennast petta, tal ei ole toetuda millelegi peale selle, et „jah, olen inimene, kellele on antud võime end ja oma aega läbi näha ning paika panna”. Seda on väga palju, aga samas väga vähe, sest sellest ei tulene midagi, see ei idane kuhugi ja selles on tõelist absurditraagikat. Ta võib teada, et on parem kui tuhanded teised – kuskil mujal, enne ja pärast teda, aga tema jääb ikka siia, aegruumi sellesse punkti, ja üksnes … naeratab.  („Ja inimene väärib ikka natuke rohkem, kui elu jaksab talle pakkuda”, lk 19.)

Kuna kogumiku palad on pea kõik ühepikkused ja -laadsed, siis elukutselise lugejana hakkasin peagi ootama, millal tekkib esimene väsimustunne, tõrge. See saabus 44. lehekülje juures, aga päriselt seda ei tekkinudki, lugesin raamatu läbi ühe hooga. Muidugi on kogumikus eriti väljapaistvaid ja teistest natuke nõrgemaid palu.  Osalt johtub see autori enda kehtestatud vormisundusest või žanridiktaadist. Kui oled hakanud niimoodi „panema”, siis tuleb aina jätkata. Aga aine, millest neid palasid vormida, võib olla vägagi erinev nii laadilt kui ulatuselt. Siis tuleb seda kas venitada või lõigata. Sama võib ju aeg-ajalt märgata isegi kõige suuremate riimilise luule meistrite puhul. Vormisundus tingib ikka kaheldava kattega sõnade kasutust.  Nii tundubki mõnes „Elu sumedusest” palas pisut retoorilist täitematerjali, mõnes aga jääb sideainet nii väheks, et see takistab mõistmist, tuleb hakata mõistatama. Mõned lood meenutavad põhimõtteliselt üht liiki luulet (ei maksa unustada, et K. K. on staažikas luuletaja, mida selleski raamatus tunda). Viimase puhul on laotud „pildikestest” või „mõistekestest” ahelad, mis kuuluksid justkui erinevatesse valdkondadesse, oleksid  irdu. Ja ootus on sellel, et nende ühendamisest, sisepeegeldustest sünnib lugeja peas kujund, tekib kunst.

See võib tekkida, aga võib ka mitte. Ka mõne siinse pala lõpus on järjestikku eri „ooperist” lauseid taandridadega – need peaksid töötama nn kujundiliku (mitte tegevusloogilise) puändi põhimõttel. Tunnistan, et mõnikord jäid need seosed minu jaoks siiski tabamatuks või liiga üldiseks, näiteks palades „Klassikalisest kultuurist” või „Kuidas  riik omale sumedust otsib”. Muidugi, kõrgeimal tasandil on kõik siin ilmas omavahel seostatav. Mõnikord on makstud natuke lõivu. Ma ei oskagi öelda, millele. Aga säärane näide: „Vahel on su sõbrataril jalas nii paksud karupüksid ja tanksaapad, et sa ei jaksa tal paluda neid ära võtta, riietuda negližeesse, et tantsida viimast tangot Pariisis” (lk 17). Minule näib see ülepakutud, väljendeid pidi liugu laskmine. Veel paaris kohas tundub, et lause on liiga laulma hakanud ja mõte minema putkanud. See on vist „literaturu” (mitte „literatuur”!) Autor teeb üldistusi. On aga selge, et marginaalistiil nõuab omajagu kõlksutamist ja selitamist, maksimalismi, paradokslemist – ikka sellesama neetud vormisunduse tõttu. Need on väga pirtsakad töövahendid kes tahes meistri käes ja väiksemad vääratused on siin nii paratamatud, samas on nende tuvastamine sedavõrd seotud lugeja enda maitsega,  et loobun sellest.

Palad on jaotatud tsüklitesse teemaringi järgi. Mulle meeldis vist enim „Meie aja kangelane”, kus on häid ja harivaid miniesseid (nt „Vahel võib inimesele naeratada õnn” Mannerheimist). Mind kui poolprofessionaalset naiste hingeelu uurijat huvitas väga Kalevi ambivalentsus sellel alal. Ta juurdleb palju armastuse üle (nt tsükli nimilugu „Armastuse formaat” on hea, „Seksi lõpp” mitte eriti). Vahel on tal  rõõmu naisest, kes „mu meele järgi, mu küljeluust tehtud” (lk 18). Aga pikapeale tekib küsimus, kas see pole mitte indulgents („perestrahhovka”), sest samas ta uneleb või sonib ikka mingitest sõbrannadest ja tüdrukutest. Kuid olgem ausad, ta teeb seda väga moraalselt, sest nood on temaga samast eagrupist ning ta tahab nendega eeskätt rääkida. Kalevil on vaja pihiema. Tsükkel „Lihtne eestlane” oli natuke tuttavlikum.  Mõnele asjale vaidleks vastu (nt ei usu, et „Twitter” asendab mürglit, head mälukat, mis teadvuslehe puhtaks pühiks, vt „Mürgel ja unustus”). Kokkuvõttes oli raamat mulle osalt ootuspärane (kui palju veiniromantikat), osalt aga siiski rabav. Päris suur osa hingeseisunditest ja mõttevabakäikudest, mida K. K. esitab, on mullegi omased. Rääkimata sellest, et meid ühendab armastus agulis hulkumise vastu.  Samas see ääretu pessimism, et mitte öelda morbiidsus, tundub autorit mõnevõrra tundes peaaegu võimatu. Vahel tekib tahtmine küsida, Kalev, ega sa surema ei hakka?

Hetkiti meenub kunstnik Francis Bacon, kes olevat vaadanud iga hommik peeglisse, et näha surma hävitustööd enda kallal. Osalt on K. K. pessimism isiklik, autor on oma hinge paotamisel väga avameelne. Samas tekib mõte, kas ei räägi siin taas ühe „lost”- või „beat”-põlvkonna hääl – selle, kelle parimad aastad jäid sotsiaalse paradigma muutumise hammasrataste vahele. Ometi jääb lugemise järel hea tunne, nii et ajutiselt leiad üles endaski peituva hea. Oleks rohkem sääraseid tihedaid õhukesi raamatuid, mida ei tule end lugema sundida, mille lugemisele ja millest mõtlemisele kulutatud aeg oleksid pöördvõrdelised viimase kasuks. Kalev Kesküla on konstrueerinud endale  meelepärase žanri ja seda edukalt järginud. Lõpuks provotseeriksin. Luulele olen juba mitu korda viidanud. Väidan, et enamikku vaadeldavast raamatust oleks võinud pakkuda ka luule pähe. Tõesti, üksnes graafiline pilt eristab tänapäeval luule mitteluulest. Kalev oleks saanud natuke rohkem honorari ja tunnustust kulka luulenominendina. Võtkem juhuslik näide ühe pala lõpust („Mälestusse ununenud”, lk 118), ainult paigutame  selle vähe teisiti:

Võta latern, Diogenes, ja otsi oma
tünnist mälestust,
mille sisse ennast unustada.
Midagi head peab ju olema
meie elus juhtunud, mõni päev
täis ootusärevust õhtu võimaluste
suhtes.
Vahest pole see õhtu veel tulnudki.

No kas pole luuletus, küsin ma Loomingu peatoimetajana.