Üks ülistus: Kivastik kui Planti „Raising Sand” ja kui Madis Kõiv

Valle-Sten Maiste

Mart Kivastiku tekstist ei paista välja loomeinimese närviliselt siplev ego, vaid asjad, mis on talle tõepoolest olulised. Kardan, kas suudan selle arvustusega lugeja ees kirjutamise ettevõtmist õigustada: pole lisada midagi sisulist, mida ei oleks Kivastiku puhul juba varem tähele pannud ja mitmetesmitmetes kirjutistes öelnud. Raske on täita akadeemiliselt koolitatud kirjandusuurijale esitatavat ootust leida kirjandustekstist teoreetilisele baasile toetudes inimlikult värskendavaid üldistusi või valgustavaid tagamaid. Veider tundub järgida ka kirjandussõbrast  arvustaja miinimumnõuet, mis kohustab arvet pidama ja teatama asjadest nagu see, et küpse kirjamehe jutukogu esitab argist ja igapäevast läbi ideaalide ja kustutamatute igatsuste prisma ning näitab, kuidas teinekord polegi vaja midagi erilist ja aitab vaid lihtsast inimlikust lähedusest, kuid üldiselt on siiski nõnda, et nii nagu ei vaibu kunagi kalamehe kirg tormi ja avaruste vastu, nii ei sammaldu kuni füüsilise lõpuni iialgi The Rolling Stones ja satisfaction  ei saabu. Mainitud sihtide poole olen ju ikka vähemalt arvustajana püüelnud, kuid sedapuhku pole pakkuda ei lähilugemist ega taustu. Toetun enesekordusele ja klišeedele. Ometi otsustasin kirjutada, sest Kivastiku raamat liigutas mind. Raamatuid lugedes ei ole ma just sageli end nii mõnusalt, koduselt tundnud, soovides, et raamat ei lõppeks, olgugi raamat, nagu pealkiri ütleb, üksjagu kurb.  

    Musketäride ideaalid ja varakapitalism

Kui ma ei teaks, et tugev osa raamatuks koondatust on värske, alles lähiaastail ajakirjades ilmunud või täiesti avaldamata, ütleksin vist,  et tegu on Kivastiku parimate lugude kogumikuga. Väga paljud raamatu teemad on mulle üsna konkreetselt tuttavad ja armsad juba vaata et kakskümmend või viisteist aastat: trotsi tekitav oivikust väikevend, sport ja esimesed suitsud, vanaprouad Tartu Väike-Tähe tänavast, kuuekümnendatesse ulatuva muusikaga seonduvad mälestused, musketäride ning maalt ja merelt seiklusjuttude ideaalid heidetuna varakapitalistlikku ekssovetivabariiki. Ka  raamatu ülejäänud aines on valdavalt Kivastiku hilisemast loomingust tuttav ja kuulub selle paremikku: vastuoluline perekondlik ajalugu ja suurte ideoloogiliste vastasseisude lahtikirjutamine lihtsate poiste ja plikade eludetailide tasandil, väikese inimese lihtne kurbus ja õnn jne. Aga, jah, kui mõned raamatu alguse korratud motiivid välja arvata, on tegu siiski Kivastiku uudisloominguga, kus lihtsalt avaldub erakordselt nauditavalt Kivastiku kvintessents.  Olen ammu aru saanud, et korralikku kirjanduskriitikut minust ei ole ega tule. Mul puudub võime ja püüdlus kirjandust kas või näiliseltki objektiivselt vaadata ja ergas huvi uue vastu. On olnud puhke, kus olen viimast ilmutanud, aga ikka aru saanud, et see on rohkem või vähem võlts ja tehtud. Olen ikka väheste eranditega tagasi tulnud selle juurde, millest kahekümne aasta eest Vikerkaarest nakatatud sain. Olen küll üht ja teist lugenud, kuid minu jaoks on noor ja ärgas ja oluline proosa Eestis ikka veel Unt ja Vahing, Ehlvest, Sauter, Teder, Õnnepalu ja Kivastik.

Olgugi mainituist osa juba mulla all – raske on olnud neid kellegi vastu välja vahetada, asendada. Süda on jäänud sinna ja ilma selleta ei ole mõtet, peetagu seda siis mugandumiseks, aegumiseks või laiskuseks. „Kurva raamatu” võimsust oleks ehk sobiv esitada popmuusikast võetud võrdpildi abil.  Popmuusika teema pole raamatus küll keskne, kuid on fundamentaalne minu arvates raamatu parimas jutus „The Rolling Stones”. Nagu kirjandusmaitse, on ka mu muusikalised eelistused ettearvatavalt stagnantlikud. Kuigi olen aastate jooksul Valme ja Nestori meeskondade juhendamisel lasknud kõrvust mööda tuhandeid plaate, on ikka kujunenud nii, et uued tutvused on jäänud põgusaks ja peaaegu sõlmimata. Erinevalt Kivastikust tõukun küll pigem seitsmekümnendatest.  Nii võiks Kivastikku võrrelda kas või Rushi või Motörheadiga, kes aastakümneid katkematult mõnusas kindlakskujunenud headuses plaate välja on andnud – eesti popis pole nimetatud nähtus erinevalt kirjandusest paraku võimalik, kuna väikesearvuline publik ei jaksa iga aasta plaati vastu võtta ja kultuurkapital pop’i kultuuriks ei pea. Kuid olgugi Motörheadiga võrdlemine suur tunnustus, „Kurva raamatu” tarvis jääb sellest väheseks. Õiglasema  ekvivalendi leiab Kivastikule kohasemalt kuuekümnendatest, võrreldes „Kurba raamatut” Robert Planti ja Alison Kraussi kahasse tehtud hiljutise plaadiga „Raising Sand”, mida on nii kriitikud kui publik maitse-eelistuspiiride üleselt laialt hinnanud. Kummagi kunstitöö puhul ei ole pakutud publikule midagi uut, vaid rõhutatult teada ja tavalisi, iseeneses ja tervikust lahutatuna triviaalseidki teemasid ja motiive. Musketärid, Hansuke ja Greteke ja  igavesti veniv rock’n’roll nagu karamellkissell/ kaamelitatt sovetiaja lõpukümnendite koduköögis, piimasaalis või koolisööklas. Kuid selles atmosfääris mängitakse niivõrd südamega, virtuoosselt ja andunult, detailideni õnnestunult, et tekib tunne – paremini kui nimetatud asjade kuldaegadel ja et ei tahagi sest kõigest, justkui ammu tüüdanust välja. Küllap on mul Kivastikuga mõneti sarnane heidetus, mõnedki samad südamelähedased teemad.

Olen 80ndate-90ndate aastate vahetusel värisenud plaate näppides ja kulutanud kogu raha (mis viinast üle jäi) muusika peale, olen patsutanud korvpalli, õllepudel käes, jäägitult armununa mõlemasse. Olen lugematuid tunde vedelenud just Tartu kõrtsides, mida Kivastik nii suurepäraselt kirjeldab, Tallinna kõrtsidest olen ainult läbi käinud, mitte iial end sinna kuuluvana tundnud, kuigi aega on seal kokku kulunud ehk võrreldavalt. Samuti  olen Verne’i ja Dumas’ neelajana mõelnud Rein Langi ja Meelis Atoneni ning nende ajastu peale ja mõelnud, et kust on sellised mehed ja aeg küll tulnud. Arvukatest komsomolkuse tüüpi parteilastest saan ma genealoogiliselt aru, aga kust tulevad sellised šaakalid – liiga haritud ju ka selleks, et põlvneda šveitserite ja taksojuhtide raamatuid sektsioonikaunistusena kasutanud soost. Need ja teised teemad on ehk lähendanud mulle Kivastikku ilma  tema kirjutuste vormi peale objektiivselt-hindavalt mõtlemata. Samuti tundub mulle Kivastik kõige avarama südamega, kõige rohkem elust ja inimesest hoolivam, nende suhtes sooja ja kaastundlikku tähelepanuvõimet evivam eesti kirjanik. Ta ei eputa ega edvista ei eruditsiooni ega sõnatarvitusega, vaid kirjutab südamega sellest, mis korda läheb (jah, mõnes tellimusnäidendis on selles osas vähe libastumist, kuid  erinevalt tuhandetest siinkirjutajasarnastest jobudest pole Kivastik olnud vist kunagi pikalt priskel püsitoidul). Kivastik näeb tavalise inimese lihtsat viletsust, häda, aga ka õnne ja rõõmu. Kivastiku tekstist ei paista välja loomeinimese närviliselt siplev ego, vaid asjad, mis on talle tõepoolest olulised. Seda voorust pole kahjuks paraku enamikul mu ülalloetletud lemmikutestki. Vähesed oskavad nii.   

Kivastiku strukturalism ja historistlikkus

Tahaksin aga tulla veel ühe teema juurde, mida olen samuti varem puudutanud ja mille üle ka mõne hea kirjandusilmas elava kaaslasega arutlenud. Kahjuks mõistmist leidmata.  Nimelt arvatakse Kivastik sageli nn mittemetafüüsiliste, peaaegu et maistest või olmelistest asjadest kirjutavate kirjanike hulka, kuigi sellise arusaama peaks ümber lükkama pelgalt näidend „Meie isa”. Ka Kivastiku „Kangelane” on näidend, mille puhul võiks kõneleda nn mikroajaloost ja selle on Kivastik saavutanud pealtnäha lihtsa tehtega, kujutades sõda mitte ajaloolise tõe ja õiguse seisukohast, vaid lähtuvalt argistest detailidest ja motiividest,  millest tõukudes võiks homme põrgust tõusnud sõjale vastu vaadata ta igapäevane sõber või klassivend. Ma ei tunne Kivastikku isiklikult, kuid on teada, et õndsa Jüri Ehlvesti kombel pole ta käinud analüütilise filosoofia ja eksegeetika seminarides loomingustruktuure hankimas või nendeks inspiratsiooni ammutamas. Vaevalt et ta koduköögiski strukturalismi ja historismi kuldvaramu kallal pead murrab. Ometi olen arvamusel, et Kivastik on meie kõige strukturalistlikumaid ja historistlikumaid prosaiste. Mida muud see strukturalism ühes oma postidega siis tähendab kui arusaama, mille kohaselt pole millelgi väljaspool suvaliselt sattumuslikku, aga ometi täiesti konkreetset Teist ei olemust ega tähendusi iseeneses. Nagu kirjeldas Paul Valéry „Plataanipuust” kõneldes Jacques Lacan, et assotsiatsioonid küll on, kuigi mitte jumala, looduse või ka mingi  olgu evolutsioonilise või muu ratsionaalsuse poolt ära määratud, aga siiski ka mitte vabad, vaid sattumuslikult kätte juhtunud Quilleti sõnaraamatust tõukuvad. Ja selline sattumuslik konkreetsus on kõigil assotsiatsioonidel. Kivastiku komme on teha sellest sattumuslikust Teisest küsimus, muuta struktuur loo taga läbipaistvaks. Seda võib tähele panna juba vähemalt eelmise kümnendi keskpaigast, alates kogust „Palun õnnelikuks”, kus Kivastik ei  jutusta mitte pelka varakapitalistlikku, kohati kurbkoletu koega lugu, vaid annab mõista, et kurbkoletu kude tuleb sellest, et prille raamivad endasse loetud musketärlikud ideaalid. Sellist heidetust, strukturalistlikku Teist, meie hirme ja rõõme suunavaid, päritoluga omandatud või raamatust loetud ideaale, mis ühe või teise konkreetse jutustuse ajas jooksva loo tajumist on kujundanud, uurib ja esitab Kivastik „Kurvas raamatus” läbivalt. Põhimõtteliselt  kirjutab Kivastik oma heidetuse erinevaid kihistusi lahti harutades stagnalõpust põlvneva tartlase lugu üsna sarnasel moel nagu Madis Kõiv on kirjutanud paar põlve varasema lõunaeestlase lugu. Kaevates kalades, kaevates raamatutes (vt Kõivu „Kaladest ja raamatutest” jt „Studia memoriae” lugusid). On ju Kivastik juba aastakümneid (nagu Kõivgi) täiesti endastmõistetavalt läbi kogu oma loomingu väga suures osas esindanud  nimelt seda tänaseks nii moodi tulnud dokumentaalse memuaristika suundumust. 

Kuldsete aegade otsasaamise ühemõtteline kuulutus

Ühisjooni Kõivuga on veelgi. Kõivu loomingu  üks läbivaid motiive on ju ikka olnud amor fati, kreekalik-nietzschelik saatusearmastus, mis usub küll olemise teatavamääralisse läbipaistvusse, enda olukorras äratundmise võimalusse, kuid heidetuse kergekäelise ümberkujundamise võimalusse suhtub skeptiliselt. Kivastiku „Kurb raamat” on aga mõneti lausa lootuseta kadu, kuldsete aegade otsasaamise ühemõtteline kuulutus. Kivastikul ei ole isegi mingit walterbenjaminlikku väikest, suurimat  halba vältida võimaldavat pöördeillusiooni. Rääkimata mingist progressiusust. Eksistentsiaalne heidetus vastakuti surmaga on vältimatu, mida aeg edasi, seda vältimatumana ja ainitisemana ainult see terendabki. Kui Madis Kõivule on vaja nimetada nooremast põlvkonnast mantlipärijat, siis pakun kõhklemata Kivastikku. Huvitav, millest küll kirjutab Kivastik Kaplinski, Mihkelsoni ja Saadi eas. Saigi siis Kõivuni jõutud. Kardetavasti on see ülim, mida kosta mõistan. Kivastiku looming on olnud mulle oluline, ma olen seda oodanud ja hoidnud enda juures aastakümneid. Lootuse, tuleviku või vähemasti millegi kestvuse otsustasin ma Kivastikust nooremana ja suure pere isana endale siiski säilitada, jättes „Kurva raamatu” „Endspiel’i”-nimelise lõpuloo lugemata. Vähemasti kuni Kivastiku järgmise raamatuni. Jätsin lugemata selleks, et ilusad ja armsad ajad ja asjad ei oleks lõplikult otsas,  möödunud, läbi. Et nad püsiksid väheseski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming