Üks maa ja palju keeli

Heinrich Detering

Miks õigupoolest tuleb Saksa akadeemia just Eestisse, et pidada ülikoolilinnas Tartus oma kevadkonverentsi? Seda küsimust on mulle viimastel kuudel tihti esitatud. Ja alati olen ma vastanud vastuküsimusega: miks tuleme me alles nüüd? Kus olime me siis, kui pärast võitu − mida siin laulvaks revolutsiooniks nimetati − vabaks saanud eestlased otsisid produktiivseid puutepunkte omaenda ajaloos ühes kõige selle juurde kuuluva komplitseeritud polüglossia ja multikultuurilisusega? Siiski on rõõmustav areng meie suhetes, mis ühendavad meid naabritega nii Skandinaavias kui ka endises nõukogude võimu mõjupiirkonnas, toonud meid ikka ja jälle Balti riikide geograafilisse, kultuurilisse ja poliitilisse lähedusse. Ehk on meie puudulikus tähelepanus süüdi samad põhjused, mis tunduvad olevat olnud ka Saksa poliitikas takistuseks Eesti-sarnaste riikide teadvustamisel eeskujudena − nimelt riigi väiksus, mis nii kergesti aetakse segi marginaalsusega. Siiski tuleks just siinkohal võtta eeskujuks mudel, kuidas väike ja sajandeid suurematest naabritest ohustatud kultuurrahvus jõuab kõige rahumeelsemate vahendite − otsesõnu keele ja luule abil eneseteostuseni ja sealjuures hoidub edu silmapilgul siiski repressioone kordamast. See kehtib nii vene rahvusest kodanike, nende keele ja traditsioonide kohta kui ka baltisaksa, saksa-eesti ajaloo ja suhete kohta Soome ja Rootsiga. Keeruline, kogunisti lõhestatud on see ajalugu igatahes. Üks ja sama ajalugu, mis ühest vaatenurgast vaadatuna näitab end interkultuurilise kohtumispaigana, teisest vinklist vaadatuna nähtub aga autoritaarselt valitsetud mõisana.

Eesti keel on mulle teadaolevalt ainus keel, kus mõisteid deutsch, ’saksa’ ja Herrscher, ’valitseja, isand’, väljendatakse sama sõna − saks(a)− abil. Saks on Herr, ’isand, härra’ see, kellele kuuluvad maa ja eestlastest talupojad, kes seda maad harivad; ja saksa on see keel, mida see isand räägib – nimelt alamsakside alamsaksa keel, hansaaja lingua franca. Saksa keele rääkimine, sakslane/saks olemine tähendas sajandeid sellel maal maahärrust ja pärisorjust. Ja kui ka 1632. aastal asutatud Tartu ülikool tõusis Baltikumi intellektuaalseks keskuseks, ei olnud tudengite hulgas pikka aega ühtegi eestlast, professoritest rääkimata. Rääkimata saksa-eesti suhteloo jätkumisest XX sajandil − nimetan vaid mälestusmärke Tallinna lähedal, mis meenutavad Saksamaalt deporteeritud juutide ja romade tapmist Saksa okupatsiooni ajal. Kõik see ja enamgi veel mängib kaasa, kui Eestis öeldakse sõna saksa. (Kui erinevalt läks suhetes Rootsiga, nähtub juba sellest, et neilt pärineb Eestis kasutatav sõna bufee kohta − ’rootsi laud’; ka nõnda võisid asjad minna.)

Kuid sellel samal ajalool on ka oma produktiivne külg. Peaaegu kolmandik tänasest eesti sõnavarast on alamsaksa päritolu, ka see on saksa. Teiselt poolt olid need baltisaksa valitseva kihi esindajad, kes toetasid tegusalt eestlasi nende kultuurilise eneseteadvuse ärkamisel. Valgustus- ja romantismiajastu kirjanikud ja õpetlased, teadlased ja filosoofid, pastorid ja publitsistid leidsid Herderi ja Goethe ajast peale koos eestlastest intellektuaalidega uusi võimalusi, kuidas selle maa keelele ja kirjandusele kiri ja hääl anda. Ja nõnda sai võimalikuks see, mida võib nimetada kultuuride kohtumiseks ilma ühegi vale tremolota.

Katkendi Heinrich Deteringi avakõnest tõlkinud Reet Bender

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming