Ühes valguses ja teises

Kalju Kruusa

Mihkel Kaevatsi luuletused meenutavad rahulike kaadrivahetustega ja laugelt edasi libiseva kaameratööga „ringvaateid”.Enamasti on vastilmunud luulekogu tekstidest väike osa lugejale varasematest ajakirjades avaldamistest juba tuttavad. Seni kaks kogu avaldanud Mihkel Kaevats on oma kolmanda koguga „Eile hommikul ja täna” talitanud teisiti. Ta on luulekogusse võtnud ainult osa ajakirjades avaldatust. Nimelt on ta varakult ja väikeste vahedega 2003. ja 2004. aastal ilmunud „Ederlezi” ja „Illusionisti” järel ajakirjades hoogsalt luuletusi edasi avaldanud, aga  järgmise koguni viis aastat oodanud. Raamat sisaldab 25 luuletust aastatest 2004–2008. Ajakirjades on luuletusi vahepeal ilmunud ligi poole rohkem, seega mitte luulekogu üksikute parimate paladena, pigem on ajakirjandus loomingu avaldamise esimeseks astmeks, kust küpsemad (või kompalt haakuvamad) palad saavad edasi kogusse. (Nagu algupärastest luulekogudest pääseb osa luuletusi edasi valikkogusse ja isiklikust valikkogust midagi  järgmises ringis mõnesse antoloogiasse, kuigi need edasised astmed on Mihkel Kaevatsi jaoks esialgu tulevikumuusika.) Luulekogu on seega koondava ja korrastava iseloomuga ühik. Pealegi võtab maha asjatud pained nii esmase ajakirjandusliku avaldamise juures (esmaavaldamine ei ole lõplik) kui ka luulekogu materjali varem avaldamatuse paine. Kaevats ei ole mitte ajakirju oma luuletustega üle ujutanud, vaid keskmisest õhema luulekogu avaldamisega  keskmisest kauem oodanud. Samuti on ta kahe avaldamise vahepealsel ajal osa tekstidest märgatavalt muutnud ja paari neist nii ümber tõstnud, et rangelt võttes ei saakski neid päris samadeks tekstideks pidada. Aga sõnad ongi ju niikuinii vormistamise küsimus ja asi ise on alati muus: suhtumises, häälestuses, kogetuses, elamuses. (Tunnetuse käärid ei tohiks muidugi liiga suureks minna, meenutatagu vanemas eas nooruspõlve loomingut  muutnud Marie Underi näidet.

Millised need Kaevatsi luuletused on? Esmamuljena on need filmilikud, meenutavad rahulike kaadrivahetustega ja laugelt edasi libiseva kaameratööga „ringvaateid”. Oluline on valguse tabamine: „äikesepilved annavad hilise / pärastlõuna üle päris õhtupimedusele” (2. luuletuses); „kõik on nagu kalbe kollase valgusega / mälestus, ühtaegu puudutav ja poov” (3.); „ja hämaralt säravad tänavalaternad mähkuvad ükshaaval / selgesse valgesse uttu” (6.); „katedraali kuldristide / silmipimestav sära / hiilgavalt kottpimedas öös” (9.); „valgust ei ole” (13.); „koidu helendav hahhetus […] aknaraamidel tasapisi kasvades” (14.); „su nahk hiilgab kesköisest meresoolast” (24.). Kasutab fotondusest tuttavat säritamise mõistetki: „sahisevate pärnalehtede varjud / tungivad sügavale su üle-säritatud ellu” (3.). Valgus on muutlik, väga sageli on tegu õhtusse veereva  päevaga. Kui valgus tasahaaval kustuneb, siis viimasena jääb paistma kõige heledam üksikasi, üksi, kõigi kokkusulanud asjade pimeduses, valge laik. Kõige heledam tuleb sedasi pimedas kõige selgemalt esile. Isegi kui päeval „päike valgustab nende [=lahkuläinute] suvalist sihita teed” („Paplituttides võbeleb õhk”, 10.), siis „lõputus pimeduses […] kohtud iseendaga ja näed / kas sa siis soovid seda või ei” (13.). Ilmselt on eilse ja tänase vahele vaja ööd,  et seejärel „ühe särava tarkuse lätteile” (15.) puha(stu)nuna vastu võtta hommikut.

Luuletused viivad lugeja mitmetesse paikadesse: linnatänavatele ja kruusateedele, kirikuterrassile ja taluõuele, mäe otsa ja mere äärde, geograafiliselt näiteks Haapsalusse, Võru- ja Setumaa piirile, Saaremaale (sõnaga nimetamata), Itaaliasse, Venemaale („provintsivene ühikasse”, tekstiväliselt oletan, et  Voronežisse). Reisikirjelduste või loodusluule asemel on aga sisuliselt tegu pigem tundeluulega, lüürikaga.

Luuletustes on inimest. Luulekogu algab luuletusega „Seal pean ma olema”, ja seal inimene lihtsalt on. Järgmistes luuletustes inimene lisaks näeb, läheb, mõistab, paneb sigareti ette, küsib, leebub, kirub ennast jne. Kohati inimene ei tee peaaegu midagi: vajub kokku (18.) või on pikali (19.). Inimene isegi  tilgub vihmana (21.). Inimene ei ole Mihkel Kaevatsi luules kogu kaadrit üleni oma tegutsemisega täitev kangelane (mõnes tekstis ei iseloomustata teda sõnagagi). Aga ta alati on (või ainult aimub) selgesti sealse väga aistingulise, värve, maitseid ja lõhnu täis ruumi sees läbielajana. Kusjuures eripäraselt see läbielaja kogeb või tahab kogeda valgust, ilma, maastikke kahe läbielaja kaudu. Ta ei tahaks olla üksi. Üksi kogetavates olukordades aimdub igatsust kogetut näidata, kuulutada, tunda anda teiselegi. Asi ei olegi ümbruses ja tugevates aistingutes, vaid üheskoos kogemise võimaluses. Nii et Mihkel Kaevats ei püüa näiteks tabada käidud kohtade vaimu (päris lahus asju hoida muidugi ei saa, näiteks pälvivad Kaevatsi ilmset imetlust pühapaigad), vaid asetab need pigem õnneliku või vähem õnneliku koosolu tunnistajaks. Ta luule puhul on oluline inimese kahekesksus, kahekesisus. Sealjuures on ette  tulev üksindus määratletud pooliku „kaksindusena”, puudusena.

Näiteks leidub raamatu lõpupoole kaks ilusat vihmaluuletust, mis moodustavad sisuliselt omavahel terviku. „Me oleme nagu vihm, / mis tärkab päikesest pettunud taevast / auto plekile, rohule ja kaselehtedele” (25.). „Päikest, nagu me keegi, kuigi üritasin, / ma kätte ei saanud – // nii tilkusingi, tilk-tilga haaval, / veidi sabisevas õhtus, rookatustelt, / puude okastelt  ja lehtedelt / paele, mullale, murule ja umbrohule. / Ikka on maa see, kust tõusta, / ja päike jääb kõrgemale // mu pilvedest ja katustest” (21.). Neis luuletustes on leebet leppimist ja lohtu, on loodusega ja tegelikkusega kohandumist, sulandumist, ühekssaamist. Samas luuletust kirjutama on ajendanud lahutatus, päikese kättesaamatus, ühel sügisel murdunud süda. Vihmaluuletuste tunne ise aga rusutud ei ole, seda tänu toibumise ja kosumise  võimalikkusele.

Kaevatsi luulele on varem pahaks pandud targutavat poolt. Võimalik, et autor on kriitikat kuulda võtnud, igatahes „Eilses hommikus ja tänases” on mõtteluule osakaal targu väga väike, olles põhimises koondatud kahesse-kolmesse luuletusse: „Kui kustutad tule” (13.), Iris Murdochile pühendatu („Kustuv mõte ja mälu …”, 15.) ja üks pealkirjatu („Tühine voolab mööda …”, 23.). Esimesed on korraga mõistelised  ja ruumilisenagi ettekujutatavad, viimane on üleni mõtlik. Esimene on väga hea, teistes ei ole samuti midagi norida, need seletavad nii mõndagi, aga Kaevatsi filmilike tekstidega võrreldes ei ole need nii meeldejäävad. Hoopis eredamad filmilikud tekstid jagunevad laias laastus kaheks. Ühed on täiesti vahetud, „mõttetud” (muidugi mitte arusaamatuse ega ülearususe mõttes, pigem nii: „kui silmad on lahti / rohi on jahe ja märg // aga mõte veel sügavas 

unes”, 19.), näiteks „Seal pean ma olema” (1.), „Me oleme tõusnud ülesse” (2.) või „Armastusluuletus” (3.). Teised on otsekui kohakuti samale filmile topeltsäritatud, näiteks mäluliselt, filmisse sekkutakse, seda lavastatakse, midagi ajastatakse, näiteks „Novembrilõpu Haapsalu” (6.), samuti D[eboora?] V[aarandi]le pühendatud „Tee allikani” (16.) ja oma vanaisa mäletav „Elamise rõõm” (17.). Neis viimastes võib Kaevatsi luule muutuda päris hapraks,  kooshoidev kujund hiilib sisse peaaegu märkamatult: „Tees allikani” on seks sõna „janu” ja otsad saavad ilusti kokku; „Elamise rõõmus” on see ridades „sai sellest ilmast lihtsalt kaduda // aga ei kadunud ju”, see aga ei kipu vajaliku tugevusega välja kandma, kuna järgnevad „siinsed read” võivad põhirõhu vanaisalt hoopis lapselapsele tõmmata. (Mu meelest oleks vajalik näiteks mingi lisandus: „koguni/isegi/ lausa siinsetes ridades”.)  Veenvust lisavad Kaevatsi luulele sagedasti ette tulevad ilmekad täpsustused: „su juuksed ja kulmud on otsaeest põlenud, / sul on tuhavuntsid ja käes miniatuurne õllekapp […] sa leebud ja kirud end mõttes, et oled / loll, laisk ja veidike ülekaalus; / sa vaatad oma kärtssiniseid velveteid ja / mõistad, et sa näed välja nagu lasteaialaps” (3.), „paplituttides võbeleb õhk” (10.), „vanas suitsusaunas on juba aegade algusest küdemas õhtu & / ma käin vahel vaatamas,  et palgid kerisest tuld ei võtaks & […] sa võtad ära oma valge linase kleidi, mille sulle kunagi kinkisin & / mu kütmisest tahmased käed jätavad mustad jäljed su nahale &” (11.), „nad üle laua / tühjade taldrikute, pooltäis pudelite / ja üleajavate tuhatooside taga istuvad” (14.). Samas luuletuse „See on minu lemmiktrepp” (8.) lõpp ei ole aga piisav. Minnakse kahekesi trepist üles, „ees kõnnib / lühikese seelikuga sihvakas neiu / siis ma kõnnin ja  vaatan / neid kauneid vaateid mis avanevad / kesk-itaalia mägedele ja orgudele / ja iidsetele kirikutele ja linnamüüridele / […] mõlemad peame peetud sammu / ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid / ja tema vaatab justkui muuseas”, sedasi üha ülemale minnes krutitakse lugejagi ootused üles.

Sealt edasi jääb aga asi toppama ja, kuigi ootuste lahtumine, mingi interruptus-lahendus oleks autori taotlusena veenevgi, siis praeguses luuletuse päädimises jääb ikka midagi vajaka: kripeldav-kahetsetav poolikus on, aga mõjub veidi otsitult. Muide, kunagi nahutati Kaevatsit kriitikas „aluspükste” mainimise pärast, polevat erootiline. Erootikast aga niikuinii pääsu pole, „Lemmiktrepi” luuletuses kandub ja laieneb see lausa Itaalia mägedele ja orgudele välja (seda toetab kujunduski, mis on üldse väga asjakohane) ja tagatipuks on kujunduses õunapuuoksale arvustaja õrrituseks heidetud aluspüksid  ise!

Oma kolmanda kogu ilmutanud autori senist loomingukulgu jälgides tundub varasem Kaevats mõjutusi saanuvat „närvitrüklaste” loomingust (rõhuga Toomas Liivil ja Jüri Üdil), ühelt poolt tähenduslikkuse pinnalt ja teiselt vormistuse küsimustes (liivlikud kastid ja rõhutatult meelevaldsed poolitused, üdilikud ütlemisviisid). (Praeguseski kogus laenab Kaevats näiteks Toomas Liivilt sõnastust: „ma ei  tea, kas on üldse olemas õhtut sellist, kui jääd tulemata sina” (11., „tulemata jäämise/jäämatuse” küsimus oli üleval juba „Ederlezis”); sama lauseehitus kordub kogu avaluuletuses: „eilsetesse hajuvad videvikud säärased / mis saavad olla vaid vabal mehel”.) Ometi on kerge märgata, et Kaevats on loobunud mitmetest „närvitrüklaste” vahefiltritest. Liiv või Üdi mänglevad kunstiliste võtetega, moonutavad häält, segavad jälgi, kuna Kaevatsile aga ei valmista  raskusi päris ühemõttelise otsekohesusega kirjutada isegi selliseid lausungeid: „ja tüdruk vastas / et ta on lihtsalt nii õnnelik” (9.), „[t]ema pöördumine Jumala poole on lihtne ja kaunis, / ta peaaegu sosistav hääl kõlab võimsalt üle toa” (10.), „sel sügisel murdus mu süda” (11.), „kui suur ja imeline / elu võib olla” (16.), tegelikult 16. ja 17. luuletus kogupikkuses („Tee allikani” ja „Elamise rõõm”) jne.

Mihkel Kaevatsi kõnetoon on puhas ja pühalikki (kusjuures  lugeja tuvastab ta puhtuse õigena ja ehtsana, nii et hakkab lausa kartma end teksti ise määrivat ja rikkuvat). Luuletus on korda läinud juhul, kui see lugejale korda läheb. Erinevad luuletused võivad muidugi korda minna erinevatele lugejatele. Paljudele ühistest kordaminekutest kujuneb omakorda midagi ühiskondlikult korrastavat (kuigi see on juba järgmise ringi küsimus). Lõpetuseks loetlen mulle kordaläinumad  luuletused: „Seal pean ma olema” (1.), „Armastusluuletus” (3.), „Iidses mägikirikus” (7.), „Paplituttides võbeleb õhk” (10.), „Ma ei taha mõelda sest suvest” (11.), „Kui kustutad tule” (13.), „Tee allikani” (16.), „Pimedus” (22.), „Päev langeb” (24.) ja mõned pealkirjatud („Ei ole kuigivõrd oluline …”, 14.; „Siin ei olegi sellist tunnet …”, 19.; „Nii tilkusingi ühtäkki vihmana …”, 21.; „Me oleme nagu vihm …”, 25.). Kusjuures mu poolest oleks mõnedki luulekogust  välja jäänud luuletused vabalt võinud sisse pääseda, mis näitab, et valimist on tõsiselt võetud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming