Tüvitekst ei tõota midagi head

Mari Laaniste

Tarmo Tuule ja Piia Maiste, Andres & Pearu. 1. osa: Keppi tahaks! Ajakirjade Kirjastus, 2014. 160 lk.

Tarmo Tuule ja Piia Maiste, Andres & Pearu. 1. osa: Keppi tahaks! Ajakirjade Kirjastus, 2014. 160 lk.

Ehk on see koomiksimeediumi eripära, et tüvitekstide poole pöördumisel kipub olema pigem halb maik. Sel on mitmeid põhjusi, kõigepealt see, et kohalduste silmatorkav hulk taastoodab tahes-tahtmata mingil määral ka ettekujutust, et tegemist on sekundaarse, pigem taaskasutava kui loova kultuurivaldkonnaga. See ei välista mõistagi loomingulisi ja põnevaid uustõlgendusi (nii võib muu hulgas iseloomustada hiljuti ilmunud Kivi Larmola „Sinelit“), kuid nende kõrval valmib paraku ka keskpärast materjali, mil polegi õieti muud müügiargumenti kui laenuks võetud kuulus pealkiri. Viimast omakorda kipub märkama laiem lugejaskond ja siis laiendatakse saadud pettumus koomiksile üldse. Osa klassikaliste teoste koomiksiadaptsioone näib lisaks olevat kantud kujutlusest, et nende tekstide olemasolu koomiksivormis õigustaks või õilistaks meediumi kultuuriväärtuslikus plaanis. Ent kui kohaldajatel pole visiooni või nad ei küüni algmaterjalile midagi mõtestatut lisama, on tulemus taotlusele vastupidine: paratamatu lühendamisega tekib n-ö lollidele labastamise efekt, mis heidab kumuleerudes taas varju kogu meediumile.

Religioosse sisuga tekstide, eeposte vms adaptsioonid lähtuvad tihti n-ö välisest initsiatiivist, mis omakorda kaldub olema rajatud pinnalisele või vildakale ettekujutusele koomiksimeediumist ja selle võimalustest. Koomiksil on laiema avalikkuse ees ühelt poolt ristiks kaelas infantiilse, lihtsustava kultuurinähtuse renomee, teiselt poolt näib müstilisel kombel visalt püsivat ka mingi „seksikuse ja moodsuse“ oreool. Nõnda leidub ikka ja jälle mõni võhik, kes arvab, et sõnumi koomiksivormi valamine teeb selle otsekui maagilisel moel üldmõistetavaks ja populaarseks. Ja ehk lähebki pühapäevakoolis uue testamendi materjali omandamine veidi libedamalt, kui see on käepärast koomiksi kujul – paraku heljub selliste lehekülgede kohal inspiratsioonisädemete asemel enamasti ainult nüri töö higilehk, nende väärtus iseseisva teosena on küsitav.

Ka kujutlus koomiksi võimendavast mõjujõust, erilisest „kättesaadavusest“ ja „mõistetavusest“ on midagi, milles võis aastakümneid tagasi teatud iva olla, ent digiajastu meediakonkurentsis jääb see lihtsalt illusoorseks. Fragmenteerunud kultuuriväljal on koomiks pigem vaid üks järjekordne veider nišitoode. Osalt seetõttu jäävad kohalikud üldrahvaliku menukoomiksi näited ajas aina kaugemale minevikku ja originaalmaterjaliga uudisekünnise ületamine on praeguseks kujunenud võrdlemisi keeruliseks. Kohaldustel, mis on allikmaterjali kaudu seotud teiste kultuurivaldkondadega, on siinkohal teatud eelis kõlapinna ulatuse mõttes.

Üldistades võib märkida, et on üsna tavaline, et tähtteoste või nn tüvitekstide koomiksiadaptsioonid tekitavadki elevust ja leiavad tähelepanu mitte niivõrd erialaringkonnas, vaid sellest väljaspool. See kehtib ka siinmail suhteliselt avarat meediakajastust pälvinud „Kalevipoja“ kohalduse kohta, mille autorid nimetasid lõpuks „pilteeposeks“, mitte koomiksiks. Tulemust arvestades oli see asjakohane käik, sest tehnilises plaanis toimib köide pigem üleillustreeritud värsiraamatu kui koomiksina, kuna napib viimasele spetsiifilist sõna ja pildi sümbiootilist, narratiivi võimendavat koostoimet. Ent teose huviväärsus ei seisne meediumi tehnilise võttestiku (mitte)rakendamises.

aa_sirp_15-24_0007__art_r3

F. R Kreutzwald, Kalevipoeg/Kalõvipoig. Pilteepos. I osa. Koostanud Toom Tragel, Raoul Annion ja Marek Laimets. Võru keelde tõlkinud Urmas Kalla ja Paul Hagu. Joonistanud Toom Tragel. MrBee, 2014. 124 lk.

„Kalevipoega“ kohaldavale pilt­eeposele ei saa ette heita visiooni puudumist, küll aga visiooni problemaatilisust. Autorid on nii teose eessõnas kui ka seda massimeedias tutvustades läbivalt rõhutanud autentsusetaotlust, „ajaloolise tõepära“ poole püüdlemist ja programmiliselt realistlikku kujutuslaadi. Realismi mõiste komplitseeritus ja sedastatud realismitaotluse selge absurdihõng näikse neile hoomamatuks jäävat. Siinkirjutaja väidaks küll, et kunsteepos, mis räägib kanast ja tedremunast kasvavatest neidudest, kellele päikesed-kuud kosja tulevad, ei omanda kui tahes ohtrate, laialt geograafiliselt alalt kokku roobitsetud arheoloogiliste detailide garneeringus kuigivõrd tõetruumat ega tõsiseltvõetavamat jumet.1 Muinasaja ja realismi ühildamine on kontseptuaalselt lootusetu eesmärk (sest see on muinasaeg), sellele rõhumine on kummastav ja toob tõtt-öelda meelde Heinrich Schliemanni uljad, aga diletantlikud Trooja-fantaasiad. Ja kuna jutt juba XIX sajandile läks: ehedusest ja kultuuripärandi hoidmisest (raamatu väljaandja on MTÜ Kultuuripärandi Hoidja) rääkides ei saa jätta märkimata, et autorid vaatavad VI–VII sajandi eelviikingifantaasiate poole küünitades lihtsalt mööda kogu F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja“ teksti kujundavast XIX sajandi filtrist. Arvestades, kui tugevalt toonane tonaalsus ometi tulemusest välja paistab, tundub see mõneti irooniline.

Eessõnas ütlevad autorid ka, et raamatu eesmärk on propageerida rahvuseepost. Nagu eelpool viidatud, on populariseerimine koomiksivormis tänapäeval leebelt väljendudes kaheldav. Teisal märgitakse, et pilteepose eesmärk on tuua „Kalevipoeg“ lähemale ka sellele põlvkonnale, kellele on oluline pildikultuur ja popesteetika.2 Popesteetikast pole tulemuses paraku jälgegi, pigem on „autentselt realistlikul pildimaterjalil“ (tsitaat eessõnast) selle tõsimeelses pompoossusepüüdluses ja ideoloogilises laetuses ühist sotsrealismi esteetikaga. Raamatu pildimaailma loomiseks läinud töömaht on kahtlemata aukartustäratav, kuid kahjuks on üldmulje puine ja rusuv, selles pole lumma ega hoogu. Lugemiselamus on lahmakate regivärsilõikude tõttu ka puhttehniliselt üsna hakitud. Arenguruumi ja ambitsiooni muidugi on, eepose mahtu arvestades võiks valmida veel 6-7 köidet, ja kes teab, võib-olla hakkabki Toom Tragel, andekas noor inimene, lõpuks joonistama nagu Günther Reindorff, kuid lugejana – andke andeks, elu on liiga lühike.

Lehekülg pilteepose „Kalevipoeg/Kalõvipoig“ võrukeelsest poolest.

Lehekülg pilteepose „Kalevipoeg/Kalõvipoig“ võrukeelsest poolest.

Ühtlasi on asjakohane osutada, et just lühidus on voorus, mis on teinud mitme põlvkonna koolilaste seas, kes kiiruga kohustuslikku kirjandust neelavad, menukaks nii „Kalevipoja“ 1970. aastatest pärit Heldur Laretei illustreeritud Eno Raua kohalduse (104 lk) kui ka Juss Piho 1995. aastal ilmunud ja tõeliseks rariteediks kujunenud koomiksi „Kalevi kange poeg“ (79 lk).

Kaldun arvama, et isegi kui käesoleva kohalduse taga olev tiim tõepoolest suudab eepose lõpuks kogumahus ära illustreerida, on tulemuseks pigem tülikas kurioosum, kui palavalt armastatud rahvalik kunstiteos.

Pärast ränki sõnu „Kalevipoja“ aadressil jääb aga üle tõdeda, et teine tüviteksti-temaatikaga haakuv ja arvustamiseks antud raamat pole isegi mitte huvitavalt probleemne. „Andres & Pearu“ on naljaribaformaadis koomiksite kogumik, kus A. H. Tammsaarelt on laenatud vaid tegelaste nimed, tüpaažideks on aga hoopis stereotüüpselt koomilised jumala- ja kuradikujud. Tüvitekst on siin vaid mugava, klišeelise lähtepinna rollis, midagi radikaalset sellega pole tehtud. Rahvuskultuuriliste pretensioonide asemel on kiirelt aeguv päevapoliitiline pila ja muretu nihilism, rafineeritumaid mõttearendusi kohtab harva.

Eesti koomiksimaastiku olusid arvestades on muidugi omaette saavutus, et suhteliselt uus Eesti naljapildiriba on üldse stabiilse ilmumise ja ka kogumikuna väljaandmiseni jõudnud, raamatu turundustöö näib olevat kindlakäeline ja tõhus, aga suurt muud kõneväärset siin polegi – ei sisu, ei vormi. Õigupoolest on ainuke kategooria, kus raamat küünib keskpärasest tasemest kõrgemale, naljade vulgaarsus.

Raske öelda, kumb kahest, kas „Andres & Pearu“ või „Kalevipoeg“, on praegu üldrahvalikule populaarsusele lähemal, aga ei üks ega teine anna suurt põhjust rõõmustamiseks.

1 Vt ka Kasutusjuhend: kuidas lugeda pilteepost Kalevipoeg. – Postimees 8. I 2015.

2 Tõnu Karjatse, Valmis pilteepose „Kalevipoeg“ esimene raamat. – „Aktuaalne kaamera“, 27. XI 2014. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/06fbf427-5cf1-4059-b658-14d09f2fe3c1

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht