Türgi ja Eesti ühine aeg ehk Onu Suat ja teised

Kas see pole mitte meilegi siin Eestis tuttav tunne: kusagil minevikus oli üks müütiline n-ö meie aeg, kuldne hõllandus, täiuslik ja nüüdisajast tõelisem.

MARIN MÕTTUS

Türgi on teelahkmel. Jaanipäeval peavad valijad otsustama, kas jätkata praegu valitseva Õigluse ja Arengu Partei ning selle võimuka presidendi Recep Tayyip Erdoğani taktikepi all või hääletada võimule opositsioon, mida juhib 1919. aastal Mustafa Kemal Atatürgi asutatud riigi vanim erakond Vabariiklik Rahvapartei. Nädal enne valimisi saab öelda üksnes seda, et valimisvõitlus on väga tasavägine, pinge suur ja rahvas tunnetab seekordsete valimiste murrangulisust, kuna president Erdoğan on lubanud kehtestada riigis presidentaalse valitsemiskorra. Enamasti ei ole erakondade välispoliitiline programm see, mis valijatele otsustamisel määravaks saab. Kuid riigi üldine orientatsioon teljel ida-lääs, Aasia-Euroopa ning ajaloos tehtud valikud võivad seda kaudsel moel siiski olla. Sestap olengi tänavusel kuumal kevadel vahel aja maha võtnud ja otsinud İstanbuli linnamaastikul märke Eesti ja Türgi ühisest ajast, milleks meie iseseisvuse 100. aastapäev ning Türgi Vabariigi 95. aastapäev ka sobiliku ajendi pakuvad.

Liiga hilja kohalejõudmine

Oma mõtetele võtsin toeks türgi XX sajandi tuntuima modernisti Ahmet Hamdi Tanpınari (1901–1962) romaani „Aja korrastamise instituut“ („Saatleri Ayarlama Enstitüsü“, 1962). Just Tanpınar sõnastas Türgi ajalooga seoses mõiste belatedness ehk siis hilinemine või pigem liiga hilja kuhugi kohalejõudmine. Kirjanik peab silmas olukorda, kus XX sajandi algupoolel tuli Türgil asuda täiskäigul moderniseeruma ning sobituma tulevikku, mis läänemaailma poolt oli juba maha märgitud. Kas see pole mitte meilegi siin Eestis tuttav tunne: kusagil minevikus oli üks müütiline n-ö meie aeg, kuldne hõllandus, täiuslik ja nüüdisajast tõelisem. Mahajäämuse kirbe maik, kus parim palsam hingele on magusvalus minevikunostalgia. Loomulikult oli türklaste n-ö meie aeg eestlaste muinasajast hulga vägevam ja ka ajalooliselt ligemal, mistõttu selle tõlgendamise pendel käib meie omast märksa kõrgema kaarega. Üks Türgi kõige teravama sulega noori esseiste Ece Temelkuran sõnastab ajaloodiskursuse järgmiselt: „Me olime kolossaalse impeeriumi lapselapsed, aga see impeerium osutus täiesti väärtusetuks!“ („Turkey: The Insane and the Melancholy“, ZED Books, 2016, lk 6).

Tanpınari romaani peategelast Hayri Irdalit võiks võrrelda omamoodi Lähis-Ida Oblomoviga. Kuid saatuse tahtel satub ta juhtima pompoosset ettevõtmist: tema ülesandeks saab rajada üleriigiline kontorite võrk, mis peab tegelema kellade õigekspanekuga. Tegu on hüperbooliga Türgi vabariigi looja Gazi Mustafa Kemali (Atatürk ehk „türklaste isa“ lisati nimele hiljem) reformi teemal, mille eesmärk oli Türgis lääneliku industriaalühiskonna täpse ajamõõtme juurutamine. Loomulikult on Irdali ja teiste tegelaste toimetamine selles ajuvabas ettevõtmises ülimalt naljakas: Tanpınar kirjeldab kafkaliku absurditunnetusega tühikäigul töötava bürokraatiamasina mehhanismi, kus iga hammasratas osutub monumentaalselt mõttetuks. Temasuguseid inimloomuse mõtestajaid püütakse aga tänapäeval kahetsusväärselt ära kasutada ida ja lääne vahelises sõnasõjas: Penguin Books on lisanud romaanile eessõnaks india politoloogi Pankaj Mishra sõjakalt läänevastase essee, kus Tanpınari särav allegooria on tõmmatud oriendi ja läänemaailma ületamatu vastuolu kitsale liistule. Võib ju vaielda, milline manner on süüdi maailmaajaloo pärispatus, kui selline üldse kunagi toime pandud on; seda saab teha poliitiliste, demograafiliste, majanduslike, ka julgeolekualaste argumentidega. Kuid ei maksa tempida seda vaidlust rahvuslikku eneseteadvust magusalt kõditava nostalgiaga: selline kokteil ei ole isuäratav ning kirjaniku takkajärgi poliitiline kodustamine ei ole soliidne tegu.

Aastatel 1936–1940 oli Eesti aukonsul İstanbulis Suat Karaosman, toonane Mercedese ja Boschi esindaja Türgis. Fotol onu Suat, nagu teda firmas kutsuti, oma töölaua taga istumas. Vaade näitusele „Eesti esindus Türgis 1927–1940“.

Eesti ja Türgi kuldaeg

Mulle meeldiks mõelda, et see kõik oli omal ajal hoopis loomulikum: nii Eestil kui Türgil oli 1920ndail ja 1930ndail omamoodi kuldaeg, ahne maailmale avanemise aeg. Loomulik, et püüti nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt luua suhteid tugevama ja tuntumaga: meenutagem meie anglofiili Ants Orase briti orientatsiooni ning Semperi ja Aaviku katseid tuua Eestisse prantsuse vaimu, rääkimata saksa, vene ja soome sillast. Vaieldi tuliselt, kuhu me siis ikkagi kuulume, ja otsapidi sattus tähelepanu alla ka Türgi. Nii leiame riigivanem Konstantin Pätsi 1931. aastal läkitatud kirja Türgi Vabariigi presidendile Gazi Mustafa Kemalile, kus ta teeb ettepaneku avada Tallinnas Türgi saatkond. Päts pöördub Türgi riigipea poole, esindades Eesti-Soome-Ungari Liitu, mis „taotleb turaani rahvaste kultuurilist lähendamist“. „Sel juhul saaks edendada meie suguluses olevate rahvaste kultuurilist ja keelelist lähendamist suurema intensiivsusega,“ kirjutab ta. Kui mitte muud, siis igatahes näitab kiri meie toonase välispoliitika nutikat loomingulisust.

1935. aastal avaski Türgi Tallinnas saatkonna, mida asus juhtima suursaadik Nuri Batu. Vaevalt turaani teema Ankara kaalutlustes esikohal oli: rahvusvahelistes suhetes hakkasid puhuma üha vingemad tuuled ning küllap Eesti ja Türgi – kaks piiririiki – tundsid vajadust tihedamalt suhelda. Eesti nimetas oma esimeseks suursaadikuks Türki 1939. aastal Budapestis resideeriva Johannes Ernst Markuse ja İstanbuli peakonsuliks Richard Jöfferti. 1940. aastal aga jagasid kolm Eestit Türgis esindanud meest – Markus, Jöffert ja 20ndail İstanbulis konsulina tegutsenud Ernst Constantin Webermann – ühel või teisel moel kõigi Eesti diplomaatide õnnetut saatust. Neist kõige traagilisem oli Webermanni lugu, kes 1940. aasta jõulude eel NKVD poolt arreteeriti, võttis mürki ja suri Tallinna vanglas.

Ida ja lääne malemäng

Türgi geograafiline asend on tinginud selle, et sõpru ja partnereid on otsitud nii idast kui läänest. Ankaras kauaaegse peaministri ja presidendi Ismet Inönü perekonna residentsis on külastajatele vaatamiseks põnev malendikomplekt, kus figuurid kujutavad töölist, kaevurit, kolhoositari ja muid ühest teisest ajastust tuttavaid tegelasi. Uhke rühiga Inönü – fotode järgi ja residentsis lehviva vaimu tõttu meenutab ta mulle millegipärast kangesti Jaan Tõnissoni – käis peaministrina 1932. aastal visiidil Nõukogude Liidus ning malendid on Stalini isiklik kingitus. Visiidi pikkus – kaks nädalat – ütleb seda, et Ankara ja Moskva olid huvitatud lähedasest koostööst. Ja üksnes 20 aastat hiljem astus Türgi NATOsse. Need 20 aastat olid heitlik aeg, mil riigitüüri püüti tasakaalus hoida nii Eestis kui Türgis: toona läks meil halvasti ja neil paremini. Mida viimased sada aastat aga Türgi ärimeestele tähendanud on, selle üle jäin mõtlema, kui leidsin Cumhuriyeti (ehk Vabariigi) allee lähedalt tänavarägastikust üles ettevõtte Suat Karaosman Dizel, mis impordib mitmesugust laevanduskraami. Selle asutaja, toonane Mercedese ja Boschi esindaja Türgis, oli aastatel 1936–1940 Eesti aukonsul İstanbulis Suat Karaosman. Tema firma on asutatud 1913. aastal Osmani impeeriumi päevil ja tegu on ühe vanima laevandustehnika ettevõttega Türgis. Firma on niisiis üle elanud impeeriumi lagunemise ja Türgi vabariigi sünni, president Kemal Atatürgi radikaalsed reformid ja järgmise riigipea Inönü keerulise diplomaatilise pokkeri Türgi neutraalsena hoidmiseks Teises maailmasõjas, kuuekümnendate peadpööritava läände sööstu ja poliitiliselt tormised 1980ndad ja 1990ndad. Firma praeguse direktori töölaua kohal aga ripub seniajani Türgi valitsuselt Karaosmanile antud Eesti aukonsuli eksekvaatur ja ka foto temast – ehk onu Suatist, nagu teda firmas kutsuti – oma töölaua taga istumas. Kahjuks ei võimalda pilt öelda, kas ka see aparaat, mille toru Karaosman käes hoiab, on toodetud Tartu telefonivabrikus: just Tartus toodetud telefoniaparaadid ja kommutaatorid olid kolmekümnendail Eesti suurim ekspordiartikkel Türki. Olaf Klaasseni mahukas uurimus Eesti diplomaatilisest esindatusest Lähis-Idas annab põneva ülevaate sellest, millest Eesti aukonsuli valikul lähtus, kuid vähem on konkreetseid andmeid Karaosmani tegevuse kohta. Tuleviku ajaloolastele võiks Eesti ja Türgi kontaktid pakkuda igatahes küllaga uurimisteemasid.

Eesti edev jälg

Teine Eesti jälg İstanbuli linnamaastikul on märksa edevam. Nimelt leidub Eesti Ankara saatkonna arhiivis foto peaminister Andrus Ansipist, kes avab İstanbulis elegantses Karaköy linnaosas mälestustahvli hoonel, kus 1936–1940 tegutses Eesti Vabariigi peakonsulaat. Praegu on Karaköy üks İstanbuli kõige kiiremini arenevaid kante ning endise konsulaadihoone allkorrusel asub väljapeetud stiilis siniste kahhelkivide ja sepistatud keerdtrepiga lokaal – türgi keeles lokanta. Õnneks mõeldi tookord Tallinnas suurelt: Bosphoruse kaldapealsel tuli olla kohal. See oli nõnda tollal ja on samamoodi ka nüüd. Et tunnetada aja rahutut tukset, mis on ju ühine nii Bosphoruse kui Läänemere kaldal.

Marin Mõttus on Eesti Vabariigi suursaadik Ankaras. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti. Autor tänab Türgi suursaadikut Eestis 2005–2009 Fatma Şule Soysali ja Tallinna ülikooli teadurit Tanno Tilgarit, kellelt saadud teavet on artiklis kasutatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht