Turgi elustiiliajakiri ja Kaevatsi vanapoistesuvi

Kelly Turk ja Mihkel Kaevats on juba tuttavad nimed Eesti luuleilmas. Kui keegi peaks andma kätte vaid lehed ja küsima, kes need luuletused on kirjutanud – vastaks ära.

ANDRUS KASEMAA

Kaks eesti luuletajat. Kaks õhtut, kui nende raamatuid lugesin. Kelly Turk ja Mihkel Kaevats on juba tuttavad nimed Eesti luuleilmas, võiks öelda, et nad on mõlemad juba vanad luuletajad. Nende nägu ja stiil on tuttav, kuigi Kaevatsi kõnealune teos on juba viies luulekogu ja Kelly Turgi oma alles teine. Tean enne raamatukaante avamist, mis mind ees ootab.

Kelly Turgi raamat „Rakenduslik teoloog“ on kaks ühes: luulekogu ning kunstinäitus – või on see hoopis alternatiivne elustiiliajakiri? Igatahes on tegu õnnestunud teosega valust olla naine, kuigi alati pole kindel, kas valu on ehtne või mask. Raamatus on tabavaid ütlusi naise häbist ja alandustest meestekeskses maailmas, kus juba väikestele tüdrukutele õpetatakse, et ei või joosta ega karjuda, et hoolsa tööga jõuab kaugemale, et istudes peab selg sirge olema ja et jalgu peab hoidma tihedalt põimunult. Naine on vaid sünnitusmasin, kelle „aju on sile nagu pohl“, „meesteseltskonnas ära puuduta poliitika teemasid“, „laki küüsi ja ole vait“.

Turgi küsimustes ja tõdemustes pole ju teab mida uut, aga esituses on värskust ja bravaadi – hoogne tekst, paneb lugema. Õnneks ei jää Kelly Turk ühekülgseks: leidub ka, võib vist nii öelda, naistevastane luuletus: ma ei tea / kas see on atraktiivsete / naiste needus / et pidevalt on vaja ringi tuustida / on vaja kasutada oma ilu potentsiaali / maksimaalselt ära / sest kuidagi patt tundub / vagalt istuda / ühe noormehe kõrval.

Raamatule lisavad vürtsi Marta Vaariku fotod. Väljanägemiselt meenutab teos, nagu öeldud, ajakirja või reklaambukletit. Eemalt vaadates võiks arvata, et sellega reklaamitakse ilutooteid, autosid, reise, ükskõik mida. Lähemalt vaadates on seal aga protestipildid, muidugi mitte ainulaadsed ega geniaalsed, kuid aitavad kindlasti mõista Turgi tekste ja laiendavad neid. Harva, kui illustratsioonid luulele midagi juurde annavad, aga Turgi raamatus võluvad pildid vahel isegi rohkem kui tekst – nagu mõnes kerglases ajakirjas, mida lehitsed rohkem piltide pärast ja vahepeal loed silmanurgast mõnd teksti. Ja siis jäädki lugema, et vaata-vaata … Loetav kraam, nagu Sauter ütleb. Ei oska vaid arvata, kas raamatut peab võtma tõsiselt või just üldse mitte.

Mihkel Kaevatsi luuletused uues kogumikus „43 luuletust“ pole nii liikuvad, need ei ole bravuursed: neis on väsimust, melanhoolsust, kujunduski on traditsioonilisem. Tundub, et Kaevats otsib uut teed. Ta justkui seisab ühe koha peal paigal ja vaatab, kuhupoole minna, ning see kõhklus on valulik.

Marta Vaariku pildid Kelly Turgi luulekogus võluvad kohati rohkem kui tekst ise.

Repro raamatust

Kaevatsi luuleraamatus on liikumist ja värve küll, aga see on pigem vananaistesuve või vanapoistesuve viimaste päevade värv ja raugenud hoog. Juba kaanepildil on mõtliku mehe, kurva mehe silmad, ka „43 luuletuse“ teemad on kaevatslikud: õnnetu armastus või pigem armastuse puudumine, lörri läinud suhted, naised, neiud, üksikud kaunid loodusrajad ja palju linnatänavaid … Poeedil on rasked tiivad, need rõhuvad teda. kull lendab kõrgel taevalaotusele lähedal / liigutab tiibu ainult kui / tuul hakkab teda tagasi / lükkama mina ei liiguta // mina olen raskem. Kaevatsi luuleski on alati raskemeelsuse vaim, poeet ei suuda ise oma natuke liiga raskeid tiibu liigutada.

Vahel lähevad rasked tiivad meelest ja siis saab päris hoogsalt kõndida (ei peagi ju aina lendama!). Nagu selles tekstis, kus luuletaja käib tüdruku koeraga jalutamas, selleks vaid, et tüdrukule meeldida.

Mõnes mõttes pole ei Mihkel Kaevatsi ega Kelly Turgi raamatus midagi uut – kõik on äratuntav. Kui keegi peaks andma kätte vaid lehed ja küsima, kes need on kirjutanud – vastaks ära. Turgi värvipiltidega luuleraamatut on tänapäeva hajameelsel inimesel küllap kergem lehitseda, mine tea, ehk jääb lugemagi. Kindlasti ei saa pahaks panna, et Kaevatsi luulekeel on just selline, nagu ta on, melanhoolne ja igatsev. Igal linnul oma laul. Ja igal laulul oma kuulaja. Olen ka mina kuulanud neid mõlemaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming