Tunnetuskeskne 3D Erakkond

Andreas Nestor

Tulemus on tervikuna raskevõitu alla neelata, aga inimlik ja avab silmad. Erakkond, Erakkond. CD. Erakkond, 2004. Ca 74 min. Loevad Mehis Heinsaar, Kalju Kruusa, Andreas Kalkun, Kadri Tüür, Berk Vaher, Marko Kompus, Mathura, Aare Pilv, Kristiina Ehin, Timo Maran, Lauri Sommer. Taustad: Mathura taust Kaido Kirikmäe, Lauri Sommeri taust Kago, ülejäänud Kaupo Kaldmäe.

Erakkondlaste plaadist tekib esiotsa vägisi tahtmine kirjutada üks korralik järjejutt: kuulates plaati esimest korda, kuulates plaati teist korda, kolmandat korda ja nii edasi. Ning erinevalt paljudest ?järgedest? igav kindlasti ei hakkaks. Kas või ainuüksi seetõttu, et (autori) ette loetud tekst pakub pidevalt seni tabamata jäänud uusi nüansse.

Üksteist autorit, kes on heaks arvanud enda loomet kõrvu samale helikandjale salvestada, ei jäta kahtlemata ruumi küsimuseks, miks seesinane, lausa eeposliku pikkusega teos ilmavalgust nägema pidi. Siiski, kuitahes mitmendat korda plaati kuulata, jääb uhke-tunde ning uu-avastamise lõputuna näiva rõõmu kõrvale hinge närima pisuke nukrus.

 

 

3D luulepilt

 

Plaadile on kokku kuhjatud otsatu hulk head ja paremat. Tegutsenud oleks justkui ema meigilauakese taga hasarti sattunud plikatirts, kelle arvates leidub näol alati veel vähemalt üks vaba lapike, kuhu saaks midagi kanda, sest ometi ei raatsi ta ühtegi neist põnevaist puudreist-võõpadest kasutamata jätta. Või druiid, kes üritab valmis nõiduda mingit eriti vinget ja uudset segu. Kuid järjest uute, põnevatena tunduvate koostisosade katlasse loopimise tuhinas on tal sootuks ununenud, mida seesinane segu üldse ?tegema? peaks. Tulemust on suhteliselt raske ?alla neelata?.

Erakkond astub suhteliselt julge sammu, proovides  tuua lugejani kolme­di­men­sionaalset luulepilti. Telgedeks tekst, selle lugemine ning helitaust. Väga nõudlik ettevõtmine, kui just ei ürita uskuda, et muusika ja teksti kooslus ongi nimme live?ina ehk improvisatoorsena kõlama mõeldud. Ainukese autorina painutab tekstilugemise plaati läbivat truult sirget telge Mathura, kes ?unustab? ennast hetkeks helitaustaga poollauldes vallatlema. Autor väärib allakirjutanu arvates kindlasti ka plaadi ?kuulajasõbraliku autori? tiitlit, sest annab kuulajale piisavalt aega ning ruumi võimaldamaks esimesel katsel haarata teksti ning helitausta tervikuna.

Valdavalt mõjub tekstidele meisterdatud helitaust rahustavalt-uinutavalt ning läbib meeldiva, pikapeale tuttavlikku tunnet tekitava, häirimatu niidina plaati algusest lõpuni. Siiski näpistab mõne tausta puhul äratavalt kõrvast selle suutlikkus kuulaja väga lühikese ajaga närviliseks teha, kõrvaldades muuhulgas mängleva kergusega tähelepanu tekstilt. Paaril korral hakkab aga luuletajast ja eelkõige tema vaevaga sünnitatud lapsukesest tekstist suisa kahju. Tool istumise all hakkab kerisena kuumama ja nihelus tuleb peale. Õnneks on need kohad mahuka plaadi kohta siiski erand…

Plaadi avatekst, Mehis Heinsaare ?Härrasmees, Vrunnok ja teised? on ehe näide, kuidas proosa võib luule sees sedavõrd võimsalt esile tõusta. Pole ka ime, kui maailm, millesse autor meid topib ? nagu pudeliharja stoilise rahuga pudelipõhja lükates ning siis jälle vastukarva välja tõmmates ? sedavõrd luuleline on. Selsamal ?proosalisel? põhjusel on n-ö outsider?i seisus Berk Vaher, kelle plaadil esindatud oopuste kirjanduslik käsitluslaad ning ettekanne on ülejäänute tekstidega võrreldes süütult, ent see-eest tuimalt proosa. Samuti on ja jääb Vaheri tekste täiendamaks mõeldud helitaust täielikuks küsimärgimetsaks.

 

Kõigel on selged piirjooned

 

Vähemalt plaadil kõlavatele tükkidele tuginedes on väga keeruline leida kõigile autoritele iseloomulikke, ümberlükkamatult ühiseid kriteeriume.

Tundub, et üldjoontes kipuvad erak­kondlaste tekstid olema tunnetuslikud. ?Materjali?, mille abil tahetakse kuulajale/lugejale edasi anda sõnum või emotsioon, otsitakse lihtsatest asjadest ning kohtadest, mis on me ümber igapäevased, kuid samas väga kaunid. Kohati on suisa tunne, nagu peatutaks neid asju ning kohti lihtsalt kirjeldama, justkui üritades avada silmi kõigil neil vaestel ?kõigel on selged piirjooned?-ühiskonna hingedel, kes lihtsate asjade kaunidusest eemaldunud või seda ei märka, märgata ei taha või ei oska. Ning siis segatakse meid sellesse idüllilisse pilti saba ja sarvedega. Tulemus: ?…ja perpetuum mobile peakski kunagi varsti valmis saama, ongi juba valmis, oma valmimatuses? (Kalju Kruusa).

Samas ei tule kaugelt otsida ka täiesti teiselaadseid näiteid. Marko Kompuse viie ja poole minutiline eitavas vormis ?kõne? tundub kohe esmakordselt kuulama hakates plaadi keskse teljena (seda enam, et kuulamiseks pakutakse seda enam-vähem plaadi keskel). Kuid ei plaadi ega üleüldiselt erakkonna filosoofia lahtilahkamist siit oodata pole. Pigem on see plaadi keskmine (rehkenduslikult siis) telg, kus Kompus lahkab iseennast selle plaadi kontekstis. Just, tegemist on tuntavasti ainukese tekstiga, mis on kirja pandud nimelt selle helikandja tarvis.

Kui arvate, et istute pärast väsitavat päeva oma lemmiktoolile ning asute Erakkondlaste plaati täie rahuga otsast lõpuni nautima, siis ütleksin selle kohta kli?eelikult, kuid siiralt soovituslikult: ärge proovige järele teha. Kui just ei soovi hiljem õhtu edenedes kallimale hellusehoos kõrva õhata: ?…on siis naistel ja prügikastidel muud vahet, kui ainult natuke jalgrattasõitu?…? (M. Kompus). Näiteks. Või midagi muud geniaalset.

Hoolimata sellest, et autorite armee looming pole sugugi samanäoline, on kogu teos siiski kuulatavaim mõnusa järjejutuna ? iga päev pisike portsjon (selles on muide paljuski ?süüdi? plaadi stiililiselt suhteliselt ühtlane muusikaline taust). Proovitagu sedaviisi ning asjad säilitavad kindlad piirjooned. Rahvas saab oma leiva ja tsirkuse ning Õilis Rüütel kaob sulguva eesriide varju ühes tükis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming