Tunneb ja oskab

Olev Remsu

Helga Nõu, Ood lastud rebasele. Eesti Keele Sihtasutus, 2006. 231 lk.  

Helga Nõu avab minu meelest oma viimases teoses “Ood lastud rebasele” tõetruult naise hinge ja, mis ehk kaaluvaim, oskab oma tähelepanekuid-fantaseeringuid haaravalt kirjeldada. “Ood…” on ühetegelaseromaan, peategelane Hanna on a ja o, kõrvaltegelased on kõik temaga seotud, mitmed mehed neist mänginud Hanna elus tähtsat osa. Teose kompositsioon võiks peegeldada ehk kanapäisust, või kui see liiga räigelt kõlab, siis ehk paanitseva naise mõtete ja tunnete virvarri, mida võib nimetada ka assotsiatiivseks jutustamistehnikaks. Jutt algab Hanna CVga, mis on portree loomise alustuseks väga tarvilik. Hannast kumab vaimusilme ette tema välimus, harjumused, rõivad, ja see on usutavuse eelduseks. Siiski hoog raugeb, lugu tammuks nagu paigal, ei võta vedu. Väliseesti päritolu Hanna helistab Lõuna-Eesti kolkast koju Tallinnasse, toru võtab justkui röövel-roimar, ja nüüd hakkab asi venima. Hästi palju on tagasivaateid, need on siiski vajalikud Hanna labiilsevõitu karakteri kujutamiseks. Kogu sassis lõngakera süžeesse on põimitud veel detektiivžanripärane enigma-struktuur, lugejat huvitab ju, kes oli too torutõstja Hanna korteris ning kas ta ikka tappis Hanna uue, kodu-Eesti mehe Karli.

Hanna neiupõlve armumiste (eriti leeritajasse pastorisse) kirjeldamine on minu meelest küll priima. Kogu aeg on vastandatud jumalakartlik ja isalt Peeter Laugult saadud ateistlik hoiak ning usus ja Jumalas pettumise ülestähendused on ehk ühed paremad, mida olen lugenud. Barbie’ temaatika jälle on kuidagi kulunud, selles ei ole üllatusjõudu. Mulle olid iseäranis meeltmööda Hanna eritlused, et mis temas on eestilikku, mis rootsilikku. Kristusega kohtumise kujutamisel kaob tekstist usutavus, kuid see veenab kuidagi teistmoodi – luiska pealegi, kuna sa teed seda ilusti.

Kummati ei ole Nõu sajaprotsendiliselt usaldanud assotsiatiivset jutustamistehnikat. Ta nagu kardaks, et miskit võib lugejale jääda arusaamatuks ning ta toob sisse kõrvalpilgu (vt kolmanda peatüki algus, lk 43), oletatavasti autori superego, mis jälgib, kuidas arenevad romaan ja peategelane. See ilmselt raputab lugejat, toob mängu kõrgema astme tinglikkuse, ent ma ei arva, et see kunsttükk oleks kuigi vajalik. Kui kõrvaltjälgijat ka poleks, ei läheks midagi kaduma.

Veidi tundusid tülinaks olevat suured kõrvutused Jumala ja evangeeliumide tekstiga, kuid harilikult häirivad seesugused paralleelid mind tunduvalt rohkem. Nõu on need üpris kenasti Hanna mõttestikku sulandanud. Neitsistsündimise müüti võib leida vist kõikidel vanadel kultuurrahvastel, ega Nõu ometi taha öelda, et Uue Testamendi Maarjagi sai käima peale purjakil olles, nagu selline õnn juhtus Hannaga?

Kui aasta lõpul tulevad kokku seltskonnad, kes žüriidena hakkavad jagama mitmeid proosaauhindu, siis, palun, kaaluge Helga Nõu “Oodi lastud rebasele”, asi on minu meelest esiletõstu väärt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming