„tundsime selgelt et lõhname nagu palverändurid“

Ungari avangardisti Lajos Kassáki poeem mõjub nagu lahtine haav – ühtaegu lummavalt ja eemaletõukavalt, köitvalt ja kohutavalt.

HASSO KRULL

Jalgsirännak näib tänapäeval olevat välja suremas. Tõsi küll, matkamine on ikka moes ja selle jaoks rajatakse spetsiaalseid matkaradu; loodusparkides kõnnitakse tähistatud aladel, mõnes paigas saab pikalt jalutada piki mereranda, ja muidugi võib teha pikki rännakuid suurlinnade tänavatel, püüdes valida müravabasid lõike. Aga rännata jala linnast linna, läbi tundmatute paikade, ilma rahata, ööbides, kus aga saab, ainult selleks et jõuda Pariisi? Sellise teekonna võib ette võtta ainult kontseptuaalne kunstnik. Kõige lähemal niisugusele rännakule on ehk reisimine juhuslike autodega, kuid sel juhul seistakse enamasti tee ääres, kuni keegi peale võtab ja maastik libiseb jälle mööda nagu filmis.

Aga kes teab, ehk on praegune rutiin üksnes ajutine virvendus? Lajos Kassák kõndis 1909. aastal Budapestist Pariisi ja nägi teekonnal ilmselt maastikke, mida nüüd oleks võimatu ära tunda, sest kõik on nii palju muutunud. Miks peaksime arvama, et järgmise saja aasta jooksul muutuvad maastikud vähem? Ja miks ei peaks muutuma liikumisviis ise? Kui püüan kujutleda, et aastal 2117 kihutab Euroopa maanteedel samasugune autode­vool, tunnen selgesti, et üritan petta kõiki aimusi ja intuitsioone. Ei, niisugust seisakut pole ette näha. Maailm ei püsi paigal. Kui keegi meist elaks nii kaua, näeks ta enda ümber hoopis midagi muud. Võib-olla ei liiguks keegi enam kuhugi. Aga võib-olla oleksid kõik teed täis inimesi, kes lõhnavad nagu palverändurid.

Lajos Kassáki luuleteos on nii hoogne, et selle võib läbi lugeda ühe istumisega. Ega ta pikk ju polegi, kuigi väidetavalt kirjeldatakse teekonda, mis kestis kevadest hilissügiseni (lk 30). Luuletusele järgneb Lauri Eesmaa järelsõna, mis on niisama hoogne ja annab kiiresti kätte olulised pidepunktid, et lugeja saaks loetu oma peas enam-vähem arusaadavale taustale paigutada. See taust on küll lünklik ja hajus, sest kui paljud taipavad praegu, milline käärimine käis Euroopas möödunud sajandi alguses? Gümnaasiumi lõpetaja on tavaliselt küll kuulnud sõna „töölisklass“, aga tal pole aimugi, millisest filosoofilisest traditsioonist see võiks pärineda. Neoliberaalne aju­loputus on teinud oma töö. Kust õieti tulid kõik need revolutsioonid? Kust need vabariigid? Natsionalism on tänapäeval niisama banaalne nagu asfalteeritud tänav, rahvuslikud rituaalid enesestmõistetavad nagu hammaste pesemine õhtul. Ometi polnud see nii alles hiljaaegu.

Tekstis on muidugi selgeid märke, et ta on kirjutatud kümmekond aastat pärast Kassáki jalgsirännakut, kuid vaevalt see ühtki nüüdset lugejat häirida võiks. „oo Venemaa sa neetud maa / kes teine võiks näha su saamatut kannatust kui mitte su tähega märgitud pojad / euroopa sülgab meie sisemisele aasialasele [—] venemaa on rase revolutsiooni punasest kevadest / ent vene steppides ei saa veel puhkeda õied / venemaa on ikka veel nagu harimata põld / aidake meid siis / vennad / euroopa meie moodi õnnetud pojad“ (lk 19–20). Nõnda kõneleb Brüsselis „üks blond tovarištš ise veel täiesti lapsuke“; hommikul võetakse kogu seltskond kinni ja Kassák mõtleb „blondile lapsvenelasele kes elas leekidest nagu marinetti futuristlik jumal [—] nüüd visatakse ta üle belgia piiri ja ühel sinisel hommikul puuakse kremli ees üles“ (lk 22). Mälestuspilt koondab varasemaid ja hilisemaid muljeid, aga tänast lugejat lummab hoopis miski muu. Mis seal tegelikult toimus, selles petit passage’is, Euroopa Liidu tulevases pealinnas? Mis tunded neid inimesi valdasid? Minategelane ja tema teekaaslane veetakse tumerohelises kaubavagunis Prantsusmaa piirile, ihaldatud Pariisile palju lähemale: „PARIIS OO PARIIS kui palju kenasid inimesi on siin endalt elu võtnud ja kes teab miks“ (lk 24). Hiljem aga ütleb ta ikkagi: „ma nägin pariisi ega näinud mitte midagi“ (lk 27).

Saatesõnast hoolimata ununeb lugedes aeg-ajalt ära, et tegemist on tõlkega. Olen ühel suvel Ungaris reisinud, siis kahetsesin veidi, et ma ungari keelt ei oska. Lauri Eesmaa tõlget lugedes samasugust kahetsust aga polnud, sest mida ma sellega peale hakkaksin? Oluline on hoopis see, mis teksti lugedes toimub, ehk täpsemalt: mis Lajos Kassáki uut teksti lugedes minuga toimub? Esimene vastus kõlaks nii: see tekst on mulle justkui kuskilt juba tuttav, ja ometi ei ole ka. Silme ette kerkivad mõned pealkirjad – „Roheline moment“, „Ohverdet konn“, „Lendavad sead“, „Geomeetriline inimene“ – kõigis nendes on pisut Kassákit, ja muidugi veel palju muud. Eesmaa viitab saatesõnas tolleaegsele sidemete võrgustikule, mille tõttu „võib vaid imestada, kuivõrd hästi olid Euroopa avangardistid tolleks hetkeks üksteise tegemistega kursis, kuivõrd tihedalt vahetati loomingut ja kui kiiresti reageeriti olulisematele tekstidele tõlgetega“ (lk 29). Tuttav tunne süveneb, kui silmitseda Kassáki toimetatud ja kujundatud ajakirja MA konstruktivistlikke lehekülgi: kas see on Jaan Vahtra? või Ado Vabbe? Samasugune mulje tärkab, nähes Kassáki õlimaale. Märt Laarman? Arnold Akberg? Edmond Blumenfeldt? Äratundmine on nii tugev, et teksti juurde tagasi tulles ei suudagi sellest enam lahti rebida. Avangard oli kosmopoliitne ja visuaalne kultuur rõhutas seda ehk kõige rohkem.

Poeemi „Hobune sureb ja linnud lendavad välja“ esmatrükk ajakirjas 2 X 2 1922. aastal.

Kirjandus on mõistagi keeleomasem, seega tõenäoliselt partikulaarsem. Kassáki tekst aga säriseb figuuridest, mis mõjuvad ka praegu jahmatavalt ja jäävad meelde, hoolimata kõigest, mis vahepeal kirjanduses ära on tehtud: „mu seljalt langes siis üks küür / akendel avanesid jäälilled [—] luiged istusid üleval kiikedel ja naersid kahel häälel“ (lk 20). Küllap just sellist keelepruuki seostati tollal dadaismiga ja on seostatud hiljemgi, nagu loeme saatesõnast: „kui poeemis arengulooliselt üldse millenigi jõutakse, siis … omamoodi ideaalse dadaistliku situatsioonini, kus keel näitab iseennast ja samas osutab millelegi ilma tähenduseta, siinpuhul siis kõigist välistest identiteetidest vabanenud kõnelevale subjektile“ (lk 46). Kuna teos ilmus esmakordselt aastal 1922, nimetame seda avangardseks, aga kui samalaadne tekst oleks kirjutatud veerand sajandit hiljem, oleks see meie meelest modernism, ja viiskümmend aastat hiljem juba postmodernism; samamoodi võib kirjutada ka praegu, ilma et keegi vaevuks seda sildistama. Raamatu on välja andnud ukumasingliku nimega kirjastus Elusamus, aga väljaandja võinuks sama hästi olla ;paranoia publishing group. „nojah hommikul asume teele issanda kõrtsi poole / seal joome õlgkatusega kuuris kristuse pisaraid ja ploomiviina / oh aga iga hea inimese saatusse langeb vähemalt üks krokodill / ja tema kes oli saabunud zürichi herbergist ja pidi minema tšiilisse usurajajaks / sai sel ööl rivoli tänava madrusebordellis tripperi“ (lk 16). Kas ei võiks selliseid ridu kirja panna Kristjan Haljak? Kas peab selleks midagi teadma ungari avangardist?

Nentigem siis lühidalt, et Kassáki stiil on internatsionaalne nagu Le Corbusier’ funktsionalism. Keeleline eneseleviitavus („keel näitab iseennast“) ei tähenda aga siiski, et see kirjanduslik mäng ei oleks ühtlasi sotsiaalne ja isegi poliitiline mäng. Lugeja kistakse sellesse mängu kaasa, ja koos temaga terve ta ühiskond, kõige naha ja karvadega. Nagu on hiljuti näidanud Andrew Goldstone, võib autoreferentsiaalse luulekeele ja ühiskondliku tegelikkuse vahel tekkida eriline vastavussuhe, sest „kirjanduslik autonoomia, isegi kui see lööb lahku referentsiaalsusest, on ikkagi ühiskondlik säte, mille loob reaalne lugejaskond ja mis ongi lugejate jaoks mõeldud“.1 Just selline autoreferentsiaalsus on omane Kassáki tekstile, see hakkab peale juba kentsakast pealkirjast, mille nimetamine tekitab kerge ebaluse: „Hobune sureb ja linnud lendavad välja“. Kuidas seda lühidalt mainida? Hobuseraamat? Linduderaamat? Või ikkagi rännuraamat? „seltsimees neiu istuge klaveri taha / ettekandjad jooksevad kohvitassidega meist üle / proletaarlased kogunevad kinode ette / üks ühisusetegelane jagab pileteid kümnestes pakkides / koerad lippavad üles mõranenud hammastega müüridele ja laulavad nagu vanamutid“ (lk 17). Pealetungiv parataks ja keelekasutuse rõhutatud koomilisus mõjub nagu külm veejuga, mis lööb pea selgeks ja toob mõtted kiiresti vahetusse tegelikkusesse. „siin tohutus reservuaaris oli koos maailma inimhautis / revolutsiooniga kihlatud sinisilmsed venelased / nafta järele haisevad hollandlased / preislased / kõhetud mägilased / sorakil vuntsidega ungarlased / garibaldi pateetilised sugulased / ja kõik keda oli pekstud või kellele polnud kodus piisavalt leivapoolist jagunud“ (sealsamas). Meenub Jean-Paul Sartre’i paljutsiteeritud fraas „kirjaniku ülesanne on teha nii, et keegi ei saaks maailma ignoreerida ega öelda, et ta on selle suhtes süütu“.2 Kassák on seda teinud, ta ei jäta kedagi puutumata, ja tulemuseks on tekst, mis mõjub nagu lahtine haav – ühtaegu lummavalt ja eemaletõukavalt, köitvalt ja kohutavalt.

Aga kuidas siis nii? Eks ole see kõik ammugi ajalugu? Tõepoolest. Aga ajalugu pole samuti süütu. Euroopa ajalugu pole süütu. Venemaa ajalugu pole süütu. Eesti ajalugu pole süütu. Sellest saab kiiresti aru, kui natuke ringi vaadata. Tänane Eesti ühiskond on ehmunud ühiskond. Kui kirjandusteoses on nimetatud mõnd märksõna, mis puudutab hella kohta, arvatakse kohe, et tegu on sotsiaalse kriitikaga, küsimata kordagi, kas autoril üldse on mingit kriitilist platvormi. Agenda ei huvita kedagi – piisab ebameeldiva teema mainimisest. Palju julgeid inimesi nägin Eestis viimati laulva revolutsiooni ajal. Mis siis vahepeal juhtunud on? Miks on iseseisvus kõiki ära hirmutanud? Aga ei, see pole mitte iseseisvus, vaid korporatiivne kapitalism. „keegi ütles maha oligarhia / ning äkitsi: / rooma / pariis / tbilisi / stockholm / samarkand“ (lk 17). Kuulen seda tohutut vaikust, mis niisugusele lausele järgneb.

Kassáki teksti eestikeelsel väljaandel on üks iseärasus: see jäljendab esimese publikatsiooni küljendust ajakirjas 2 X 2. Värsiread pole iseseisvad, selle asemel on nende vahele lükitud tillukesed kaheksakannad, nii eesti kui ungari tekstis. Tõtt öelda teeb see lugemise keerukamaks. Saan väga hästi aru, miks Kassák hilisemates taastrükkides esialgse kirjapildi juurde tagasi pöördus, hoolimata sellest, et nii läksid kaduma „markeeritud sõnumid täpselt värsiarvulises keskpunktis ja kuldlõigetes“ (lk 42). Luuletust on siiski lihtsam jälgida, kui ta näeb välja nagu luuletus. Aga kaheksakannalised tähtkujud igal leheküljel püüavad ometi pilku. Apokalüptilise tooniga tekst, mis on täis revolutsioonilist kihku ja lakkamatult tasakaalust välja läheb – ning meelerahu sisendav geomeetriline kujutis, tasakaalu sümbol, jumalanna märk. Missugune hunnitu kontrast! Tõsi, Elusamuse väljaandes puudub konstruktivistlik joontemäng. Selle asemel on illustratsioonideks Taavi Piibemanni ja Madis Katzi fotogrammid, mis loovad tekstile kergelt psühhedeelse tausta. Teose kirjutamisajal tegeles fotogrammidega intensiivselt Man Ray, ja samuti Kassáki sõber László Moholy-Nagy. Meedium on seega peenelt valitud ja kätkeb varjatud kultuuriloolist allusiooni.

Gustav Suits sõitis Esimese maailmasõja ajal Pariisi rongiga läbi Saksamaa: sellest jutustab luuletus „Krupp“, kus Aacheni kaubareisija näitab talle Kruppi sõjatehaseid, Suits aga igatseb seepeale rutem Saksamaalt ära. „Tumesinisel põhjal sääl hele kuu / ei tea, miks suitsus veel rippus. / Ah, taeva lamp üle põrgu suu! / Meel Pariisi poole mul kippus.“3 Kassáki Pariisi-igatsus polnud tollal sugugi ainulaadne, veidi tavatum on ainult tema pettumus. Praegu kogevad tugevat Euroopa-pettumust paljud sõjapõgenikud, kelle ränd sisaldab enamasti ka jalgsirännakut; paraku pole neil kuhugi tagasi minna. Nagu on öelnud üks Süüria pagulane, „ilma vabaduseta saab elada küll, aga ilma rahuta elada ei saa“.4 Taeva lamp ripub praegugi üle põrgu suu, kuid see suu on nüüd suuremaks läinud. „linnud on neelanud hääle alla / puud aga laulavad edasi“ (lk 27), ütleb Kassák mõistatuslikult. Võib-olla kehtib see osaliselt veel praegugi. Aga mis siis, kui puud enam ei laula?

1 Andrew Goldstone, Fictions of Autonomy: Modernism from Wilde to de Man. Oxford University Press, 2013, lk 156.

2 „La fonction de l’écrivain est de faire en sorte que nul ne puisse ignorer le monde et que nul ne s’en puisse dire innocent.“ Rmt: Jean-Paul Sartre, Qu’est-ce que la littérature? Gallimard, 1948, lk 29–30.

3 Gustav Suits, Kõik on kokku unenägu. Noor-Eesti, 1922, lk 61.

4 Navid Kermani, Einbruch der Wirklichkeit: Auf dem Flüchtlingstreck durch Europa. C. H. Beck, 2016, lk 80.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht