Tundeline romaan ajast, mil tehti ajalugu

ELO REKKARO

Veerandsada aastat on lähiajaloo ilukirjanduslikuks töötlemiseks piisav vahemaa, mis lubab kunagist segast ja pöördelist aega kujutada selginenud vaatenurkadest. Jaak Jõerüüdi romaani „Raisakullid” III ja IV osa, mis sündisid peaaegu 30 aastat pärast I ja II osa ilmumist (1982 ja 1985), viivad lugeja rahvusliku vabadusvõitluse perioodi 1988–1991. Õieti on kummaline, et laulvast revolutsioonist on nii vähe kirjutatud (Mait Rauna „Wake up. Naiivseid mälestusi ajaloost 1987–1988”, Tiia Toometi „Isamaa suvi”, Kalle Käsperi „Buridanide” VII köide ja ehk veel mõni tekst). Võib-olla on peljatud vastutust tähtsate ajalooseikade jäädvustamisel, millega enamasti kaasneb ka mingi poliitilise hoiaku valik. Jõerüüt oli ühe jalaga sündmuste tsentris, Eesti NSV ülemnõukogu liikmena hääletas ta riikliku iseseisvuse taastamise poolt, kuuludes praegugi 20. Augusti klubisse, aga teise jalaga on ta ikka olnud kirjanik. Niisugune positsioon on suurepärane toetuspunkt ajaloolisi murranguid kujutava romaani kirjutamiseks; isiklik kogemus, sündmuste vahetu läbielamine, annab ikka tekstile suurema veenvuse, mis on romaanis ka tunda.

Neil aastail inimestes pulbitsenud ootuse ja erutuse, entusiastliku tehatahtmise ja pulbitseva energia tähelepanelik talletamine on selle teose üks väärtusi: „Ometi oli midagi täiesti uut siinses õhus, tänavatel eriti” (lk 69), „praegu olid kõigi jaoks olemas vaid rahvuslipp, lipuvärvid, ähvardav Moskva ja naiivne ning loid Lääs” (lk 195). Pikemalt peatub jutustaja rahvusliku liikumise kõrghetkedel, nagu rahvarinde asutamine 1988. aasta sügisel ja keeleloits Tallinnas Raekoja platsil, sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989, Balti kett sama aasta 23. augustil ning Augustiputš ja sellele järgnenud riigi iseseisvumise otsuse väljakuulutamine 20. augusti hilisõhtul 1991. Ma pole sattunud lugema ühtki toda perioodi käsitlevat ajalugu, kuid tundub, et kiretu, kroonikastiilis ajalookirjutus polegi sobivaim selle aja jäädvustamiseks – niivõrd emotsionaalne oli kogu laulev revolutsioon. Jõerüüdi tundeline ja väga poeetiline romaan äratab üles selle juba unustuse hõlma vajuma hakkava aja ja meid endid selle aja sees.     

Värvikas tegelasgalerii
Jõerüüdi viimaste aastate programmilist „teekonda iseendani” siit ei leia. Selle asemel avastab ja elustab ta mitmeid arhetüüpseid tegelaskujusid. Läbiv süžeeliin puudub, sündmusi on kujutanud ta nagu Mati Unt „Sügisballis” tegelaste teadvuse peegelduste kaudu, vahel ka kõiketeadva jutustaja kommentaarina. Neist mõned, nagu kirjandusteadlane Paul Annist ja tema kaasa Ruth, parteifunktsionäär/ärikas Max Savi ja tema juuksurist naine Merle on tuttavad eelmistest romaaniosadest. Vana ühiskonna lagunemine on löönud mõrad ka abielusse: nagistatakse selle üle, kas ja millist parteid pooldada, „milline pool” üleüldse valida, ollakse teineteisest ka tüdinud ning lõpuks lahku minemas.   
Jälgides tegelaste reaktsioone riigikukutamise protsessile, saab ilmsiks, kui erinevad on inimeste tulevikulootused. Lisaks peamistele paaridele (viis meest ja naist, kes elavad koos või sõbrustavad omavahel) figureerivad veel kihutuskõneleja Vilomar, Ameerika ajakirjanik Margareth ja soomlane Seppo. „Raisakullide” I ja II osas tegutsevat vana ja elutarka Joosep-Otto Silma asendab Karl Tallo, kes ratastooli surutuna on „raamatute abiga oma vaimu väga liikuvaks treeninud” ning kelle loomine on kirjaniku enda sõnutsi lugupidamisavaldus Enn Soosaarele ning tema elule.1 Karl ja Paul ongi kõige silmapaistvamad ja meeldejäävamad karakterid, kelle elavate vastetega näikse autoril olevat enim kokkupuudet olnud; Karl on vaata et Soosaare koopia, Pauli inspireerijaks ja kaudseks käivitajaks on kirjandusteadlane Pärt Lias. Süvenedes Karli mõttemaailma ja lugedes tema vestlusi Vandaga, tundsin end vaimuvalguse paistesse sattununa. Ja taipasin, kui vähe on meil humanitaaridest vaimuinimesi järele jäänud. Autori empaatiline tegelastesse sisseelamine paneb lugejatki sama tegema. Eriti lähedaseks saab „süsteemi” poolt muserdatud Paul, kelle tundeelu kõigub loomeinimesele omaselt suure amplituudiga üles-alla. Paul, kes on alati tahtnud olla vaid „raamatute lugeja”, hakkab nüüd suureks poliitikahuviliseks ning astub rahvuslikku erakonda. Max aga ei leia uues ühiskonnas üldse asu, sest ei kuulu ühtäkki enam koorekihti. Nii otsustab ta Soome kolida, mis näib sellal paljudele ihaldusväärseim riik. Meeldivalt üllatab ka naiste tundlik ja peen kujutus: võõristust, mida sageli meeskirjanike loodud naistegelaste puhul tunnen, seekord ei tekkinud. Vanda, kes unistab isamaast ja selle pühadest lipuvärvidest ning tahaks vabas Eestis olla sõjaväelane, leiab oma õnne mõttekaasluses Karliga. Ruth unistab oma ideaalriigist, Austriast või Šveitsist, olemata seal kunagi käinud ja omamata mingit kogemust sealsest elust ja ühiskonnast. Karl, Paul ja Vanda on aateinimesed, kellele vaimne elu on primaarne. Neile vastanduvad Max ja Merle, kel pole eelmistega peaaegu midagi ühist ja kes unistavad üksnes soodsast ärikeskkonnast. Meenub anekdoot 1990ndatest: „Kas sul maja on? – „Ei ole.” – „Aga auto?” – „Ka mitte.” – „Kas sina siis polegi Eesti asja ajanud?” Nali naljaks, aga romaanist koorub arusaam, et võlgneme oma Eesti Vabariigi eeskätt aate- ja vaimuinimestele, neile, kel jagus usku ja tarkust sel keerulisel ajal, kui miski ei olnud veel selge ja kui oma riigi saamine rippus juuksekarva otsas.

Rahvas kui hiigelolend
Värvikate üksiktegelaste kõrval, kelle silme läbi sündmusi kujutatakse, on siin veel üks nimetu tegelane ja see on rahvas – ebapopulaarne sõna, kuid paremat pole välja mõeldud. Sellega romaan ka algab: „Rahvas oli rivistunud külg külje ja õlg õla kõrvale”. Just see lauluväljakut täitev rahvas, keda näeme ka kaanefotol, loob ajaloo suurhetked, mitte mõni üksik poliitik, ideoloog või rahvajuht, näib jutustaja osutavat. Aeg-ajalt tegelastest eemalduv ja nagu kusagilt kõrgemalt, linnulennult sootsiumis toimuva vaatlemine annab teosele ka panoraamse mõõtme. Autorit näib inspireerivat müstiline jõud, mis pani eestlased tookord oma väikese ego unustama ja üheskoos – hiigelolendina – suuri samme astuma. Ütleb ju vanasõnagi: „Ega üks pääsuke suve tee”. Ainuski tegelane ei võta asjade käiku enesestmõistetavana, vaid seda tajutakse kas unenäolisena, muinasjutulisena või mingi imena. Eriti hämmastunud on lääne ajakirjanikud, kes midagi selletaolist (näiteks filmivõtetega sarnanevad massiaktsioonid nagu keeleloits ja inimkett ümber Toompea) varem näinud pole. Väliseestlaste Jaani ja Linda dialoogides ja sisekõnes peegeldub nende kahtlustest imetluseni kõikuv suhtumine toimuvasse, kuid segaduses on ka kodueestlased. Kaarel Kressa on sündmuste kujutusviisis näinud „kõrgtaseme maagilist riitust”2. Jumaliku jõu sekkumisele viidatakse tekstis mitu korda, lisaks kasutab jutustaja muinasjutulisust rõhutavat metafoorikat: „aga nüüd oleks nagu pööris haaranud kogu maa ja nagu oleksid taeva tuuled toonud siiakanti mingi vabaduseviiruse, mis inimesi ükshaaval nakatas, kuni paistis, et kogu rahvas oli sellest mõttest haaratud” (lk 70). Müstilisust lisavad salapärase Ülo Kiple kummalised üleskutsed plankudel ja majaseintel („Haiguste ravi. Kontrollitud”; „Keelata halb, lubada ainult hea” jne), tänavanurkadel seisab mungarüüs puuristiga mees, keda siiani paljud mäletavad, raudrüütlite rongkäik Raekoja platsil ja kogu vanalinn ise oma keskaegse auraga. Isemõtleja Kiple, kelle kritseldusi minagi omal ajal lugesin, suleti kinnisesse vaimuhaiglasse, kus ta lõpuks endalt elu võttis. Nii suur oli ENSV võimude hirm ühe „grafititrubaduuri” ees!
Vastuoluline kodumaasuhe
Halastamatu kriitika objektiks on romaanis Eesti NSV ja kaudselt kogu NSVLi riigikord. Korduvad väljendid nagu vanglariik ja riik-vangla, sovetisüsteem ja sovetiimpeerium, pealtkuulamisriik ja tuumapommidega varustatud interkontinentaalne vangimaja. Raamat näib koondavat endasse kogu nõukogudevastase kõnepruugi, mida tollal tarvitati. Helgemat suhet kodumaasse ei leia ka noorema põlvkonna juurest, keda esindavad 15aastane nartsissistlik Anton ja tema rahvuslasest sõbranna Eva-Maria. Anton on depressioonis ainuüksi mõttest, et ta välismaale ei pääse, ning Eesti kodanike registrit koostavat Eva-Mariat motiveerib lootus kolida peatselt kas Londonisse või Pariisi. Üldse unistavad peaaegu kõik kohalikud tegelased isamaalt ära pääseda, üksnes ratastooli aheldatud Karl ja Vanda on erandid. Sellest koorub nukker tõdemus, et üks olulisi vabadusvõitluse kehutajaid oli Eestist lahkumise soov, mida tänapäeva tegelikkus – Eesti elanike välismaal töötamise näitaja on Euroopa suurimaid3 – näib kinnitavat.
Eesti loodusreaale ja -maastikke on romaanis vähe, detailsemalt kirjeldatakse vaid Tallinna südant Raekoja platsi ja Toompead, veidi ka Mustamäed. Nii jääb romaani III osa ruumikujutus napiks ja kõledaks – võib-olla plaanitult. Romaani neljanda osa pealkiri „Eluruum” loob igatahes ootuse enamaks ja, tõepoolest, siin ilmub esmakordselt sõna kodumaa ning suvise looduse poeetiline kirjeldus (lk 207-208). Huvitav on ka äärmiselt suur distantseeritus kodustest asjadest jutustamisel, Eestit nähakse justkui kusagilt kaugemalt, võõramaalase silme läbi: „Sel väikesel maal, täis pajuvõsa ja raamaturiiuleid, laulukoore ja morne kilekottidega jalakäijaid” (lk 73). Esmakordselt märkasin säärast, kusagilt eemalt vaatepunkti Emil Tode „Piiririigis” ja „Raadios”, hiljem Viivi Luige „Varjuteatris”. Ilmselt mängib siin kaasa kolme autori pikaaegne kodumaalt eemalviibimine ja võimaliku tõlkimisega arvestamine. Jaak Jõerüüt on diplomaadiametis kolmveerandi iseseisvuseperioodist võõrsil veetnud. Järgmine lause ühest intervjuust Jõerüüdiga haakub autori-vaatepunktiga: „Kui väljast ja kaugemalt vaadata, siis tunduvad Eesti elu pisikesed nägelused, mis siin kohapeal nii suureks paisuvad, väga väikesed ja mõttetud.”4
Romaan lõpeb naeratava poisi ilmumisega. Tema nägu kiirgab sisemist valgust ja temaga on lugeja kohtunud varemgi, aga ikka ainult hetkeks, nagu märgi või ilmutusega. Poiss ilmub erilistel momentidel, kui rahvas koondub ühte, et kogu maailma oma iseolemise soovis veenda, nagu näiteks Balti keti ajal (lk 209–212). Neis tekstikohtades peatub kronoloogiliselt mõõdetav, lineaarne aeg ja asendub ülima momendi, kairosega – iselaadse ajaga, mil taeva aknad avanevad ja võimatu saab võimalikuks. Naeratav poiss kutsub paralleele tõmbama Tammsaare „Kõrb­oja peremehe” (1922) väikese Villuga ja Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja” (2008) Sofiaga, kes kogeb prohvetlikke ilmutusi ja tahab suurena saada Eesti presidendiks. Tammsaare on ise oma romaani lõpupilti – pohlade keskel istuvat poissi – kommenteerinud nii: „Meil Eestis ei ole peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel”.5 Sarnaselt Sofiaga ja Katku Villu pojaga on ka too „Raisakullide” sümboolne poiss nagu tühi anum, mille iga lugeja peab ise täitma. Temast sõltub, kas Eestile jääbki „varaküpse konferansjee pugejalik näoilme” – sellisena näeme poissi esimesel korral – või kasvab ta sellest etapist kord välja.  

*Märkus. 1989. aasta bensiinipuudus, mille Holger Kaints vaidlustas,6 oli siiski olemas: bensiini osteti kanistritega tagavaraks ning tankla järjekorda tuli koht juba hommikul ära võtta. Ka pole põhjust pidada Antoni narkootikume puudutavat mõttekäiku ebausutavaks: raudsest eesriidest imbus peale biitlite muusika läbi ka muud, näiteks info tablettide kohta, mis toona olid muidugi teised kui nüüd.  

1 Kaarel Kressa, Jaak Jõerüüt: Romaani tegelased hakkavad ikka oma elu elama. [Intervjuu.] – Eesti Päevaleht 14. IV 2014.
2 Samas.
3 Argo Ideon, Väljarändest paanikata. – Postimees 15. IX 2013.
4 Priit Pullerits, Jaak Jõerüüt naudib jumala kingitust. – Postimees 27. XI 2004.
5 Harald Tammer, A. H. Tammsaare juubeli eel. – Mälestusi A. H. Tammsaarest. Koostanud E. Teder. Eesti Raamat, 1978, lk 21.
6 Holger Kaints, „Raisakullide” mammutpikk epiloog. – Looming 2014, nr 6, lk 859.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming