Tulevikumälestused. Miks kaotasime iseseisvuse?

Andrei Hvostov

1944. aastal Eestist lahkunud inimesed hakkasid uuel kodumaal kirjutama memuaristikat, mille üldpealkirjaks võiks olla küsimus „miks kaotasime iseseisvuse?” (Rootsi jõudnud August Ots on oma esseekogumiku nii pealkirjastanudki). Siinkohal on esitatud Eesti psüühele traditsioonilised mõtisklused iseseisvuse kaotamise põhjuste üle, mis on kirjutatud pagulaskohtades pärast 2010. aastat. Mälestusteraamatutele oli tunnuslik Molotovi-Ribbentropi pakti asetamine Eesti uuema ajaloo alguspunkti. Seda tehti järjekindlusega nagu varasel uusajal alustasid Eesti  kroonikud oma ajaraamatuid Saksa kaupmeeste jõudmisega XII sajandi lõpus Väina jõe suudmesse või nagu nende keskaegsed ametivennad jutustasid ümber vana-testamentlikke lugusid maailma ning inimese loomisest. Autoril on alust uskuda, et tänane eesti lugeja ei vaja MRP meenutamist, mälestustest on välja toodud vaid uue katastroofi otsest eellugu puudutavad lõigud.

 

T.-V. K., Praha

Katkend raamatust „Kellele taasühinemine, kellele ike”

Jälle köidavad Eesti rahvast ahelad! Kodune revanšistlik vasturevolutsioon  „Eesti taasühendamise” nimel ja võõrsilt „inimõiguste ja õigluse” päästmiseks kutsutud Vene okupatsiooniväed asetasid meie rahva uuesti rõhutud rahvuse seisukorda. Jälle kärgib Toompeal armuline seltsimees – kalgim, upsakam ja jultunum kui kunagi enne.

De iure oli Venemaa alates Jeltsini võimuletulekust postkommunistlik riik, aga kas see on nii ka de facto? Kindlasti mitte. Moskva on tänase päevani keeldunud tunnistamast kommunistlike kuritegude süüd.

Juba 2003. aasta novembris avaldasin ajalehes Postimees  artikli „Idataevas õhetab punane revanšism”. Moskva ametliku revanšismi tunnuseks on orwell’lik vale kuulutamine tõeks, kus vägivalda Balti riikide vastu kujutati vabastamisena. Moskva sekkus Ukraina siseasjadesse, mõne aasta möödudes alustati sõda Gruusia vastu ja nüüd siis päädis see Vene imperialismi järjekordse kuritegeliku sammuga – viimase kahe ja poole põlvkonna kestel on Eesti juba kolmas kord okupeeritud! Narvas loodud Mišini valitsust, kes idanaabri initsieeritud kodusõja kolmandal nädalal Vene väed Eestisse kutsus, võib pidada Eesti valitsuseks umbes sama vähe, nagu 1918. aastal Pöögelmanni  ja Anvelti moodustatud Narva kommuuni või siis 1939. aastal Moskva bolševike korraldusel Terijoele kutsutud Kuusineni valitsust. See on äärmine grotesk, et meie partneritele Läänes tuleb seda ajaloolist tõsiasja aina uuesti ja uuesti seletada!

Iga eestlane teab, et Mišini niinimetatud päästekomitee saatis abipalve kodusõjaga kaasnenud väidetava humanitaarkatastroofi lõpetamiseks, sellal kui Eesti seaduslik valitsus tegi jõupingutusi ELi ja NATO riikidelt samal eesmärgil abipaketi saamiseks. Võin praegu öelda midagi varjamata, et seda tehti tulemuslikult. Kindlad lubadused olid juba olemas, täisväärtusliku ning igakülgse humanitaarabi kohaletoomiseks oodati vaid tulevahetuse leevenemist Tallinnas ja Kirde-Eestis.

Kahjuks aitasime me iseseisvuse järjekordsele kaotusele ise kaasa. Kõige enam oli meil taastatud Eesti Vabariigi eksistentsi kahekümne aasta jooksul puudus väärikustundest. Väärikus ei võrsu tõusiklikkusest, poliitilisest lehmakauplemisest ega võõraste moodide ahvimisest. Me vahetasime rahvuslikud aated läätseleeme vastu, nagu tegi seda Eesav piibliloos. Minu enda erakondki pole plekita. IRL triivis märkamatult Reformierakonnaga sarnastele positsioonidele, mistõttu meie valijaskond,  alalhoidlik ja eestimeelne, hakkas kahtlema meie võimes seista rahvusluse aadete, aususe, kõlbluse ning noorte perede eest. Euroopa Liidu vanades riikides täheldatava kristlikust pärandist kaugenemise tõttu ei olnudki lõpuks ühendavat ideed, mis oleks mobiliseerinud Vene punarevanšismile vastu hakkama.

Eksiilis kiirelt organiseerunud Isamaaliit võitleb edasi. Euroopa Rahvapartei parlamentaarne juht Hans-Gerd Pöttering on meile korduvalt teatanud, et ta usub eesti iseseisvuse peatset taastamist Isamaaliidu juhtimisel. Reformierakonna ning Keskerakonna avantüristide katsed vett sogada, et sealt omakasupüüdlikel  eesmärkidel suurt kala püüda (tühjendada vabadusliikumise toetusfonde), ei leia eesti rahva suurema osa silmis õigustust. Selline uus-sovetlik tegutsemismall meenutab eelmise Vene okupatsiooni aegset tehase parteikomiteed, mis …

 

H. L., Amsterdami Sõltumatu Kunstikolonn

Mälestusteraamat „Vabadusvõitleja memuaarid”

2010. aasta kevadel oli mul peaministri suareel vestlus valitsusjuhiga. Tallinn oli juba täis kuuldusi venelaste kavatsusest hakata sügisel laialdaselt tähistama Eesti- ja Liivimaa Vene impeeriumi külge liitmise kolmesajandat aastapäeva. Juhtisin  valitsusjuhi tähelepanu aktuaalsele probleemile: Tõnismäel olnud okupantide mälestusmärgist saime küll lahti (muuseas, 2007. aastal ühel samasugusel õhtusel koosviibimisel soovitasin selle kunstiliselt küll üpriski õnnestunud, ent samas ideoloogiliselt täiesti sobimatu mälestusmärgi kõrvaldamist, ja nii ka läks), kuid teine sama silmariivav objekt laiutab endist viisi keset meie pealinna. See ongi tumedate vene masside populistliku manipuleerimise vahendiks. Jutt oli mõistagi vene õigeusu kirikust Toompeal. Tähelepanelikuks muutunud peaminister soovis kuulda minu kaalutlusi lähemalt. 

Pidasin väikese loengu Aleksander Nevski katedraalina tuntud õigeusu kiriku saamisloost. Tsaar Aleksander III võõrandas oma ukaasiga neli Toompea krunti. Nende eest maksti omanikele oluliselt vähem tegelikust väärtusest. Omanikud, näiteks Wrangellide perekond, või siis Eestimaa Rüütelkond, kellelt võeti, kui ma eksi, Krediidikassa hoone, olid neile kuulunud kinnisvara müümise vastu. Neilt võeti tollases Vene impeeriumis kehtinud seadustega see sunniviisiliselt.

„On saabunud aeg kunagine ebaõiglus heastada,” ütlesin ma peaministrile, „andkem omanikele vara tagasi, aga selleks  tuleb esmalt teisaldada venelaste kirik. Ehituse kvaliteet on vapustavalt hea, kuid see ei sobi Toompeale ei arhitektuuriliselt ega ka ideoloogiliselt. Sm Savisaar tahab ometigi Lasnamäele oma klienteelile sobivat pühakoda püstitada. Kas poleks loogiline olemasolev Toompealt sinna viia?!”

Mul on tunne, et peaminister jäi väga tõsiselt selle üle mõtlema.

Valitsusjuht võttiski Nevski katedraali suhtes otsustava hoiaku. Ja oli ka viimane aeg! Pärast seda, kui Tallinna ikonoklastlik monumendipoliitika oli 2007. aasta aprillis läbinud radikaalse etapi, vallandades vene marurahvuslaste, nõuka-aja  taganutjate ning uuskolonistide vastuhaku Eesti riigivõimule, saabus aeg järgmisteks sammudeks. Seda enam et igasugused pidustused Vene impeeriumiga liitumise aastapäeval on ühes suveräänses rahvusriigis välistatud. Muide, Liivi ordu alluvussuhe Saksa orduga ja viimase unikaalne seisund Saksa Rahva Püha Rooma impeeriumis võimaldaks väita, et me olime kunagi ka Saksa riigi osa. Pidasin peaministrile eelmainitud kokteiliõhtul ka selle huvitava fakti kohta väikese loengu.

Nevski katedraali teisaldamisplaanide teatavakstegemisel vallandusid Tallinnas rahutused, millega immigrandid püüdsid  taas oma tahet Eesti riigile peale suruda. Iga korralik kodanik tundis, et on aeg tegutseda. Meil oli sellest juttu ka Kunstnike Liidu juhiga. Ta oli minuga täiesti päri, lubades, et teeb kõik endast oleneva Eesti kunstnikkonna mobiliseerimisel. Kui Eesti tippintelligents tõuseb barrikaadidele (nn punaprofessoritest las vaikib ajalugu!), siis näitab see, et rahva kannatus on tõesti katkemas.

Kahjuks ma ei saanud Tallinna kaitsmisel füüsilistes aktsioonides seekord osaleda. Murdsin just enne rahutute septembripäevade saabumist uut ekspositsiooni üles pannes sõrmeluu.  Doktor pani mulle südamele, et välistatud pole mitte ainult sõjavägi, vaid isegi töö arvutiklaviatuuril. Sellest hoolimata kirjutasin kriitilistel päevadel mitmeid raevukaid netikommentaare, kasutades pseudonüümi Stormtrooper. Ma oleksin kirjutanud ka oma nime all suurtes ajalehtedes, aga selleks ajaks olid ajalehetoimetused haaratud kapitulantlikest meeleoludest. Mingi hetk hakkas isegi piinlik oma professiooni pärast – ma olin siiski vabariigi juhtivate ajakirjanike hulgas.

Muidugi pidi arvestama ka sellega, et Eestis tegutsenud Vene luureorganid olid alustanud nimekirjade koostamist isikutest,  kelle olemasolu suhtes pidanuks okupatsioonivõim võtma represseeriva hoiaku. Nii juhtuski, et Eesti kuulsaim kunstnik JT pidi sõitma meelt avaldama Stockholmi. Mina saatsin teda. Just seal veedetud ajale langesid kõige traagilisemad päevad Tallinnas ja Ida-Virumaal … Tegime kõik võimaliku kodumaale naasmiseks, kuid tulutult.

 

J. L., Stratford-upon-Avon

Väljavõtted blogist

Ega mul siin suurt midagi teha pole, kui et loen kohalikku kirjandusgeeniust. Aednike kriitikat kuningas Richard II aadressil. Mis häda, et ei harinud ta riiki / nii nagu meie aeda! Õigel ajal / me lööme haavu viljapuude koorde, / et, oma mahlast, verest liiga uhked, / ei häviks nad liigsest küllusest …

Kõik muudkui vilistasid, et totaalkaitse ja totaalkaitse. Viimati veel Aaviksoo, kui ta teel Raplasse järjekordse karu ära tappis ja minu vana auto lõplikult lömmi kihutas. Rääkis jälle, et elukutseline armee on äraostetav. Sellise lameda paatosega läks siis veel Lätisse ametlikule visiidile. Keegi tema alluvatest tegi seal kokteiliõhtul nalja, et nüüd on karutapjast Eesti kaitseminister küll ära teeninud Lāčplēsise ordeni. Lätlased ei saanud  sellest naljast üldse aru. Neil oli kutseline sõjavägi, sellal kui meil ei olnud. Mis saigi minu hinnangul lõpuks Eestile saatuslikuks.

2010. aastal hakkasid pronks-Aljoša taganutjad valmistuma Eesti Venemaa külge liitmise kolmesajandaks aastapäevaks. Transiidimehed ihkasid revanši, savisaarlased ronisid põrandapragudest välja, kõiksugu vilemehed võtsid kopsud õhku täis. Analüüs näitas, et Kremli käsilased kavatsevad meie iseseisvust rünnata Toompeal asuva Nevski katedraali kaudu. Käisid jutud, et õigeusk on Eestis vanem kui katoliiklus. Kas pärast seda, kui Savisaar Tallinnasse mošee ehitas, võinuks väita, et veel vanem  on hoopis islam? Kunagi ammu enne sakslaste tulekut käis Tallinnas araabia geograaf al-Idrisi.

Nevski katedraali ees, otse RK hoone vastas, käis kogu aeg üks trall. Mingid tüübid hakkasid sinna püstitama mälestusmärki Peeter I-le. See olevat olnud selle monumendi koopia, mis kunagi seisis Vabaduse platsil. No see oli juba liig!

Valitsus võttis kiirkorras vastu Nevski katedraali teisaldamise seaduse. Välisministeeriumi ülesandeks jäi selle sammu vajalikkuse seletamine meie ELi ja NATO partneritele. Kahtlen, kas nad võtsid ülesannet tõsiselt. Sealtpoolt tuli muudkui ägamist,  et meie valitsuse samm võib Moskva silmis olla provokatsioon ja kaasa tuua Venemaa sanktsioonid.

Keskerakondlased, sotsid ja mõned respublikaanid ühinesid selle kooriga. Naised armastavad teadagi kõrvadega, mistõttu polegi nii imelik, et sellele mögale pühendati kaks rohkelt illustreeritud Postimehe numbrit.

Kui meie iseseisvust ja väärikust rünnatakse juba Toompeal, siis tuli selle ettekääne ära koristada.

Kui koristamise peale tekkis mäss, tuli see maha suruda.

Kui seepeale järgnesid mingid sanktsioonid, tuli need teatavaks  võtta.

Küsiti, et mis siis saab, kui Venemaa tankid Eestisse saadab? Sellel hetkel oli see aga täiesti välistatud. Eesti oli Põhja-Atlandi Liidu liige. Välisministeerium ja kaitseministeerium tegid meie partneritele selgeks, et Venemaa ei hakka riskima NATO liikmesriigi ründamisel puhkeva täiemahulise sõjaga. Siseriiklikud mässuilmingud on puhtalt politseiline probleem ja lahendatavad Eesti riigi oma jõududega.

Nõrgaks lüliks ostutus Kaitsevägi. Ma olen alati öelnud, juba kaitseministriks olemise ajal, et Kaitsevägi on oht meie riiklikule iseseisvusele.

Laviini vallandanud sündmused said alguse Jõhvis asunud väeüksusest. Seal on traditsiooniliselt olnud palju venelastest kutsealuseid. Nemad alustasidki avalikku mässu vabariigi vastu. Kuidas nad said kätte relvad, seda peaks selgitama kunagi tulevikus juurdlus. Ma ei välista, et tegemist oli mõningate ohvitseride vandenõuga. See punt, mis oli kogunenud Kunnase ümber, need olid ju kõigeks võimelised. See niinimetatud soomepoiste kamarilja. Nemad unistasid kogu aeg, et saaks ainult sõdida. Soodsa võimaluse avanedes nad sellest kinni haarasidki. Kas  ma vähe rääkisin tsiviilkontrolli vajadusest … 

 

K. O. Libramont, Brüsseli ja Strasbourg’i vahel.

„Minu elu. Ida-Virumaalt Newsweeki kaanetüdrukuks”

Moskva püüdlused muutusid selgeks 2008. aasta Vene-Gruusia sõjaga. Nagu mäletame, Kreml andis Lõuna-Osseetia elanikkonnale  massiliselt Vene kodakondsuse ja võttis siis endale õiguse neid relvajõul kaitsta. Sellest kõigest oli mul põhjalikult juttu Gruusia juhtivate poliitikutega veel minu visiidi ajal Thbilisisse 2007. aasta detsembris. Mäletan seniajani eredat kohtumist hotellis Marriott-Thbilisi, kus mul oli au vestelda Gruusia kuningliku perekonna pea vürst Nugzar Bagration-Gruzinskiga. Ta tundis mu kohe ära, öeldes käesuudlemise ajal, et te olite ju 2003. aastal ajakirjas Newsweek. Tema Kõrgus muidugi ei eksinud: ma olin tõesti selles ajakirjas märgitud saja tulevase Euroopa poliitiku hulgas. Vürst on viimase Gruusia tsaari Georg  XII pojapojapojapojapoeg. Milline takt ja mälu! Mitte nii nagu Eestis, kus ei taheta tunnistada kodumaalt võrsunud rahvusvahelisi suurusi.

2008. aasta lõpus võeti Moskvas vastu kaasmaalaste seadus, mille kohaselt oleks Vene kodakondsuse võinud anda kogu Eesti elanikkonnale. Tüüpiline Kremli bütsantslikus stiilis intriig. Juba Euroopa noorte liberaalide kongressil Barcelonas „Vabadusvastutus-Euroopa”, kus ma olin üks põhiesinejaist, rõhutasin kokkutulnutele, et peame Venemaa hinnangutes jääma realistlikuks ja planeerima oma tegevust Euroopa Liidus väga  pragmaatiliselt. Küsimus, kas ELi kuuluvad ja mitte kuuluvad riigid tahavad jääda dresseeritud koduloomadeks, keda loomataltsutaja saab sundida nafta- ja gaasiohjadega trikke tegema, vajas vastust.

Reformierakonnal oli vastus olemas. Minu hea erakonnakaaslane põhjendas 2008. aasta eelarvevaidluste ajal, et gaasiaktsiisi tõstmine aitab meil leida Vene gaasile alternatiivi. Meie erakonna positsiooni siiski ei mõistetud.

Või näiteks aastaid kestnud vaidlus kohustuslikust sõjaväeteenistusest loobumise teemal. Kriitikud rääkisid, et meil peab olema esmane kaitsevõime.

Milleks? Eesti-taolisel piiratud potentsiaaliga riigil olnuks ebamõistlik saata terved aastakäigud noori mehi metsa alla püssiga roomama. Eesti noored peavad õppima, karjääri tegema, osalema majanduselus. NATO leppes on 5. artikkel, mis kohustab teisi riike meile appi tulema. Ega nende noored pole nii võimekad kui meil. Saadetagu Eestisse missioonile see Briti prints Harry, Afganistanis käinud militaarhull. Juba see näitab, et noormees on vaimselt alaarenenud. Las sõdib, kui see talle nii meeldib. 

(Kui juba jutuks tuli ma ei saa seniajani aru, mida erilist leiti Harry emas, selles Dianas?! On ju teisigi võimekaid naisi, kes pole rahvusvahelises elus andnud sugugi väiksemat panust.)

2010. aasta lõpus läksid asjad käest. Enne seda oli valitsuskoalitsiooni kuulunud Reformierakonna ettepanekul tehtud rahvaküsitlus. Taheti teada, kas rahvas on valmis sõjaliseks konfliktiks Venemaaga. Rahvas ei pooldanud seda, nii nagu paar aastat enne seda ei leidnud toetust Moskvas peetud eurovisiooni boikott või siis ettepanek ignoreerida Sotši taliolümpiamänge.

Reformierakonnale on rahva tahe määrav. Meie nägemus  oli selline, et kuulame Moskva ettepanekud ja kaebused ära, konsulteerime oma Lääne liitlastega (kui palju oli mul viljakaid kohtumisi ainuüksi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee raames!) ja siis katsume omariikluse säilitamiseks laveerida.

Venemaa käivitas Ida-Virumaal sama stsenaariumi nagu Lõuna-Osseetias. Gruusia sündmustest olime õppinud, et Vene agressioonile ei tohi vastata sõjalise jõuga. Mihheil Saakašvili tegi sellise vea ja me teame, millega see lõppes. Vabariigi valitsus otsustas, et siseriikliku mässu mahasurumisega tuleb tegelda, aga kui Venemaa peaks ründama, siis sellele ei vastata.  Pöördutakse OSCE poole ja palutakse neil kohale saata oma vaatlejad, kes fikseeriks rahvusvahelise õiguse rikkumised. NATOst anti ühemõtteliselt teada, et Venemaa agressioon siseriiklike rahutuste taustal on selline konstellatsioon, mis ei lase rakendada kollektiivkaitse põhimõtet. Me avastasime korraga, et oleme jäetud üksi!

Oluline oli Venemaa Föderatsiooni sõjaväega mitte sõdida, keskenduda siseriikliku mässu mahasurumisele.

Õnnetuseks leidus Kaitseväes ja Kaitseliidus inimesi, kes keeldusid vabariigi valitsuse korraldust täitmast ning asusid  Vene sõjaväega tulevahetusse. Kutseline sõjavägi poleks sellise isetegevuseni laskunud …

 

T. M., Rhodose saar

„Punaseppade salasepitsused”, trükkimata käsikiri

… polnud saladus, et Nevski katedraali kuplite alla oli paigutatud psühhotroopne relv, millega kiiritati riigikogu, et muuta see teovõimetuks. Eesti iseseisvuslaste nõuded selle relva kõrvaldamiseks kandsid lõpuks vilja. Vallandunud Vene agressiooni üheks eesmärgiks oli judo-massoonide vandenõu paljastamisega tegelevate Eesti ausate inimeste hävitamine või nende väljatõrjumine kodumaalt, millisele eesmärgile aitasid kaasa kodumaised kvislingid. Välismaiste huvide tööriistaks muutunud Kaitsepolitsei vaatas kõik need aastat tegevusetult pealt, kuidas …

 

A. A., München

Esinemine kodumaale suunatud raadios Vabaduse Minutid

Ei ole rahvuslikku kriisi, ei ole! Savisaare väited, et konflikti käigus põgenes kodumaalt kolmsada tuhat eestlast, no see on ilmselge liialdus. Savisaar väitis juba mitmeid aastaid tagasi, et Eestist on majanduslikel põhjustel lahkunud kakssada tuhat  inimest. Ma ei saagi aru, kas ta sai selle praeguse kolmsada tuhat sellest eelnevast arvust lähtudes või on see mingi uus number?! Ja see eelmine number – kakssada tuhat inimest, kes on uue iseseisvuse ajal kodumaalt lahkunud, see oli ka kusagilt laest võetud. Võin kindlalt öelda, et enamik eestlasi on jäänud kodumaale. Me teame, et infrastruktuur on mõnel määral kannatada saanud, aga jutud, et pool Tallinna linna on hävitatud, no see on vastutustundetu vale. Rahvusvaheline Punane Rist teatab, et Eestis on olukord mõningates piirkondades keeruline, kuid mingist katastroofist ei saa kindlasti rääkida. OSCE ning  teiste rahvusvaheliste organisatsioonide humanitaarabi on juba hakanud kohale saabuma.

Konfliktil on pikk ja keeruline eellugu. Paljud vead tehti juba Eesti taasiseseisvumise esimestel aastatel. Oli palju majanduspoliitilisi valearvestusi, mis tulid meile Savisaare ja Laari valitsuste pärandina.

Meil oli kindlaid andmeid, et viies kolonn planeerib riigipööret. Plaanide kogu ulatus selgus riigireetur Simmi ülekuulamiste käigus. Pikkamööda joonistus välja üpriski suurejooneline kava. Eesmärgiks oli Eesti soometamine: kakskeelne sõjaliselt  neutraalne riik, väljaastumisega NATOst, kes, jäädes samas ELi liikmeks, liiguks Moskva kiiluvees ja esindaks Kremli huvisid Brüsselis. Oli alanud geopoliitiline mäng, mis käis kõrgelt üle meie pea. Vene energeetikahuvide eest seisjate nimesid Läänes me teame. Pole saladus, millised isikud on Läänemere põhja ehitatud gaasitoru eestkõnelejad. Vaadake sündmuste ahelat. Alul rünnati Gruusiat, et hävitada Euroopa varustamise alternatiivne torujuhtme tee, siis õiendati arved Ukrainaga, et kindlustada see, et torujuhtmed on kontrolli all, siis tuli järg Eesti kätte, et saada Nord Streami ehitamiseks vajalikud baasid meie  põhjarannikul. Ma võin öelda, et kõik oli Putini-Schröderi paktis ette määratud. Ma küsiksin kriitikutelt, mis me selles olukorras veel teha saanuksime?!

Tulevikuprognoos on siiski optimistlik. Lähemate aastate jooksul võib oodata Euroopa Liidu energeetilist iseseisvumist ja pärast seda kaotab Venemaa ühe oma mõjutushoova. Eesti uus iseseisvumine ei ole utoopiline plaan, vaid täiesti reaalne ja, ma ütleksin isegi, et vältimatu protsess, mille esimesi ilminguid … 

 

T. H. I., Houston, Texas 

Katkend raamatust „Iseendale. Ja Eestile”

John Locke’ilt – oskus mõelda riigikodaniku loomulikest õigustest empiirilise filosoofia raamides.

Alexander Hamiltonilt – usk konstitutsioonilise föderalismi võimalikkusest ka Euroopa Liidus.

Isaiah Berlinilt – ajaloo determinismi kriitika.

John Stuart Millilt – individuaalse vabaduse kaitse ja hirm collective mediocrity ees.

Aurelius Augustinuselt – sisedialoog Jumalaga.

Marcus Aureliuselt – lugupidav suhtumine iseendasse. 

Ernst Jaaksonilt – pühendumine Eesti isamaale.

 

Eesti omariikluse teine katse on ebaõnnestunud. Kas see jääbki nii, kas õigus jääb Ado Grenzsteinile, kes väitis sadakond aastat tagasi, et eesti rahvas on liiga väike täisväärtuslikuks iseseisvuseks? Iseseisvuseks just kultuuriliselt. Nelikümmend aastat Eesti iseseisvust, kaks kümnendit esimesel perioodil ja sama palju teisel, näitasid Grenzsteini kartuste pidetust. Nüüd on tema väljendet eksistentsiaalne hirm taas pead tõstmas. Öeldes, et omariiklus on hävitet, küsitakse – kas nii ka eesti rahvas?

Vastus on kindel ei. 

Eesti rahvas künnab teadlaste sõnul Läänemere-äärseid põlde umbes 5000 aastat. Me oleme üle elanud kõik katastroofid. Me elame üle ka uued katsumused. Nii nagu teised suured soome-ugri rahvad – ungarlased ja soomlased, on ka eestlased valinud oma paleuseks euroopalikud väärtused. See ei lähe üle mingisuguse Vene okupatsiooniga.

Ideed ja tõekspidamised pole nagu seltskonnaajakirjanduse kellelegi kõdi pakkuv pilt mingi prominendi kaalukaotusest, et oi-oi-oi, kui palju kilosid tal nüüd siis on läinud …

Püha Augustinus kirjutab oma „Pihtimustes”, et Jumala  täiuslikult õige seadusega kujundatakse maade ja aegade kombeid, mis vastavad nendele maadele ja aegadele, sellal kui seadus ise jääb kohast ja ajast sõltumata kõikjal samaks. Lapidaarselt: Hea on alati ja igal pool hea, Kuri on alati ja igal pool kuri. See on neokonservatiivse ideoloogia juhtmõte. Tahan seda siinkohal meenutada, sest neokonservatiividest kirjutas Eesti ajakirjandus omal ajal igasugust nonsenssi ja udu.

Nagu väidab Fukuyama, hülgas USA kogu Vestfaali rahu järgse rahvusvaheliste suhete alustala. Pärast Iraagi sõja formaalsete põhjuste ebapiisavaks tunnistamist jäi sõja ainsaks õigustuseks  neokonservatiivne printsiip, mille järgi USA võib alustada sõda ebademokraatliku režiimi vastu. Sõja põhjuseks piisab, kui mingi riigi sisepoliitika ei meeldi.

USA kriitikud väidavad, et Moskva võttis sellest eeskuju. 2003. aastal avalikustatud Venemaa uus kaitsedoktriin sisaldas „ennetavat” tegevust, mis lubab rakendada oma lähinaabrite suhtes samasugust lähenemist, nagu USA kasutas Iraagis. Lähinaabrite hulgas olime ka meie.

Vene välisminister Lavrov pidas 2008. aasta 1. septembril MGIMOs tulevastele diplomaatidele iga-aastase loengu, kus kasutas formuleeringut „traditsiooniline Lääs”. Järelikult on olemas ka mingi „ebatraditsiooniline Lääs”? See oli edasiarendus Vene doktriinist, kus endised N Liidu riigid on lähisvälismaa, et need polegi justkui päris Euroopa riigid. See oli Moskva suhtumine meisse.

Võtsin omal ajal kasutusele kolme Balti ja nelja Visegrádi riigi üldnimetuseks Plejaadid. Antiikse legendi järgi leidsid Orioni jälitet seitse õde taevalaotuses varjupaiga eraldi tähtkujuna. Meie rahvaluules on see tuntud kui Taevasõel.

Meenutan Püha Augustinuse ütlust „mälu määratu koda”.  Plejaadide mälukojas on sellist, mis muudavad nad Venemaa suhtes tundlikumaks, kui seda on ükski Lääne-Euroopa riik.

2008. aasta agressioonile Gruusia vastu ei järgnenud Lääne otsustavat tegutsemist. ELi suurte riikide poliitikud meenutasid 2003. aasta tülitsemist Atlandi ookeani mõlemal kaldal Iraagi ründamise küsimuses. Kuluaarides öeldi korduvalt, et edasised sündmused näitasid, et õigus on neil, kes olid Iraagi sõja vastu. Siit tuletasid nad enda õiguse ka Venemaa leebe kohtlemise küsimuses pärast Gruusia ründamist. Jõu kasutamine on sellise maailmavaate kohaselt halb. Kellel oli õigus? 

Jõuetu, inisev, manitsev, riski vältiv, kohati jaanalinnulik välispoliitika, mida Euroopa Liit on ajanud sest ajast saati, kui vaadati pealt Bosnia katastroofi, ei tundu eriti USA valikust etem olevat.

Miks ikkagi läks niimoodi, et Eesti omariikluse kaitsmiseks ei tegutsetud üksmeelselt, ei oldud nagu üks süda ja üks hing?

Meenutan lugu, kus Augustinus ja tema sõbrad tahtsid luua kristlikku kommuuni. Neid oli kümmekond sõpra, nende hulgas ka väga rikkaid. Kui jõuti küsimuseni, kas naised – sõprade seast ühed olid juba abielus, teised tahtsid olla – ka tahavad  kristlikku kommuuni, kus eraomand on kõikide ühisvalduses, siis pudenes kogu see ilus kava tükkideks.

Veel eelmise Vene okupatsiooni ajal pagulasringkondadega suheldes kuulsin väiteid, et Eesti naised ei lubanud Eesti meestel 1939. aastal vastupanu alustada. Nüüd tegid naised seda kollase ajakirjanduse abil.

Millised tagajärjed meie tõsiseltvõetavusele võisid olla juba sellel fopaal, millega sai hakkama K. O., tollal välisminister, kui ta 2004. aastal läbirääkimistel ELiga teatas, et ta „võib anda oma pea …”. Sovetiajal üles kasvanud inimesed, kes arvasid, et nad  valdavad inglise keelt, ei kasutanud pahatihti neile kaasa antud professionaalsete tõlkide teeneid. K. otsustas kõnekäänu ise panna inglise keelde – I can give my head, mis sel moel öelduna tähendab eesti keelde tagasi tõlgitult ettepanekut oraalseksiks. Kõigepealt hakkas väga lõbus prantslastel, ja siis ka kõikidel teistel. Eesti riik kui eliitprostituut …

Meenutan John Maynard Keynesi lauset Briti parlamendi ees, kui teda süüdistati oma seisukohtade muutmises: „Kui ma avastan uusi fakte, mis seavad mu varasemad arvamused kahtluse alla, muudan ma meelt. Kuidas teiega on?”. 

Võib-olla tõesti oli viga, et ma 2007. aastal ei tahtnud Washingtonis Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses peetud sõnavõtus Venemaad ühegi sõnaga mainida. Võib-olla oli viga öelda, et Eesti huvid on märksa enam suunatud Euroopale, läände ja meie transatlantilistele suhetele ja et muud küsimused ei paku erilist intellektuaalset ega ka poliitilist huvi.

Mulle jah. Aga meie tibladele? Tahan öelda paar lauset sõna „tibla” etümoloogia kohta ja seletada, mida see minu jaoks …

 

M. L., Hanko poolsaar

„Häälekas alistumine” 

Meediaajastul huvisid mitte lihtsalt ei omata, vaid neid väljendatakse, neid nimetatakse teatud sõnadega, neid kehastavad teatud loosungid või isikud. Esindusdemokraatia kriisi üks tõsine põhjus on see, et selle institutsioonid ja protseduurid on väga paljus mõjutatavad meedia müügistrateegiatest. Sisuliselt ei ole enam tegemist vabalt kujuneva, statistilise, proportsionaalsete huvide esindatusega, kuivõrd teatud slogan’id kajavad vastu ja teatud isikud muutuvad nende slogan’ite kehastusena atraktiivseks.

Pronkssõdurina tuntud monumendi äraviimine  Tallinnas Tõnismäelt tõi välja juba aastaid varem tekkinud kummalise olukorra, kus meedia konstrueeritud tajuruumis oli olemas nn Õige poliitika ja Vale poliitika. Mõlemal poliitikal olid oma sümbolid, pühadused, pühaduser ü v e t u  s e d . Kõik, mis oli vastuolus Õige poliitikaga, sai lähtuda ainult kas Kremlist või oli seotud Edgar Savisaare isikuga. Poliitiline diskussioon oli nende märgistuste tõttu tegelikult võimatu. Seda asendasid vastastikused süüdistused, õigemini isegi ühe poole lausrünnakud teise poole vastu.

Välispoliitikas suudeti valijaskonna enamusele jätta mulje, et meie tülikiskumised Venemaaga leiavad Läänes täielikku toetust ja mõistmist. Loosungiks tõusnud nõudmine, et EL kõneleks Venemaaga ühel häälel, ei jätnud ruumi küsimuseks,  kas ELi ühine poliitika Venemaa suhtes saab olema just selline, nagu meie õigeks peame. Juba ammu enne iseseisvumise kaotamisele viinud sündmusi oli igale vähegi rahvusvahelist elu jälginud inimesel selge, et Lääne-Euroopa suurte riikide poliitika juhtmõtteks oli appeasement iga hinna eest.

Väike ja kuri Eesti oli üha enam sattumas pimedasse nurka, kuhu keegi teine, välja arvatud mõned Ida-Euroopa riigid, kellel olid traumaatilised kogemused Venemaaga (huvitaval kombel mitte Ungari ega Tšehhi, hoolimata 1956. ja 1968. aasta sündmusest!), ei tahtnud end lasta suruda. 

2008. aastal vallandunud majanduskriis, mille rängad tagajärjed avaldusid 2009. aastal ning eriti katastroofiliselt 2010. aastal, tuletasid nn Õige poliitika esindajatele meelde pronksiöö järel täheldatud valijaskonna konsolideerumise valitsuse ümber.

Süveneva majanduskriisi tingimustes hakkas osa elanikkonnast soovima erilisi suhteid Venemaa Föderatsiooniga (odavam gaas, tollal suuruselt maailma kolmandad valuutavarud). Selle avaldusvormiks sai ühe notoorse tähtpäeva tähistamine – 2010. aastal täitus kolmsada aastat Eesti alade liitmisest Vene  impeeriumi külge.

Toompea avantüristid otsustasid veel kord proovida pronksiööni viinud trikki.

Tagantjärele peab tunnistama, et keegi ei suutnud ennustada sõjaväe ning paramilitaarsete struktuuride käitumist. Suur osa Eesti ohvitserkonnast oli üles kasvanud 1939. aasta traumas. Ei arvestatud sellega, et Eesti Vabariik aastal 2010 ei olnud enam kaugeltki see Eesti Vabariik, mis 1939. aastal organiseeritult ja distsiplineeritult relvad maha pani. Armee ohvitseride hulgas oli levinud hoiak „ei iial enam hääletut alistumist”. Vabariigi valitsus  andis sõjaväele käsu vaenutegevust Vene relvajõududega mitte alustada. President oli saavutanud paranduse põhiseaduses, mis vabastas ta Kaitseväe ülemjuhataja kohustustest. Tema oli käed puhtaks pesnud. Kaitseväe juhataja kindral L. edastas käsu sõjategevust mitte alustada. Kuna ta oli andnud tõotuse kaitsta põhiseaduslikku korda, siis põhjustas valitsusele allumine (põhiseaduslik nõue!) ületamatu vastuolu sellesama põhiseaduse kaitsmise tõotusega. Kindral L. laskis end oma töölaua taga maha. Pärast seda teatasid Kaitseväe nooremad ohvitserid ja paljud kaitseliitlased, et põhiseaduslikku korda kui sellist  enam ei eksisteeri. Sellises õiguslikus vaakumis olevat igaühel õigus tegutseda omaenda parema äranägemise järgi. Kerkisid liidrid, keda mujal maailmas tähistatakse terminiga warlord. Algas spontaanne relvastumine, mis viis mõnedes kohtades sõjaväe relvaladude ründamiseni. Kui paljud ühinesid relvastatud grupeeringutesse, on praegu võimatu öelda. Tallinnas aset leidnud lahingute ägeduse põhjal võib oletada, et neid oli tuhandeid.

Eesti Kaitsevägi oli kodusõja armee, kus said väljaõppe tulevase konflikti mõlemad osapooled.

Esimene vabariik hukkus Teise maailmasõjani viinud suurriikliku  poliitika tagajärjel. Õppetunni omaks võtnud Eesti tegi kõik, et siduda end transatlantiliste ja üle-euroopaliste struktuuridega. Teisele vabariigile saatuslikuks saanud asjaolude eest see kaitset ei pakkunud. Teine vabariik äpardus ühiskonna rahvusliku fragmenteerumise tagajärjel.

Kas ajalugu annab meile veel kolmanda võimaluse, kas õnnestub luua veel kord oma riik ja kas suudetakse vältida vigasid, mis said saatuslikuks teisele vabariigile? Me ei tea seda.