Tühi

Tundub, et praegune keskkond ei talu tühjustunnet. On aeg valida pooli ja ilma valimata ei saa enam läbi.

TÕNIS VILU

Ain’t nobody prayin’ for me.1

Kendrick Lamar

Mul on käinud ühest tulutust kulka loomestipi taotlusest teise kaasas üks CV, kus on muude loominguliste eesmärkide kõrval ka plaan kirjutada artikkel teemal „Luuleuuenduse võimalikkusest tänapäeval. 1960ndate näitel“. Mulle tundub nüüd, et see on pea võimatu ülesanne, kuigi see algne idee, mis tabas mind paar aastat tagasi, kui Paul-Eerik Rummo luulet põhjalikumalt üle lugesin, on endiselt väga ligitõmbav. Ilmselt käib see punkt mu CVga kaasas ka siis, kui olen juba 80 aastat vana – see lihtsalt on seda väärt. Isegi kui ma seda kunagi ei kirjutagi. Paljutki ei kirjuta.

Teema püstitus on muidugi egoistlik. Nii nagu ikka kipub olema kirjanike aruteludega kirjanduse olemuse üle, on neis väljendatud veendumused tahes-tahtmata seda nägu, mis autor ise oma loomingul arvab olevat: mis positsiooni võiks mõni tema tekst kultuurimaastikul hõivata, millised oleksid kongeniaalsed tõlgendusvõimalused jne. Ühesõnaga: mida ma kirjanikuna siis ikkagi teha tahtsin? (Ja miks teised sellest aru ei saa?) „Luuleuuenduse“ artikkel viitab justkui sellele, et tahaksin ise olla luuleuuendaja. Võib-olla sellepärast ma seda käsitlust kirjutada ei tahagi, olgu ma siis nii egoistlik kui tahes. Ja ma olen seda, vägagi, aga egoismile tuleb ka ausalt otsa vaadata. Sellega tuleb pidevalt tegeleda, kas või selleks, et silm peal hoida, enne kui selja tagant kraesse kargab – ja siis on juba hilja. Emotsionaalne ausus on peamine.

Kuradike õla peal sosistab vahel kõrva: oled sa Paul Viiding või Juhan Viiding, tubli luuletaja või geniaalne luuletaja?2 Väga ennasttäis küsimus, sündinud sügavast sisemisest kindlusetusest, võiks öelda, et isegi hirmust oma surelikkuse, väärtusetuse ees. Eks see ole loomulik mure, aga kirjutada ei aita, vastupidi. Sellest peab lahti laskma, peab enda tühjaks mõtlema. Ja see mantra ei tule kergelt, ego hoiab südamest kümne küünega kinni. Selle nimi on alalhoidlikkus.

Kendrick Lamaril on räpimehe uhkust, aga sellesse sekkub väga huvitaval moel kristlik alandlikkus- ja süütunne. Pildil Lamar esinemas „DAMN.“-tuuri raames Bostonis USAs 2017. aasta juulis.

Kenny Sun / Wikimedia Commons

Ometi on vahel selline tunne, et peab olema mingi pime usk endasse, sest muidu ei julgeks kirjutamisega pealegi hakata. Kunagi ei tea, kas see ka hästi välja kukub. Endal võib kirjutades küll hea tunne olla – ja loomulikult peaks see olema üks peamistest põhjustest, miks üldse kirjutada –, aga teistel ei pruugi olla hea lugeda. Seda ei saa muidugi kunagi ennustada. Juhtub, kuidas juhtub. Aga eneseusku ei tohi ka segi ajada egoismiga, kuigi piir nende vahel on õhkõrn. Mul millegipärast on tunne, et Paul-Eerik Rummo uskus endasse (kas või pimesi), kui et mõtles endast kui luuleuuendajast. Kuigi ega ma täpselt seda ei tea, aga luuletustest jääb selline mulje. Rõõm oma võimest kirjutada. Ükskõik siis, mida.

Räpimaailmas on enesekindlus olnud üks keskne telg, palju räägitakse, kes on GOAT (Greatest of All Time3) ja kes mitte – kaasa arvatud räpparid ise. Tavaline on, kui artist rõhutab, et just tema on parim. Lihtne on selle peale nina kirtsutada – säänsed ennasttäis tattnokad ja pätid! –, aga siinkohal tuleb vaadata asja veidi teise nurga alt. Sageli on need, kes oma paremust kuulutavad, olnud allasurutud või neile on alati ülalt alla vaadatud – olgu siis rassi või vaesuse (sageli mõlemad korraga) või millegi muu tõttu. Rusikaga rinnale tagumine ei ole seega märk ülbusest, vaid teatud uhkustundest – näete, ka mina teen, ja teen hästi! Ma olen väärt austust. Või siis otsesemalt: käige perse, kupjad, ma olen parem kui teie!

Siiski on vahel värskendav kohata ka vastupidist suhtumist või siis vähemalt midagi ambivalentsemat. Mulle meeldib väga Kendrick Lamar, ma ei fänna teda küll sellise andumusega nagu fs fännab Sisters of Mercyt, aga peaaegu. Kui „DAMN.“ eelmise aasta kevadel ilmus, läksin ma hüpomaaniasse, sest olin nii erutunud. Hästi, hüpomaanias ei olnud ainult Lamar süüdi, mitu asja said kokku, aga ikkagi. Kuuldes loos „PRIDE.“ (näed, jälle see uhkus) luupimas fraasi maybe I wasn’t there,4 hakkasin lohutamatult nutma, sest mõistsin, et ma ei ole piisavalt kohal olnud – ei lähedastele ega teistelegi. Vaat see on märk heast muusikast. Ka Lamaril on seda räpimehe uhkust, aga sellesse sekkub väga huvitaval moel kristlik alandlikkus- ja süütunne. Ühes oma kõige populaarsemas loos kordab ta ikka ja jälle üle: „Be humble.“5 Käisin selle aasta märtsis teda „DAMN.“-tuuri raames Stockholmis vaatamas-kuulamas. Kontsert oli vägev, oli üleinimlik, kuid Kendricki näost paistis läbi väsimus – oli ka vist üks viimastest kontsertidest pikal eurotuuril – ja see näitas tema surelikkust, ma nägin teda justkui tõesti-tõesti päris esimest korda. Elamus oli seda võimsam.

Be humble. Ma tõesti katsun. Kui midagi kirjutan, siis korrutan endale, et ma olen tühi, ma olen tegelikult eimiski, sellisena on mu süda kõige rahulikum, muidu kipun ikka ette kujutama, kuhu luuletus kunagi välja jõuab, millistesse kätesse, ilma et oleks veel seda luuletust kirjutanudki. See on mingi selline ääretult idiootne kramp, mõelda ette, mõelda endast ette juba kui tehtud mehest. Kogu aeg peab sellest kinnismõttest lahti laskma, pidevalt ja alati. Ma olen tühi, ma olen eimiski. Aga siin varitseb ka oht. Ükskord novembris tulin Lembitu Konsumist koju ja korrutasin ka, et olen tühi, aga siis käis südamest järsku läbi mingi nõksak ja tühjuse asemel tundsin väärtusetust. Ma pole midagi väärt. See on aga jällegi negatiivne. Tühjuse all ei pea ma silmas väärtusetust, seda, et miski on minu juures ebapiisav, vaid just helgemat tühjust. Vabadust endast. Imelikul kombel on just kiitus kõige suurem oht sellele vabadusele. Laitusega, kriitikaga saab veel hakkama (ma olen kõige selle kiuste tugevam!), aga liiga palju tunnustavat tähelepanu on koorem. Huvitav, kas Kivirähk ka joob palju? Kui mitte, siis minu respekt.

Eks igasugune uuendus ole uuendus mingis kindlas sotsiopoliitilises olukorras, 1960ndate luule poleks 2010ndatel enam uuenduslik jne. Mul on tunne, et praegune keskkond ei talu väga seda tühjustunnet. On aeg valida pool ja ilma valimata ei saa enam läbi. Võimalik, et olen siinkohal paranoiline, aga võimalik ka, et ükskõik milline aeg ei ole kunagi tühjust talunud. Käisin tselluloosivabrikuvastasel meeleavaldusel (tegelikult mõlemal, eelmisel aastal ka), andsin allkirja, hoidsin inimketis kätest kinni, aga hoolimata sellest, et olen meeleavaldajatega täiesti ühel nõul, ei tundnud ma üldse osadust, ma justkui ei elanud neile kaasa. Või et minu elevus ei lähe nende elevusega millegipärast kokku. Vahel kujutan ette, et Linda-Mari Väli (Eesti Metsa Abiks ehk EMA) ja Hasso Krull (EMA isa) on mu pääle seetõttu tigedad. Et ma ei tee piisavalt. Veel hullem, et ma ei tunne piisavalt. See on muidugi absurdne, Hasso ega Linda-Mari ei mõtleks nii. Aga ma tahan uskuda, et on vastuvõetav valida vaikselt pool ja mitte omada kogu aeg mingit agendat. Kas pole mitte imelik, et ma pean seda endale eraldi sisendama, nagu see poleks tegelikult võimalik? Nagu ma ei saaks olla tühi. Võib-olla on see ainult minu mure, võib-olla mitte.

Üks võimalus olla uuenduslik olevat unustada kogu eelnev. See on mingi äraspidine tühisus, või just seesama väärtusetus. Argieluski on nii: ma ei usu, et keerasin kraani kinni, lülitasin pliidi välja või lukustasin ukse. Ma ei usalda ennast selles osas. Viimasel ajal on asi nii hulluks läinud, et pean endale sosinal või lausa valjusti ütlema: jah, Tõnis, uks on nüüd lukus. Ja alles siis saan edasi minna, tööle või trenni, poodi või raamatukokku. Alles siis saab sellest kõigest lahti lasta ja edasi minna, sest on see kõik. Täis.

1 Ei minu eest palveta keegi (ingl).

2 Ma olen pigem tublide luuletajate poolt, sest tubli luuletaja puhul on suurem tõenäosus, et tegu on hea inimesega. Geeniusi on ikka alati mõni, häid inimesi aga otsi tikutulega taga. Ja headus on intelligentsuse lahutamatu osa. Ole nii tark kui tahes, aga kui sa isegi ei püüa olla hea, siis oled loll nagu lauajalg.

3 Läbi aegade parim (ingl).

4 Võib-olla mind polnudki seal/olemas (ingl).

5 Ole alandlik (ingl). PS Ma ei ole üldse kindel, et „alandlik“ on parim vaste sõnale humble, kõlab eesti keeles negatiivsemalt kui inglise keeles, ilmselt „alandama“ tõttu. Ja „tagasihoidlik“ pole ka päris täpne vaste.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht