Tuglase auhinna laureaat Rooste läheb Helsingisse

K?lenud Tarmo Teder

 

Foto: Piia Ruber

 

Täna antakse Adsoni majas kätte Friedebert Tuglase järjekordsed novelliauhinnad, mille pälvisid Mats Traat jutu “Sarviku armastus” (Looming 2006, nr 11) ja Jürgen Rooste “Pornofilm ja pudel viina” (Vikerkaar 2006, nr 6) eest.

 

Jürgen, ma lugesin seda juttu siin toimetuses enne ajakirjas ilmumist ja lugesin nüüd uuesti pärast hindamist auhinnasäralisena, mitte kui avaldamiskõlbulikku, vaid pärjatud juttu. Lugesin erilise tähelepanu ja huviga. Novell on mõjuv ja ka mina, kes tänavu žüriist distantseerusin, kinnitan, et oled tõesti oma jutuga seda auhinda väärt. “Pornofilm ja pudel viina” on ühe noore, nii 30aastase mehe eluviisi enesetunnistuslik aruanne, mis annab üldistuse tema põlvkonnast, kes kannatab emotsionaalse devalveerumise ja hingelise kalestumise all. Palun kommenteeri selle jutu loomise tagamaad, tõukeid ja tähendust iseenda jaoks.

Oli selline kord, kui kogunes kirjanike ajutrust, rühm (Asko Künnap, Jan Kaus, Piret Viires, Karl Martin Sinijärv, Ilvi Liive jt) minu kodumaja keldrisse. Arutasime sellise õnnetu asja üle nagu kirjandussaade Eesti Televisioonis, mis pole siiani teoks saanud, kuigi me panime kirja päris üksikasjaliku programmi, kuidas see saade võiks toimima hakata. Jäime Askoga sel õhtul, kui teised ära läksid, istuma ja elust rääkima. No ja siis mul tekkiski sisemine pilt kahest üksildasest tüübist. Ja teine asi oli see, et kui see lugu vaimusilmas formeerus, kuulasin acid jazz’i ajaloo ülevaateplaati, sealt tuligi jutu moto “Frederick Lies Still” ehk “Frederick lebab vaikselt”. Muide, sellest surnuna vannis lebamisest või purjuspäi vanni uinumisest on mul rohkem juttu ühes teises novellis, mis ilmus millalgi Loomingus. Ja muidugi, pealkiri “Pornofilm ja pudel viina” tärkas esimesena…

 

See kõlab nagu sissejuhatavalt lööv värss. Tähendab jutu idee ja teljestik jäi sulle poolteadvusse tiksuma?

Jah, ma panin üsna kohe, mõne päeva pärast, selle loo ühe hooga paberile. Pärast natuke kohitsesin, toimetasin vahtu välja.

 

Sa podised nii ülimitmekesiselt, et su rikkalikust potist võib alati vahtu välja rehitseda.

Õllevaht tuleb ikka pealt ära puhuda.

Üldse on sul ilmunud jutte…?

Kokku neli sellist novelli moodi asja.

 

No ja on juba kenasti koorunud, nagu Armin Kõomäelegi, kellele anti mullu esimese trükitud jutu peale prauhti Tuglas kätte. Aga sa oled üks hämmastavalt mitmekesine mees oma žanrilises paljususes. Oled avaldanud artikleid kirjandusest, muusikast, filmist, oled kirjutanud Delfis ja laiemale auditooriumile suunatud värviliste ja libedate kaantega ajakirjades, kolumnijuppe naisteajakirjades, seletanud teles ja raadios, luuletustest rääkimata. Sul on alati iga asja kohta midagi öelda.  Mis on see vedru, mis on see vajadus, mis on see tung, mis sind kirjutama, möllama ja vahutama ajab?

See on kahe asja võitlus, see on meeletu mölapidamatuse ja edevuse ühendus. Võitlus hemingwayliku kirjanikuks olemise põhimõttega. Kümnendas klassis lugesin Hemingwaylt, et kui sa kuidagi saad, siis ära parem kirjuta. Ja kui sa väga tahad kirjutada, siis ürita ikka leida mingi ettekääne, et mitte kirjutada. Ja lõpuks, kui midagi muud üle ei jää, siis kirjuta. Üritasin omale blokki peale panna, aga kurat, see kirjutamise tahe, grafomaanne tahtmine on ikka sellest hemingwaylikust eeskirjast üle! Mõnikord olen tundnud, et olen kirjutanud lihtsalt raha pärast, et kirjutan selle tüki kiiresti ära ja saan järgmisel nädalal honorari. Aga ikka kannustab mind mingi haiglane kirjutamistung, mida ma alles viimasel ajal olen natuke ohjeldada suutnud, sest mul lihtsalt ei jää füüsilise sebimise kõrvalt palju aega üle.

 

Jaa-jaa, kirjutamise kõrvalt sa ju suhtled iga tänavanurga peal igasuguste autoritega, tirisid käima “Sotsia” kirjandusfestivali, lippad raadio, lasteaia ja kõrtside vahet, jõuad sinna, kus sind vaja ei olegi, satud valesse kohta ja valesse seltskonda valel kellaajal. Aga oled ellu jäänud. Siis, kui meie praegune jutuajamine ilmub, ei olegi sa enam Sirbi leivakirjas, vaid ühe jalaga Soomes. Lähed märtsist Helsingisse Eesti Instituuti juhatama. Hakkad seal sillapeal läbi laskma neid vaimseid, kultuuri- ja muusavoogusid, mis Soome ja Eesti vahet kogu aeg on sõitnud.

Ma suhtlen inimestega ja aitan korraldada kultuuriüritusi, mis sobib hästi mu eluviisiga, tegutsemisega. Seal on olemas see publik, kel on huvi ja vajadus. Ma ei tee oma tööd, nagu siin Sirbiski, kuskile tühja õhku. Teine asi on see, et mulle on kogu aeg väga meeldinud Helsingi, mis on Tallinna kõrval üks põnevaim pealinn Euroopas.

 

Tallinnast Helsingisse tööl käia on sama mis Tartusse. Rong sõidab kaks tundi raua peal, laev sama aja lainte peal, Internet, õlu ja WC on mõlemas olemas.

Kolmas oluline faktor on see, et Helsingis saan rohkem mõtelda. Saan rohkem kirjutada oma asju ja rohkem lugeda. See on nagu omamoodi põgenemine Tallinnas teotsemisest. Aeg kulub siin kähku, aga Helsingis on justkui Saaremaal, kus hammasrataste krigin jääb aeglasemaks. Ma ei oska aega teenida.

 

Järelikult aeg teenigu sind. Sirbis olid viis aastat. Kuidas seda aega hindad?

Ma ei usu, vähemalt ma ei tea, et oleks teisi nii toredaid töökohti nagu siin toimetuses, kus lehvib vabameelne vaim ja mitte nii närviline suhtumine maailma asjadesse.

 

Koosseisulise toimetajana tõmbad ukse selja taga kinni, lähed meie meheks Helsingis. Aga autorina ja mölapidamatu kultuuriagendina oled alati teretulnud. Õnn kaasa!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming