Tühi potentsiaal

Jaanus Adamson

Rein Raud otsib kirjandusest tugeKui lugeda kahte raamatut üksteise järel, ei pea neid tingimata võrdlema hakkama, kuid pole midagi parata, Mihkel Raua „Musta pori näkku” ja Rein Raua „Vend” tekitasid suure kiusatuse näha neis teineteist täiendavaid või kompenseerivaid nähtusi eesti uuemas kirjanduses. Pealegi võiks mõlemat pidada tüüpiliseks – ja mingis mõttes ka kohalikke äärmusi kompavateks – näideteks tollest „langusaja kirjandusest”, millest Tõnu Õnnepalu on hiljuti kirjutanud.  Viimase sõnul on uuema kirjanduse silmatorkavateks tendentsideks „realismi” (s.t tõsielulisuse, autobiograafilisuse) taotlemine ja taandumine „ääremärkusteks” suure kirjanduse hääbuvale hiilgusele.

Eks Mihkel Raud panegi ju enamasti madalat ja tülgastavat realismi (justkui „otse elust”) ja eks tõuku Rein Raud seevastu peenelt ja intertekstuaalselt – tõepoolest justkui „ääremärkuste” korras – kas kirjandusest endast või  teistest kunstiliikidest. Kui Mihkel Raud tahab olla jõhker ja küüniline müüdimurdja, kuigi lõppkokkuvõttes vaid kinnitab müüti (?) õite võrsumisest sitast, siis Rein Raua teost on üks arvustaja jõudnud iseloomustada kui „kena ja mõnusat üheõhtulugemist, palsamit lüürilistele hingedele”. Nii et midagi küünikutele ühelt ja kaunishingedele teiselt. Suurimaks kontrastiks noorema venna Mihkli „elulähedusele” ongi minu meelest vanema venna  Reinu taotlus kirjutada puhast, idealistlikku FANTASTIKAT, fantaasiakirjandust selle sügavaimas tähenduses. Fantastika all ei tuleks siin mõelda mitte niivõrd väljamõeldud (ebarealistlikke) tegelasi ja sündmusi, vaid pigem seda, et „Venna” fantasmaatiliseks teljeks või tugipunktiks on kujutelm Õigluse olemasolust.

Võib muidugi kahelda, kas Õiglus ikka on fantaasia, kuid Õigluse olemasolu ei paista toetavat ükski  eluline kogemus ega ratsionaalne argument, pigem tundub Õiglus olevat eeldus, printsiip või postulaat, milles väljendub kõigi inimolendite fundamentaalne ja universaalne vajadus. Ja ega tegelikult polegi ju tähtis, kas Õiglus on fantaasia või mitte – Õiglus lihtsalt peab (kusagil) olema, ta peab (kunagi) saabuma, sest muidu tunduks kõik mõttetu ja meie inimlik universum variseks kokku (eetikat ja ontoloogiat seob just nimelt Õigluse postulaat). Või nagu Slavoj Žižek on öelnud: isegi kui Õiglust ei ole olemas (kui see on vaid tühi illusioon), ei ole meil oma hädas ja õnnetuses lihtsalt muud võimalust kui tugineda tema olemasolu illusioonile. Kas meie vajadus Õigluse järele ei olegi mitte üks peamisi põhjuseid, miks nii raske on olla ateist (või nihilist)? Õigluse kui metafüüsilise või teoloogilise eelduse juures jäi toppama isegi dekonstruktsiooni nime all tuntuks saanud filosoofiline suundumus:  Jacques Derrida järgi ei saa Õiglust dekonstrueerida (dekonstrueerida saab vaid õigluse konkreetseid ühiskondlik-poliitilisi realiseerumisi); Õiglus on ideaal, mille suunas liikuda, ta on alati saabumises, tulemises (uskuda, et Õiglust ei ole ega tule, tähendaks nihilismi, uskuda, et Õiglus on juba saavutatud, aga totalitarismi).

Rangelt võttes küll „Vennas” Õiglust otseselt ei tematiseerita (leidub vaid hämaraid viiteid „suure tasakaalu” teostumisele), kuid  vesterni žanritunnuseid tabades aktiveeruvad lugejais paratamatult kindlad ootused (eelkõige muidugi ootus, et pahad saavad lõpuks karistuse), ka autor ise on sellele intervjuus viidanud: „Aga eks see probleemiasetus ole ju natuke ka žanri poolt seatud: pisikesse, korrumpeerunud seltskonna kontrolli all olevasse linnakesse saabub suure kübara ja lehviva mantliga nimetu mees. Edasine on ju paratamatu”. Aga mis siis ikkagi on paratamatu? Jah,  kõigil pahadel lähebki romaanis – justkui paratamatult – halvasti, suur tasakaal justkui taastuks, nii et ses mõttes meie ootusi ei peteta ja see, mõistagi, näibki paratamatu, kui kirjutajal on eesmärgiks pakkuda hingelist tuge või vähemalt unustust õudsest tegelikkusest (Rein Raud on intervjuus tunnistanud: „Pean tunnistama, et mida edasi, seda rohkem otsin ise lugedes raamatutest lisaks kirjanduslikule elamusele ka tuge. Ma ei taha sealt teada  saada, kui õudne kõik tegelikult on, sest seda ma juba tean. [—] Selles mõttes olen tahtnud alati ise ka nii kirjutada, et sellest võiks olla tuge teistele.”).

Meenus Gustav Naani kunagine ütlus, et inimesed ei vaja mitte tõde, vaid lohutust, meenus ka ühe naiskirjutaja jutt halastusseksist, mis omakorda viis mõtted kohe ka lohutusvõi halastuskirjanduse vajalikkusele, kuid kuna tegelemine kõigi esile kerkivate küsimustega (kas tõde peab ilmtingimata lohutu ja masendav olema? kas mingi naudingu, näiteks seksuaal- või lugemisnaudingu tingimuseks on üldse ausus? jne) väljuks arvustuse raamidest, siis peatun lühidalt hoopis sellel, mis mulle „Vennas” päris reeglipärase või paratamatuna ei tundu (vähemalt klassikalisest vesternist lähtudes). Kirjandusajaloos leidub näiteid akadeemiliste professioonide kõrgelaubalistest esindajatest,  kes on kirjanikuna kätt proovides pöördunud mingi madalaks peetud žanri, sageli näiteks detektiivkirjanduse vormeli poole ja sinna salakaubana mingi metafüüsilise (või filosoofilise, teoloogilise, semiootilise vms) kiiksu sisse kirjutanud ehk siis keskvoolust kõrvale nihverdanud. Nii on ka „Venna” autori puhul. Lisaks lohutava toe pakkumisele lugejatele on autori teiseks kinnisideeks olnud positiivse kangelase rehabiliteerimine, selle  väärtustamine huvitava – täpsemalt, negatiivsetest tegelaskujudest huvitavama – tegelaskujuna (ta on intervjuus öelnud: „Mulle on alati olnud probleemiks, et raamatutes ja filmides kipuvad negatiivsed tegelased olema huvitavamad positiivsetest. Kõik „head” on enamasti šabloonsed või verevaesed või ei ole nad siis tegelikult üldse nii head, kui paistab. Ma tahaksin, et minu raamatutes oleks teisiti.”).  Romaani peategelane, salapärane ja romantiline vend, ongi kaunis kaugel spageti-vesterni tüüpilistest (macho’likest, tihti ka moraalselt kõikuvatest või lausa vääratavatest) kangelastest. Ta oleks sündinud justkui vana hea Clint Eastwoodi koostööst oma teed kuulsuse tippu rajava noore Paolo Coelhoga, s. t teda võiks kujutleda, kuigi kaunis tinglikult, näiteks  Räpase Harryna, kes on kurnaval kõrberännakul kohtunud Alkeemikuga, saanud Kõrgema Teadmuse osaliseks ja kodulinna tagasi pöördunud.

Kui mu jutust jäi nüüd kellelegi mulje, et tüüpilisest meeste žanrist (vesternist) tõukudes on Rein Raud midagi kaunis naistekasarnast kirjutanud (või siis hägustanud niigi hägusat ettekujutust meesteka ja naisteka piiridest), siis olgu talle kinnituseks ka ühe teise arvustaja sõnad: „Teos pakub tõesti ohtralt tsitaate, mille koht oleks varasemal ajal olnud noorte daamide salmikutes”. Osutan siin, et nonde piiride hägustamine läks edukalt, kuigi tõenäoliselt tahtmatult, korda ka Mihkel Raual: selgelt meestekana mõeldud „Musta pori näkku” loevad kummalise himuga nii alaealised tütarlapsed, keskealised daamid kui ka pensionäridest vanaprouad. Venna erilise rolli üle romaanis on põhjust palju pikemalt arutleda kui siinses kirjutises  teha saan, viitan vaid mõnele minu meelest huvitavamale momendile. Vend, kes on saabunud linnakesse täitma oma isa viimast soovi – külastama oma poolõde Lailat ja kui vaja, teda hädas aidata – avastabki, et linna koorekiht („väikese kogukonna alustalad”) on lihtsameelse ja abituna mõjuvalt Lailalt kogu pärandiosa välja petnud (venna enda sõnul: „… ta tõmbab ebaõiglust ligi nagu kanarbik mesilasi, ja peale minu pole kedagi, kes võiks tulla talle  appi tema suures hädas”). Pärast venna saabumist linnakesse hakkabki Õiglus end seal tasapisi, kuid vääramatult jalule seadma, lõpuks vend lahkub linnakesest nii Laila kui ka meie, lugejate – ja kindlasti ka autori enda – silmis õilsa kangelasena („Ta läks, lai kübar peas ja pikk mantel lehvimas, läks läbi kirkalt päikeselise päeva aeglase rahuga …”). Väga veider on ainult see – ja pangem seda hästi tähele – , et venna abi Lailale (ehk siis  tema panus Õigluse võidutsemisse) ei seisnenud mitte milleski konkreetses ja silmnähtavas või, vähemalt, mitte milleski sellises, mida vesternikangelaselt oodata võiks (ei otseses võitluses linna koorekihiga, ei leidlike salasepitsuste punumises vms).

Ainus reaalne – ja seda enam sümboolselt võimenduv – tegu, mille vend linnas aednikuna töötades korda saatis, oli kunagi tema perele kuulunud, kuid ammu käest lastud AIA HARIMINE .  Lühidalt, „Venna” lugemine ei peaks meid panema mitte ainult tundlema, vaid ka mõtlema põhjuse ja tagajärje, juhuse ja paratamatuse üle. Näiteks, kas sellel, et linna rahaahnetel tegelinskitel, kes Lailaga ebaõiglaselt käitunud olid, hakkas elus (ja rahaasjades) ootamatult väga halvasti minema, oligi üldse mingit seost venna ilmumisega linna? Korrumpeerunud kamp, notar, advokaat ja pankur sellise „müstilise” seose olemasolu küll uskusid (nad nägid  vennas kättemaksjat ja püüdsid teda kõrvaldada), kuid – kas peaksime seda vältimatult uskuma meiegi? Ehk siis, kas kurjus (või ahnus või kättemaks jne) ei peitu mitte vaataja silmas? Niisiis jääb lahtiseks, vähemalt minu jaoks – ja võib-olla on see väikeseks mõtlemisharjutuseks igale lugejale –, mis panuse vend üleüldse andis Õigluse võidutsemisse peale oma PUH TA KOH ALOLU, peale tühja, kuid väga vajaliku potentsiaali kehastamise (metafüüsilist ja  üleinimlikku Õiglust või Tasakaalu suudavad metafüüsikast võõrdunud inimesed mõtestada ainult kas konkreetse Vaenaja/Patuoina või konkreetse Õnnistegija/Kangelase kaudu – igaüks siis vastavalt oma moraalsele suhtele toimuvaga). Venna rolli üle mõtiskledes meenus mulle Andres Vanapa lühinovell „Poiss, kes igaühele otsa vaatas”. Novellis kirjeldatakse, kuidas kurttumm – ja võib-olla ka nõrgamõistuslik  – poiss teeb oma ainitise, kuid mõttetühja, s.t täiesti süüdimatu põrnitsemisega teised rongis istujad rahutuks ja ebakindlaks (ebaaus ärimees hakkab endamisi korrutama, et elu tahab elamist; liiderlikul pereemal tikuvad vägisi pähe süütundlikud mõtted hiljutisest, justkui möödaminnes aset leidnud patuteost). Poisi ainitine pilk toimib tühja ekraani või tühja potentsiaalina,  mille tema pilgu all olijad ise täidavad, ta pilk äratab teistes selle, mida Viivi Luik on nimetanud ausaks tunnistajaks („pole ühtki kuritegu, millel poleks ausat tunnistajat”), s.t inimese enda südametunnistuse. Ka Rein Raua positiivne kangelane – vend – toimib tegelikult tühja potentsiaalina, ta on justkui alati ära- ja samas kõikjalolev, ta otsekui teaks või näeks linnakeses kõiki ja kõike (nagu kõikenägev Silm või kõikehoomav  Teadvus), kuid ta ei sekku otseselt või oluliselt millessegi; ta on õiglastes lootust ja ebaõiglastes hirmu äratav „tühi” tegelaskuju (lacanistid ütleksid „tühi tähistaja”), legendaarse Suure Venna inverteeritud, positiivseks pööratud variant (nagu igal müüdil, on ka müüdil Suurest Vennast kaks varianti, negatiivne ja positiivne).

Ja lõpetuseks mõelgem veelgi allegoorilisemalt: kas ei püüa „Vend” meie elus täita samasugust (tühja potentsiaali) sümboolset rolli nagu vennakuju romaani fiktsionaalses maailmas? Kas ei olegi see parim, mida hea kirjandus – eriti langusaja oma – veel teha võiks tahta või suuta: äratada võimalikult palju ausaid tunnistajaid?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming