Triviaalsuste kaitseks

 

Inimelu mõte on alati seisnenud ebavõrdsuse tootmises Mispärast on Võrdsus saatnud inimkonna ajalugu mingi ülimat õnne tõotava, kuid paraku saavutamatu paleusena? Mõistmaks küsimust täielikult, tuleb arvestada, et Võrdsus ilmutas end enne Prantsuse revolutsiooni ajal suurnõudeks muutumist ka kaudsemalt. Kui näiteks Platon kuulutab kõige hõlmavamaks vooruseks Õigluse, siis kaudselt on sellega öeldud, et inimeste elu täidab ebaõiglus, s. o ebavõrdsus. Ja kui kristlus näeb täiuse esmast tingimust varanduse puudumises ja varanduslikus ühisuses (kommunismis), siis seegi pole muud kui sõjakuulutus ebavõrdsusele. On siis tõesti tarvis teadvustada, et kommunism pole mingi hiljutist päritolu väärõpetus, vaid iidammune, kogu õhtumaist arengulugu saatev mõttevooluke? Ühisusest tuleneva õnne poole püüeldakse juba ühes Aristophanese komöödiaist (?Naised rahvakoosolekul?). Platon teadagi võttis noid naiselikke mõttekäike kriitikaga ja andis oma õpetuses täiuslikust riigist neile meheliku ja tõsiteadusliku rüü. Kommunismiideaal jäi toimivaks kahe aastatuhande vältel ja selles on üks põhjusi, miks sotsialism, sarnaselt muude suurnähtustega, muutus XIX sajandil teaduslikuks, et siis järgmisel aastasajal kanda suisa enneolematuid vilju. Nood on ootuspäraselt varasema eelloo täielikult varjutanud. 

Meie siiski, olles võtnud tutvuda tolle eellooga, tohime ühtaegu imestada: mispärast on piirdutud ainult ebavõrdsuse taunimisega? Saame lugeda protestivaimust kantud küsimusi ja ebamäärast laadi mõistaandmisi, kuid pole autorit, kes selgitaks ebavõrdsuse ilmumise põhjusi. Froissart kuulutab oma XIV sajandi pimedikust, et olukord ei lähe Inglismaal paremaks, kuni kõik pole muudetud ühiseks, kuid tal pole mõtteski peatuda eraomanduse ilmumislool. Ju siis seda küsimust peeti liiga keeruliseks.

Kuid midagi suisa arusaamatut ei tohiks antud juhul olla. Vähemasti triviaalne mõtlemisviis teeb meile selgeks, et tegu on inimliku ühiselu ootuspärase kaasnähtusega. Sest milles kõigi meie tegeluste peasiht õieti seisneb? Eks ikka püüdluses teistest erineda, saada nendest ?võrdsemaks?. Täiesti ükspuha, kas me ?eneseteostusest? räägime tõsimeeli või muigamisi ? eesmärk seisneb ikka edukuse viljelemises. Me ei mõtle sellest, et minu kordaminek saab sageli teoks kellegi teise arvel, mistõttu ?minu? positiivse elamuse tasakaalustajaks kujuneb ?tema? negatiivne elamus. Inimelu mõte on alati seisnenud ebavõrdsuse tootmises ja sellest tuleneb, et näeme päästet võrdsuses ja ühisuses.

 

Mida arvata aususenõudest?

 

Meie üldisemat laadi tahtmised on ikka vastuolulised, kuid seda me paraku ei vaevu endile teadvustama. Ja ometi piisab juba triviaalsest mõtlemisviisist, et mõnegi nõudmise põhjendamatusest aru saada. Mida arvata näiteks aususenõudest? Seda, et autor peaks kõnelema ausalt, võtame kui endastmõistetavust, aga ühtaegu kaldume unustama, et aususe esmast eeldust märgib iseseisvus, s. t too, mis on surmapatt uhkusega enam-vähem samatähenduslik. Kuidas seda võtta, kui ausust nõutakse, iseseisvust aga ei lubata? Ilmselt tuleb möönda, et meie kõigiti põhjendatud nõue ilmub koos tingimusega: ausust täiendagu meeldivus. Küllap leidub meie hulgas ka isikuid, kes suudavad taluda isegi ebameeldivat ausust, aga sel juhul pidagem meeles: ebameeldiv ausus jäetakse kehtima ainult siis, kui sellest ollakse üle.

Mis aususe kohta öeldud, käib ka uudsusnõude kohta. Kes poleks kuulnud kurtmisi trafaretsuse ja algupärasuse puudumise üle? Ainult triviaalne mõtlemisviis aitab neid kaeblusi ohjeldada. Lihtsustav mõtlemine ju selgitaks, et kurta ei tule mitte niivõrd uudsuse puudumise, kuivõrd selle võimatuse üle. Loodusteaduste areng ja tehnikaalase suutluse pidev täiustumine jääb siinkohal kõrvale, jutt käib vaid sõnutsi viljeldavast vaimuvarast. Mida tõeliselt uut saaksime sõnus väljendada, kui meid keelekasutajaiks ja mõtlejaiks teeb alles vaimne ühisus, ühesugune kujunemislugu? Uudsus näib samastuvat individuaalsusega. Suudame kujutleda inimolevusi, kes mingite eriliste soodumuste tõttu pühenduvad omaette arutlemisele säärase andumusega, et hälbivad lõpuks teistest õige kaugele. Leidub iseäratsejaid, kes on omaette mõtelnud nõnda kaua, et panevad kuulajaskonna muigama juba mõne lausega. Aga me ei vaja uudsusi, mis panevad muigama; meie tahame, et uudsus oleks hõlpsasti äratuntav. Lühidalt: uudsuse soovimisel piisab meile täielikult uudsuse varjundist.

 

Milles seisneb teaduslikkuse olemus?

 

Pole päris selge, miks me neid triviaalsevõitu tõdesid nii väga eirama kaldume; võib-olla kõlbab seletuseks meie tõsine ja teaduslikkusele pretendeeriv üldhoiak. Kuidas hoolida lihtsustusist, kui saame toetuda täppisteaduslikule kehtivusele? Vahest on selles ka põhjus, miks tänini pole söandatud selgitama hakata, milles õieti seisneb teaduslikkuse olemus. Jutt käib sedapuhku ainult lihtsustavaist, triviaalsuseni arusaadavaist seletusist; tõlgendusi, milles valitseb teaduslikkuse vaim, leidub külluses. Iga arvestatav teatmeteos pakub teadusele pühendatud ülevaate; ja mida suurem on entsüklopeedia kogumaht, seda põhjalikumalt peatutakse Teadusel, praeguse inimühiskonna peasuunajal. Oleks aga asjatu soovida nendest ülevaadetest mingit terviklikumat kogupilti, kõnelemata teaduslikkuse olemuse selgitamisest. Ja asi pole üldsegi autorite suutluses. Olgu neid mitu või üks ? aines ise, inimvaimu aastatuhandeid jätkunud arengulugu, lihtsalt ei lase end terviklikuks kokku suruda.

See, et neis tõsiteaduslikes ülevaadetes jäävad tähelepanuta kõrvalseisjate seisukohad, tundub endastmõistetav. Kuidas arvestada isetegevuslikke mõtestusi, kui ülevaate piiratud maht ei lase päristeaduselgi peatuda piisava põhjalikkusega? Me ei saa teada, mida arvata Saint-Simonist, kelle ?uuskristlikus? (s. t ilmalikustunud) ühiskonnas pidid vaimulikkonna moodustama teadlased. Loomulikult jääb kõrvale ka G. Flaubert?i kuulutamine: Teadus muutub religiooniks. Ja mitte keegi ei mõtle meile selgitama hakata, mispärast L. Pasteuri abikaasa kirjutas sõna ?teadus? alati suure algustähega. Seda kõike, iseäranis teaduse seostamist religiooniga, ei võeta üldse tõsiselt. Kuidas saakski suhtuda teisiti, kui just XIX sajandil hakati teaduses ja religioonis nägema lepitamatuid vastandeid?

Säärase vastandamise põhjendatust saab küll hõlpsasti vaidlustada; me ju teame, et külluses leidub näiteid, mis räägivad hoopis vaimulike lähedusest teadusele. Ja neid ei paku mitte ainult vaimuloo esiaeg, mil Paabeli preestrid, töövahendeiks inimsilm ja -mõistus, said hakkama oma hämmastavalt täpsete vaatluste ja arvutustega; ka uusaja algupoolest on teada usutegelasi, kes pälvisid kuulsuse oma saavutustega loodusteaduste alal. Kuidas siis kõnealune vastandamine õieti ilmus?

Just seda laadi küsimuste lahendamiseks lähebki tarvis lihtsakoelist ja triviaalsevõitu mõtlemisviisi. Lihtsustava vaatluse korral lähtutakse kõige üldisemast, inimese mõtlemisvõimest, tema vaimsest suutlusest, millel on ainult kaks põhilist väljendusviisi: arvuline ja sõnaline. Varem mõteldi sõnades, praegu püütakse kõike arvudele taandada. On selle vaheldumise põhjused piisavalt selgeks saanud, siis kaob tarvidus vastandada teadust religioonile. Niisamuti hakkame pinnalisuse väljendust nägema selles, kui usaldusväärsele teadusele vastandatakse põnev, kuid kergekaaluline esseistika. Sest kuidas vastandada, kui nad kõik ? täppisarvutused ja religioon ja katsetuslikud mõtteharjutused ? tähendavad vaid ühe ja sellesama, inimese vaimse suutluse väljendust?

Selline kokkuvõte vajab muidugi seletust; oleks ikka nali küll, kui me aastatuhandeid jätkunud arengu suudaksime juba mõne lausega muuta kujuteldavaks. Kuid vähemalt aimu anda saab kogu nähtusest ka napisõnaliselt; koguni üksikute nimetuste tähendused, kui nendel veidi peatuda, osutuvad üllatavalt paljuütlevaks. Vaatame näiteks üldnimesid, millega arvulist ja sõnalist tarkust on algusest peale tähistatud, matemaatikat ja filosoofiat. Esimene nendest kreeka mathema, millest praegune nimi tuletatud, märgib teadmist ja õpetust üldse; teine, nagu laiemalt teada, tähendab tarkusearmastust. Üldisimas plaanis võiksime siis vaimu arengulugu kujutleda järgmiselt: ebamäärane tarkusearmastus on oma juhtseisundi loovutanud ajapikku õpetusele kui sellisele. Ning, mõistnud selle asendumise põhjusi, saame ühtaegu aru teaduslikkuse olemusest.

 

Filosoofia ja matemaatika

 

Seda, et õhtumaise teaduse arengu saab kokku võtta kahe märksõnaga, s. o ?filosoofia? ja ?matemaatikaga?, näitab juba kahe nimetatu kokkuvõtlik esitus. Esialgu nad justkui oleksid kuulunud ühte; eks me mäleta, et Platoni akadeemia sissekäiku ehtis keelitus: ?Matemaatika mittetundja ärgu sisenegu! ? Veidi hilisemal ajal saame kuulda ka Eukleidese raamatust. Aga samas märgib see avateos antiikse matemaatika tippu; kes huvitub järgnevaist sajandeist, kuuleb veel vaid ?tarkusearmastuse? arengust. Hilisantiigi oludes üleneb filosoofia teoloogiaks; selles mõttes mõjub esinduslikult Proklos, kelle üks teoseid kannab pealkirja ?Teoloogia alused?. Hiljem need kaks, filosoofia ja teoloogia, liiguvad käsikäes, tehes seda keskaja lõpuni; ollakse ju veendunud, et ülim tarkus seisneb Jumala tundmises.

Matemaatika arengul pole sellele toredusele midagi vastu panna. Aritmeetika ja geomeetria jäävad küll vabade, s. t vabadele inimestele vääriliste kunstide hulka, kuid oleks lootusetu huvituda keskaegse matemaatika saavutusist; ennem juba võib üksikuid heledamaid kohti ette näidata tollane arstiteadus. Põhjus seisneb selles, et haigete ravimist on siin maailmas alati tarvilikuks peetud, sellal kui matemaatika, niipea kui see väljus kokku- ja mahaarvamise piirest, tundus varasemal ajal ülearusena. Veel XV sajandil esitas Pico della Mirandola teesi: ?Teoloogi ei kahjusta miski rohkem kui matemaatika tundmine.? See siiski oli tollal juba anakronism. Kuesi Nikolaus igatahes, kardinal, kes oli surnud  peatselt pärast Pico sündimist, hindas matemaatikat väga kõrgelt. Järgmisel aastasajal muutub arvutamiskunsti edendavate raamatute trükkimine millekski tavaliseks ja XVII sajandit võiks esindada Pascal, keda nooruses kütkestas iseäranis Eukleidese raamat. Ja pärast seda esitab Galilei oma kuulsa juhise: ?Mõõta, mida iganes saab; ülejäänu aga muuta mõõdetavaks!?

Tema tees suunab inimvaimu arengut tänini. Teaduslikkus algab sealt peale, kui nähtus on muudetud mõõdetavaks; kuni selleni peetakse seda seletamatuks ?fenomeniks?. Teaduslikkuse olemus seisneb selles, et sõnalise ebamäärasuse asemele on tulnud arvuline piiritletus

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming