Triksteri-laadse olendi esilemanatud “ja”

Jan Kaus

Eesti lugejale hästi tuntud inglise kirjanik Nick Hornby (“Elu edetabelid”, “Kuidas olla hea”, “Pikk tee alla”) kirjutab 2005 – aastal, mil ilmus Ali Smithi “Juhuslik” – ühest Inglismaal läbi viidud uurimusest, mille kohaselt 43 protsenti küsitletud täiskasvanutest ei osanud nimetada enda lemmikraamatut ja 45 protsenti ei suutnud pakkuda lemmikautorit. Hornby tunnistab, et võib-olla ei tahtnud suur osa neist valida Bellow’ ja Rothi vahel, kuid siiski. Faktiks jääb, et 40 protsenti brittidest ja 43 protsenti ameeriklastest pole kunagi vabatahtlikult ühtegi raamatut lugenud.

Samas, märgib Hornby, muutub kirjandus üha kirjanduskesksemaks. Anita Brookneri uus romaan räägib romaanikirjanikust. David Lodge kirjutas romaani Henry Jamesist. Alan Hollinghurst kirjutas inimesest, kes kirjutab Henry Jamesist. Ning eesti keeleski ilmunud Ian McEwani “Laupäevas” on peategelase äi ja tütar mõlemad auhinnatud poeedid. Hornby seab seega kahtluse alla, kas kirjanikel on vaja kirjutada niivõrd palju kirjanikest. Tema armastus Twaini ja Dickensi vastu tuleneb tema sõnutsi tõsiasjast, mille kohaselt kirjutasid nimetatud klassikud inimestest, kes ise poleks suutnud endist sedasi kirjutada, sedasi mõeldagi.

 

Esmane mulje eksitab

Selle arutluse valguses tuleb alustada tõsiasjast, et Ali Smithi romaani “Juhuslik” kaks keskset tegelast on otseselt seotud kirjandusega: Michaeli nimeline pereisa kirjandusteaduse kaudu ning Eve’i nime kandev pereema raamatute autorina. Üleüldse ei paista esmapilgul “Juhuslik” kuidagi esileküündivana (vastupidiselt ülistusele raamatu ümbrispaberil), vaid sobitub kenasti üldisesse kaasaegse angloameerika kirjanduse kesksesse voolu: domineerivad sassis inimsuhted, millel osalt psühholoogilised, osalt sotsiaalsed põhjused; asjad on untsus ja sünged, inimelud tupikus, põhjuseks interpassiivsus ja egoism. Kuna autor on naissoost, siis esineb huvitavaid kujundeid seoses keha ja kehalisusega (sellest teemast saaks kirjutada eraldi arvustuse). Smithil – nagu Hornbylgi – leidub viiteid popkultuurile, näiteks leheküljel 31 jutustatakse ümber Norra ansambli A-Ha kunagise superhiti “Take on Me” video, mida siiamaani peetakse popmuusika ajaloo üheks silmapaistvamaks pildiribaks. Ja muud sellist.

Ometi leidub Ali Smithi romaanis asju, mis muudavad raamatu kaasakiskuvaks. Ning see pole mitte isegi Smithi rahutu stiil, mis tekitas lugemisel küsimuse, kas Smith kirjutaks sellisel moel, kui poleks olnud Faulknerit. “Juhusliku” stilistiline ülesehitus on üsna sarnane näiteks “Hälina ja raevu” omale, kus sündmusi antakse mitte ainult edasi erinevate tegelaste kaudu, vaid iga tegelase meelelaad justkui muudaks jutustamise stiili (mõeldagu kas või “Hälina ja raevu” Benjy’le). Ali Smith ei jäta muidugi sellise võtte kasutamisel järjekindlat muljet, raamat tervikuna mõjub seetõttu üsna rahutult. See aga polegi öeldud vaid kriitiliselt. Tekib tunne, et Smith on impulsiivne kirjanik, kelle stilistiliste võtete arsenal äratab aukartust.

Kuid nagu juba öeldud, leidub Smithi raamatus huvitavaid, tervet “Juhusliku” esmapilgul sotsiaalkriitilise alatooniga psühholoogilist kirjutust uude valgusesse seadvaid nüansse, millest kahel olulisemana tundunud peatuksin. Esimene avab raamatus metafüüsilise, teine keelelise mõõtme, mõlemad mõjuvad nii lugemisele kui ka raamatu tegelastele vabastavalt.

 

Mikrouniversumi raputaja

Soovimata mingilgi moel ümber jutustada “Juhusliku” sisu, peab pikemalt peatuma raamatu võtmelisel tegelasel, Amberi-nimelisel, esmapilgul täiesti suvalisel, just, juhuslikul naisel, kes sekkub Smithi romaani keskse tegelaskonna – untsus suhete ja enesetundega pere – ellu, ilmudes nende majja justkui eikusagilt ja lahkudes sealt samuti justkui eikusagile. Ometi käivitab nimelt Amber romaani olulised muutused, selle hulgas ka neist olulisema, muutuse üldise paremuse suunas. Miski Amberis on “selle kõige keskmes nagu telg, mis neid kõiki praegu siin toas koos hoiab, mis hoiab kõike keerlemas, takistab kõike killustumast plahvatanud eimillekski, mis pudeneb tükkidena meile tuntud universumi kaugematesse soppidesse.” (Lk 140). Pereisal tekivad Amberist järgmised luuleread: “Käis ringi Amber mööda ilma, kiirgas/ valgust maailma, võttis maailma, valmis meisterdas/ ja pärast teda tuhmus seal kõik taas.” (Lk 149).

See “võttis maailma, valmis meisterdas” tõi meelde Hasso Krulli arutlused triksterist, “algusaegade avara võimalikkuse” kandjast, kellel on võime luua või taastada “maailma tema algses nooruses ja värskuses”.

Krull kirjutab: “Trikster on suuliste kirjanduste universaalsemaid tegelasi ja teda on lihtne ära tunda: see on ürgolend, kes kujundab ja muudab maailma, teeb vägitegusid ja kasutab kavalust, kuid võib tihti käituda ka rumalalt või õelalt. Kui pärimuse kosmoloogiline kiht hõreneb või kaob, jääb triksterist järele vaid vembumees, kes kolib üle tänapäeva kirjandusse ja esineb seal seikleja või kelmina, olles romaanide tüüpiline tegelane.” Krulli kirjutatu satub Smithi romaani kontekstis intrigeerivasse valgusse. Esiteks – tõesti, Smithi tegelased usuvad elavat postsakraalses ajas, Amber justkui kinnitab vertikaalse telje puudumist nende elus, tirides ühe perekonnaliikme kirikusse keppi tegema. Amber käitub tihtipeale kui mitte rumalalt ja õelalt, siis vähemalt õrritavalt, öeldes Eve’ile pärast viimase mälupuistamist “Issand, kui igav sa oled.” (Lk 173) ja “No persse, täielik nutt ja hala, kõik need lõputud lõputud kuradi lõputud enesekesksed lood, raisk.” (Lk 174). Tõesti, esmapilgul on tegu lihtsa vembumehega, kelmiga, kelle jaoks võrdub patt (inglise keeles “sin”) “vastaskülg jagatud hüpotenuusiga” (Lk 144) – ei midagi “ürgset”. Muide, pärast Amberi kadumist kaovad perekonna kodust kõik asjad peale automaatvastaja.

Kuid ometi pole asi nii lihtne. Üks viimaseid tegusid, mida Amber teeb, on Eve’i suule suudlemine. “Eve oli suudlusest üle mõistuse liigutatud. See paik mõistusest edasi oli hirmuäratav. Seal oli kõik teistmoodi, just nagu oleks Eve’ile kingitud uutmoodi pilk, just nagu oleksid maisest kestast vabastatud käed kinnitanud talle rihmadega külge mingi kiivrisarnase seadme, mis paljastas kõik need nimetud, nähtamatud värvid väljaspool elementaarset inimspektrit, ja just nagu oleks maailm väljaspool tema silmi spetsiaalselt sammu aeglustanud, paljastamaks tühikud selle vahel, mida ta tavaliselt nägi, ning kuidas asjad olid peenikese niidiga üle nende tühikute ajutiselt kokku traageldatud.” (Lk 179). Kirjeldatu viskab Eve’i sedastuse, mille kohaselt Amber on “tõerääkija”, uude rakurssi. Amber ise võib raamatus öelda tõeseid asju, kuid ta võib ka valetada – olulisemaks saab aga see, et tõtt hakkavad rääkima või tunnistama või jõllitama teised. Suudluse tekitatu kirjeldab selgelt, et Amber ei esinda lihtsalt üht vembuviskajat, kes piirdub oma boheemluses ühe keskklassi elujärjekese segilöömisega. Tema pakutud muudatused tulevad ja mõjutavad sügavamalt. Kindlasti ei taha ma väita, et suuliste kirjanduste triksterite ja Amberi tegelaskuju vahele saab tõmmata sirge paralleeli. Kuid teisalt tundub olevat tähelepanuväärne, et Smithi loos vallandab Amber olulise muutuse – see muutus ei puuduta loomulikult kogu universumit, kuid siiski toimub olemuslik nihe, võib-olla isegi murrang ühe perekonna mikrouniversumis. Ning kui Michael ütleb pärast Amberi lahkumist, et too “oli täpselt sama mis imearst, kes müüb kaubiku tagauksest haigetele inimestele ravimeid, mis ei mõju” (Lk 202), siis tegelikult esindab Amber selles loos mõjuvat ravimit, ilma et ta pidanuks läbi viima mingeid selgelt piiritletud toiminguid või rituaale. Selles suhtes mõjub Ali Smithi loo loogika tähelepanu äratavana – esmapilgul sotsiaalkriitilisse perekonnalukku siseneb keegi hämara taustaga võõras, kes vallandab mitte ainult sügavaid ja senikogematuid tundeid, vaid ka muutuse kogu mikrokosmose struktuuris.

 

Ja ja jaa!

Amberi isikuga on seotud aga ka Ali Smithi romaani üks eriti oluline keeleline nüanss. Kaudselt just Amberi mõjul avastab perepoeg Magnus, “et on ühestainsast sõnast totaalselt lummatud. See sõna on: ja” (Lk 142). Ning hiljem, olles vahekorras Amberiga, kes vabastab Magnuse painavast süüst, tunneb ta “et hetke pärast teevad nad jälle seda hingamist, mida nad abitult teevad, seda häält, mida Magnus polnud taibanud isegi sõnaks pidada, samaks sõnaks, mida nad hingasid välja ja sisse, muudkui uuesti ja uuesti: /ja /ja /ja” (Lk 145). See toob meelde Toomas Raudami mõtisklused sõna “ja” üle: “Eesti keele staatus on jaatuse osas eriline, temas langevad jaatus ja sidestus väljanägemiselt peaaegu ühte.” Huvitav, kas “Juhusliku” tõlkijale Triin Taelale valmistas see tõsiasi peavalu ning teisalt – kas Magnus kordab kirikus “and” või “yes”? Tundub siiski, et “and”, kuid eesti keeles kõlab vastav sidesõna elu enda jaatamisena, see kõlab nagu “yes”; sest eesti keeles jääb sidesõna “ja” ning teisalt jaatuste “jaa” või “jah” vahe tõesti imepisikeseks, Smithi romaani eestinduses langevad just selles võtmelises kohas jaatus ja sidestus ühte, kukuvad kokku üheks. Tekib küsimus, kas tõlge muutub siinkohal originaalist kihilisemaks?

Raudam kirjutab James Joyce’ist nii: “Jah (jaa!), Joyce oli Lõpu vastu (isegi siis, kui Lõpp oli Jaa), lõpetamatus tähendas tema jaoks Lõpu matust, Elu igavest kordumist, tagasitulekut.” Smithi “Juhuslikus” tähendab Amberi Magnusele õpetatud “ja” pigem elamise sügavat jaatust – eriti romaani alguse Magnuse tunnete ja tegevuse valgusel. Need kolm “ja-d” sooritavad minu lugemises lausa romaani igati elavdava emotsionaalse nihke, mis mõne lugeja jaoks võib küll tähendada pisut lihtsameelset lahendust, kuid ega tunneli lõpust paistev valgus pea automaatselt tähendama, et tunnel on lühemaks muutunud. Kuid “ja” juurde tagasi. Raamatu lõpus viibib Eve Ameerikas: “Surnud suutsid ise enda eest hoolitseda. Eve hakkas elavate pärast südant valutama” (Lk 257) – see vahest kõlabki kui raamatu üks kõige tugevam “ja(a)”. Elu jätkub, läheb edasi, elul on jälle vähemalt üks “and” küljes ning teisalt tuleb see “and” ehk pisut jaatavamas toonis kui eelmised. Sellise keelelise nihutamisega annab Ali Smith väga peenelt edasi Amberi kui triksterile sarnaneva, peaaegu metafüüsilise olendi mõju asjade tarbimise ning mugavuse sünnitatud abituse sohu vajunud perekonnale.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming