Torm vesikeskuses

Karl Martin Sinijärv

Kehtiv suvi pakub täiuslikku keskkonda lugemaks Lauri Vahtre ilmalõpupõnevikku „Torm”. On hullu kuuma ja ränka äikest, merevee temperatuur muutub tundidega paarikümne kraadi võrra, kajakad korjavad supelsakste koerakesi nokaroaks otse rannaliivalt ja maakera edevaim nutimobifon osutub peast soojaks, õunaparisnik Jobsi aktsia ründab muda. Niisuguste lõbusate igapäevasündmuste taustal ei tasu seiklusjutumeisterdajal vähemat  pakkudagi kui täielist kliimakatastroofi, murenevat Kuubat, lagunevi Ühendriike, Euroopat, kuhu kõik jõuab hiljem, aga naasama vääramatult, ning eraelus ebaõnne kogenud Eesti riigiametnikku, kelle tarkus ja vaprus kõige sellega hakkama võiksid saada. Päriselt muidugi ei saa ja siinkohal jätkub Vahtrel tarkust teose lõpus lugeja mõttele vaba voli jätta. Teadagi ei tohi kvaliteetmeelelahutus – sest palju muud olemist „Torm” ei taotle – lugejat vaiba alttõmbamise  asemel näoli murru vajutada, õnnetu lõpp jäägu maailmavaluliste kõrgkirjanike mängumaaks. Aga liiga lihtlabast happy end’i meile ei serveerita.     

Lõpust on nüüd natuke räägitud, rohkem ei oleks ilus. Tulen korraks alguse juurde. Algus ehmatas ja üllatas väga nukra eestilise olmepildistusega. Õnnetu ametnik paneelmajas – siit võinuks tulla üks üsna tüübilik eesti romaan. Õnneks kohkus autor vist ka ise ära ja hakkas loole järjest vinte sisse keerama. Taas võis tõdeda, et hea põnevik peab esimese viiekümne lehekülje jooksul lugeja endasse mässima ega tohi teda enam lahti lasta. No  sellega saab Vahtre kenasti hakkama. Tõsi, raamatu kõige ebausutavamad või, ütleme, logisevamad leheküljed tulevad samuti üsna alguses ära. Tegevuse äkiline kandumine CastroKuubale on vahva, aga Kuuba kirjeldustes tuleb veidi liiga plakatlikult esile, et autoril on natuke enam kogemust poliitiku kui ilukirjanikuna. Ilukirjanduses isikliku maailmavaate edastamine on täiesti näidustatud, aga seda võiks veidi peenemalt teha. Edasi läheb muudkui  paremaks ja seda paremat osa on rohkem. Kolm ja poolsada lehekülge seiklusromaani on eesti autori jaoks juba parajalt pikk ja paks teos. Muidugi on siit veel jupike minna maailma mahtudeni, kuid eks on aega harjutada. Žanrispetsiifika ei saagi esimese raksuga lambist kätte tulla, eriti nii õhukese põnevikutraditsiooniga kirjanduses nagu me oma seda on. Ja isegi kui raks ei ole päris esimene.

Meenutan siinkohal lugejale Vahtre eelmist, Peter  Morgeni nime all ilmutet romaani „Sõnum”, mida Kaarel Tarand siinsamas Sirbis arukalt on lahanud. Ja millest palju rohkem kriitikat pole lugenudki. „Sõnum” oli vägagi voolavalt, loetavalt ja humoorikalt vormistet teos, kus filosoofiline ja satiiriline külg sõbralikult kõrvuti kulgesid. Oli tunda, et sellest sulest võib veel miskit puhta ootamatut tulla. Ja tuligi „Torm” ning mitte vaid veeklaasis. Kohalikku kirjanduspilti seiklukaga loksutada on raskevõitu,  konnatiigist on see pilt ikka sutsu suurem juba, nii vesikeskuse mõõtu. Ja vesikeskuses on mullivannid, aurusaunad, voolava veega basseinid, külmad dušid ja muud huvitavat. Vahtre hoogne apokalüpsik saaks selles kontekstis päris kilkama paneva liutoru rolli. Liug, tõsi küll, ei lõpe kosutava plärtsuga, vaid suunab libiseja siuhti salakäigu kaudu välibasseini, sinna aga seest enam ei paista. Arvesse võttes suve jätkumist ja kodumaiste  thriller’ite nappust, tuleb Lauri Vahtre „Torm” kuulutada kategooriliselt lubatud suvelugemiseks. Ning, hoides meeles, et meil siin Eestis on siiski neli aastaaega, jääda ootama järgmisi haaravaid lugusid ka sügiseks, talveks ja kevadeks. Vahtre oskab, järelikult tuleb teha. Jõudu ja sarmi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming