Töö kiidab tegijat – ühed mustad mõlemad

„Verbaarium“ on eelkõige oma aja ere dokument, „Mõtteleek“ aga tasane humoristlik kulgemine.

VEIKO MÄRKA

Tegu on kahe vormilt sarnase, kuid sisult kardinaalselt erineva lähimineviku huumori raamatuga. „Verbaa­riumi“ koostamisest on osa võtnud sadu inimesi, kes saatsid aastatel 1985–1994 ja 2000–2001 ajakirjale Pikker tuhandeid sõnaväänamisi. „Mõtteleegi“ kirjutiste autor Ülev Suurmõlk seevastu ei anna ühegi inimese mõõtu välja. See on üks Vladislav Koržetsi pseudonüümidest, mida ta on kasutanud üpris harva. Enamik tema loomingust on ilmunud autori õige nime all, sh mõned „Mõtteleegi“ tekstid. Ka Rein Lauksi portree Ülev Suurmõlgist raamatu tiitellehel ei sarnane Koržetsiga vähimalgi määral.

Leksiimitulv

Verbaarium“ ei ilmunud omal ajal tühjale kohale. Pikri toimetus oli juba aastaid hoolitsenud humoristliku mõttelaadi siirdamise eest laiadesse massidesse. 1969. aastal hakkas ilmuma rubriik „Huumori kool“: enamasti tuli välja mõelda tabav allkiri mõnele veidrale fotole. 1975. aastal muteerus see rubriigiks „Uusi tarbekaupu“, kuhu saadeti absurdseid tootenäidiseid. Päris paljusid nendest oli võimalik reaalselt valmis teha ning Sulev Nõmmik ehk Kärna Ärni tutvustas neid aeg-ajalt ETV saates „Reklaamistuudio“. Rubriik pidas vastu hämmastavad 12 aastat. Aastal 1981 algasid Pikri koolinoorte huumorivõistlused, mis suurendasid nii sõnas kui ka pildis naljaviljelejate arvu tunduvalt. 1984 lisandus Priit Pärna piltmõistatus, millele hakati otsekohe samuti kuhjade kaupa andekaid ja tabavaid vastuseid saatma.

Verbaarium“ ületas nii taseme kui ka massi poolest kõik eelnenu. 1986. aasta Pikris nr 24 kurdab toimetus: „Uusi leksiime ootame toimetusse igal ajal ja mõistlikes kogustes. (Mitmesaja või koguni -tuhandelisi valikuid pole mõtet saata. Selles suhtes peaks mõned autorid pisut rohkem enesekriitilist meelt ilmutama.)“ Kõigi ilmunud leksiimide ühtede kaante vahele koondamine on Tänapäevast tänuväärne kultuurilooline ettevõtmine, sest neid ajakirja ligi 200 üksiknumbrist otsida oleks väsitav.

Nagu lugeja veenduda võib, on kõige levinum ja kindlam viis leksiimi tegemiseks liitsõnade ebaadekvaatne moodustamine: „hooajaloolane“, „rahvus­parkla“, „rändkadalipp“, „häbipostiljon“, „skleroosiline tulevik“, „turteltuiama“. Pikapeale hakkas see võte isegi tüütama. Sageli saab uue ja paljuütleva sõna ainult ühe tähe moonutamisega: „vormilised kiiduavaldused“, „tantsuõhtu sambo­rütmis“, „režissöör-labastaja“, „Vastastikuse Jamandusabi Nõukogu“, „koomiline puhastus“.

Verbaarium“ sisaldab aga ka päris originaalseid ja eriskummalisi sõnavärdjaid: „firmalised“, „kribinal-krabinal-tribunal“, „maratonijooooooks“, „behme“, „kuld- ja hõbeasjade nikeldamine“, „viime surmaotsused ellu!“, „märatsev täkk“, tüliõun „Paide tüli“, Kameruni rahvuseepos „De Kameron“, „iga ilmaga töötav meteoroloog“, „katkine auk“. Ei puudu ka pikemad laused ning polegi mõtet lahata, kui pikk tohib tekst olla, et eristada leksiim aforismist. On juhtunud sedagi, et kaks autorit on lähtunud ühe filmi pealkirjast, kuid jõudnud hoopis erineva tulemuseni: „neli meest tankis, koerast rääkimata“ ning „neli künoloogi ja tank“.

Ehe ajastu nostalgia

„Verbaariumi“ napis saatesõnas viidatakse, et üks raamatu väljaandmise põhjusi on hilisemate prominentide sage esinemine selle autorite hulgas. Nende rida tuleb tõesti pikk, isegi juhul kui välja arvata Pikri tolleaegsed püsiautorid. Viimaste hulgas olid leksiimiloojatest näiteks Hannes Rumm, Priit Hõbemägi, Mart Ummelas ja Sven Sildnik.

Teatriinimestest on esindatud Indrek Taalmaa (2 leksiimi), Dan Põldroos (1), Ain Mäeots (2), Andrus Laansalu (1), Rein Pakk (1), Erki Aule (1). Võimalik, et ka Raivo Tamm ja Merca, ehkki tegu võib olla nimekaimudega. Tulevaste kirjanike panus on samuti soliidne: Valdur Mikita (10), Armin Kõomägi (2), Margus Konnula (1), Indrek Mesikepp ehk fs (2), Leo Luks (7). Aga leiame ka muusik Robert Jürjendali (3, temalt on laenatud ka selle loo pealkiri) ning jalgpallur Indrek Zelinski (0,5+0,5) nime. Veel tuntud persoone: Erik Morna (3), Olaf Suuder (1), Harald Rajamets (7), Enn Sarv (2). Poliitikuid leidsin vaid ühe: Rain Rosimannus (1,83, kui ka pseudonüüm F. E. Rosimannus talle kuulub. Komakohad tekivad sellest, et mitmel leksiimil on märgitud mitu autorit.) Kui sünniaasta ja ilmumisaeg kokku panna, ilmneb, et paljud nimetatud tegid oma trükidebüüdi juba põhikoolieas.

Kvantiteedi poolest kõrgub kolm leksomaani üle teiste: Andres Ülviste (219), Jüri Paet (126) ja Ester Lauringson (113). Viimase panust tuleb eriti kõrgelt hinnata, sest tema looming ilmus Pikris ajal, kui tung „Verbaariumisse“ oli eriti tihe ning konkurents halastamatu. Ülviste ja Paeti kõrgvorm langeb juba sellesse aega, kui kaastööde arv alla käis. Viimast kahte võib nimetada parandamatuteks leksiimi­haigeteks, sest edaspidi on nad oma energia suunanud Maalehe huumoriküljele „Naeris“.

Tuntud isikud on siiski „Verbaariumi“ jäämäe väike veepealne osa. Palju rohkem on rikastanud eestlaste naljameelt kirjanduslike ambitsioonideta inimesed, ajendiks puhas lustimine. Põnev oleks teada, mis on kõigist neist autoritest tänaseks saanud. Google’i juhuotsing andis igatahes mitu firmajuhti ja ettevõtjat – loogiline tulemus, sest äris on huumorimeel suur voorus. Kaastööliste ettevõtlikkus sai „Verbaariumile“ ka saatuslikuks. Kui ühiskondlikud olud võimaldasid teotahtelistel inimestel oma energia tulutoovamasse ja põnevamasse valdkonda rakendada, hakkas leksiimipõld sööti jääma. Järjepideva Pikri viimased aastad (1991–1994) näitavad juba langustendentsi. Nn Riisalu Pikker (2000–2001) on vaimukuse poolest veel hõredam, kuid oma aja tabavaid kajastusi leidub siingi („laptopless“, „hinnapommivarjend“, „kretiinkaart“, „Savisaarestik“).

„Verbaarium“ pakub palju ehedat ajastu nostalgiat, olgu noorele või vanale, huvitav ikka. Näiteks väljendit „bibliofiilne huvi purgikaante vastu“ muidu ei mäletakski, aga kui loed, tuleb meelde, et aastal 1985 vahetati tõesti spetsiaalsetes kioskites defitsiitseid purgikaasi vanapaberi vastu. „Töö tegi sääsest elevandi“ sobib kogu nõukogudeaegse propaganda iseloomustamiseks, nagu ka „kõigi maade proletaarlased, rahunege!“ ja „eeskirjad Sõgedate külast“.

Armsateks väänamisobjektideks said omaaegsete telesaadete pealkirjad: „kõige suurem seltsimees ja sõber“, „mis on lubatud Jupiterile, ei ole veel lubatud Monitorile“, „miljon MX-i“, „saatesari „Kitsas kong“. Nii argisest nähtusest nagu Vinni Näidissovhoos tuletati „Vinni Näidispuhh“. Erilised makaronid olid satiirikute pilkeobjektiks juba varem, sest need olid tegelikult ainsad makaronid, mida oli poes alati saada. „Verbaarium“ täiendab: „eriti erilised makaronid“. Kui Gorbatšovi karskuspoliitika kuulekas järgimine ENSVs viis viinakuu ümbernimetamiseni pori­kuuks, sai „Verbaariumis“ viinamäeteost mahlamäetigu. Samasse diskursusse kuulub „tal-ongi viin!“.

Tobe ja tõsiseltvõetav

Umbes kümme aastat enne verbariste ajakirjandusse astunud Ülev Suurmõlk oli oma aja laps, kelle varjamatuks kasuisaks oli XIX sajandi keskpaiga Venemaa fiktiivne „mõttehiiglane“ Kozma Prutkov. (Näiteid tema loomingust leidub ka „Mõtteleegis“.) Nii nagu Prutkov pilkas tsaar Nikolai I aegseid sumbunud olusid, pilkas Suurmõlk stagnaaegset juhmi ja tähenärijalikku bürokraatiat. Seadustest – olgu siis NSV Liidu ülemnõukogu või Newtoni omadest – kõrvalekaldumine tekitab nalja ja elevust ning seitsmekümnendatest alates läks nende seaduste tõlgendamine eestikeelses kirjasõnas aina loomingulisemaks ja vaimukamaks. Ka Suurmõlk keskendus väga lühikeste, tavaliselt ühelauseliste tekstide loomisele („Et kohale jõuda, tuleb kohalt ära minna!“), nii et vormiliselt klapivad need kaks raamatut sama hästi kokku kui humoristliku sisu poolest.

Hoolimata rohkem kui sajandipikkusest ajavahest meenutavad paljud Suurmõlgi tõekspidamised nii sisult kui ka stiililt Prutkovi omi. Igihaljast, praegugi kehtivat huumorit leidub selles raamatus rohkem kui „Verbaariumis“. Näiteks: „Kui põhimõtteid hakatakse ellu viima, saab üllastest aadetest labane tegelikkus“, „Mida valgustatum valit­seja, seda pimestatum on temast rahvas“.

„Verbaarium“ on eelkõige oma aja ere dokument, „Mõtteleek“ aga meditatiivne, tasane humoristlik kulgemine. Suurmõlki iseloomustab see, et tema väljaütlemised on ühtaegu tobedad ja tõsiseltvõetavad: „Sisu ja vormi ühtsus nõuab, et metsavaht ei tohi käia ringi tuletõrjuja mundris. Kui ta muidugi just miilitsauurija ei ole“, „Eraomanduse pühaduse põhimõtte võtsin lõplikult omaks alles siis, kui muruniiduk õue pealt pihta pandi“, „Inimene usub heal meelel absurdsemaidki asju kui lehe­saba horoskoobid, eriti enne kohalikke valimisi“.

Mõned aforismid on raamatusse koondamisel pikemaks venitatud ja see pole neile kasuks tulnud. Näiteks leheküljel 33 asuv on kunagi Pikris ilmunud löövamal kujul: „Pole vahet, millisesse parteisse inimene kuulub, peaasi, et oleks hea inimene ja kommunist“.

Suurmõlgi raamat on küll õhem, kuid jõuab see-eest ajas tänapäevani välja. Ka illustratsioonid annavad sellele tublisti juurde. „Verbaariumi“ eeliseks on autorite ja seega ka vaatekohtade paljusus (umbes 500). Kahekesi koos on need kaks teost vääriline juubelikingitus Eesti vabariigile või, nagu kirjutab Suurmõlk: „Iga aateline eestlane peaks kui mitte peas, siis vähemalt hinges kandma murumütsi.“

Illustratsioonid annavad „Mõtteleegile“ tublisti juurde.

Repro raamatust

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht