Tondijutud hämaras toas

Teet Kallas

Suur osa kogumiku „Tule, ma jutustan sulle loo” lugusid on oma kirevuses, nooruslikus ilmavalus ja teismelises kategoorilisuses üsna ehe noorautorlik kimp. Tunnistan kohe, et talitasin ettevaatamatult ja kergemeelselt, soostudes malbe, ent visa toimetaja palvel kirjutama Sirbile sellest jutukogumikust. Arvustama, retsenseerima, hinnangut andma. Olen oma muljenduste kallale asunud ja need varsti pooleli jätnud kaks korda talvel ning kaks korda kevadel. Selle tõrke taha  on koguni takerdunud mõned teisedki pakilised kirjatööd. Milles asi? Teaks seda isegi … Tegemist on 19 verinoore või lihtsalt noore autori kogupauguga. Varem nimetati selliseid albumeid ka noorte autorite almanahhideks. Tegu on raamatuga, millel on imeilus ja kutsuv pealkiri – „Tule, ma jutustan sulle loo”.

Niisiis, 19 eripalgelist ja eri tasemel proosapala, ja igaühest võiks ju ka midagi arvata. Kiita või kurjustada,  nagu see asi tavaliselt käib. Aga see oleks liiga lihtne lähenemine. Läheneda üldisemalt ja üldistavamalt? Proovi sa ainult! Berk Vaher on oma eessõnas enam-vähem kõik võimalused sellest raamatust rääkida tegelikult blokeerinud. „Sestap ärgem kõnelgem kirjandusloost või sellest, milline eduprotsent kirjandusloo kujundamisel ühel või teisel varasemal noorautorite kogumikul on olnud.” Selge. Paraku tahtsingi  ma ka seda teha. – „Ärgem kõnelgem „põlvkondadest”, mistahes kirjandusliku või kultuurilise „põlvkonna” defineerimine on pelk liblikapüük, mida harrastavad vanurid, kellel liigesed veel aasal kepselda võimaldavad … Eks ta ole, tuleb minulgi oma sünniaasta veel kord üle kontrollida. – Ärgem kõnelgem „sellest, kuidas eesti noored kirjanikud praegu kirjutavad…” Aga millest siis üldse?

Paar keeldu oli vist veel, ei viitsi enam üle kontrollida.  Ju olen midagi maha maganud, et pole viimase poolkümnendi jooksul jõudnud märgata sedagi tähelepanuväärset kirjandusloolist kübaratrikki või vilksatust aegruumis, mille vältel justkui alles eile ennast küllalt rabeda ja piisavalt närvilise noorautorina tutvustanud Berk Vaherist on saanud isalik maestro, uute noorte eesrääkija. Selles on isegi midagi … ütleksin, suurejoonelist ja liigutavat. Jääb küll selgusetuks, kelle ja mille eest Vaher kogumiku autoreid nii tuliselt kaitseb. Ja kas nad üldse vajavadki kaitsmist. Tõsi, Vaher tunnistab ka ise saatesõna lõpetades, et niikuinii hakkavad arvustajad kõigi ta vannutuste kiuste ikkagi just neist asjadest kõnelema. Jah, tõesti, sest ega teisiti pole vähemalt esmapilgul võimalikki. Või äkki on? Kui räägikski ainult lugudest, ei muust – lugudest, mida kutsutakse teisi kuulama? 

Läbi lugesin nad kõik. Mõni meeldis rohkem, mõni vähem. Mõni läks kiiresti meelest. Paar jutukest oleksin mina koostaja rollis seekord küll lausa välja jätnud. Autorite enda pärast – las saavad sutsu küpsemaks. Ja veel kolm autorit oleksin – küll hoopis vastupidisel põhjusel – südamerahus ukse taha saatnud. Wimbergi, Vahur Afanasjevi ja Jim Ashilevi. Rangelt võttes pole neil meestel nende kaante vahele asja. Nad pole noorautorid, nad on  kogumiku staarkülalised. Kõik kolm on ennast juba tõestanud. Avaldanud raamatuid ja näidendeid. Ükski kolmest pole marginaaliks jäänud. Tõsi, eduka dramaturgidebüüdi järel eeldanuksin Ashilevilt ka proosas tunduvalt jõulisemat avalööki. Aga mis seal ikka, „Paula Demidova (2008-0000)” on omamoodi elegantne näpuharjutus sellegipoolest. Teistest ja vähemalt minu jaoks vähemalt proosas tõepoolest „uutest ja tundmatutest”  tõstaksin esile Anna-Maria Penu, Martin Oja ja Dagmar Lambi. Muud lood oma kirevuses, nooruslikus ilmavalus ja teismelises kategoorilisuses on aga üsna ehe noorautorlik kimp. Mis iseenesest pole ei hea ega halb, vaid suisa sümpaatne ja vähemalt loomulik. Nii on see ju alati olnud. Kokku mõjub see raamat aga nagu hulk hämaras toas ja oma pundis räägitud tondijutte. 

Või kõlab paremini, kui ütleksin, et need lood on kui ühtehoidva ja ühiste huvidega seltskonna öise laagrilõkke ümber pajatatud jutud – et hirmutada teisi ja ennastki? Olgu need kaprealism, küberpunk, fantasy, muinasjutt, mis tahes. Üldmulje on selline, et las ma nüüd räägin teile ühe loo sellest, kui kole koht on maailm ja kui õudseid asju seal sünnib, hu-hu-huu! Mina mäletan neid lõkkeid ja hämaraid tubasid veel päris hästi. Mõnigi kord suutsime üksteisele kananaha ihule ajada. Oli põnev ja oli äge. Tüdrukud hakkasid kiljuma. Jne. Aga siis tuli hommik ja elu läks edasi ja kes neid tondijutte pärast enam mäletas. Millest ma räägin? Jah, sugugi mitte ainult sellest koguteosest, vaid taas sellest, mida ühel või teisel moel olen juba aastaid korrutanud, kartmata olla vanamoodne või lausa naeruväärne.

Mina startisin ajal, mil kirjandus oli natuke enam kui kirjandus. Startisin (nagu muide suurem osa  põlvkonnast) mitmes mõttes palju rabedamate tekstidega kui mitmed algajad selles raamatus. (Kirja)tehniliselt olime kobamad, teadmistelt hõredamad, nn sula-aastate põgusast taganttuulest hoolimata ühiskonna (riigi, impeeriumi) poolt valvatud, piiratud ja nuhitud. Aga üks asi oli meil algusest peale teada ja selge. Meid huvitas, et meie sõnumid läheksid ka teistele korda. S.t mitte ainult lähemale sõpruskonnale (väga tähtis oli seegi, aga siiski mitte ainult),  vaid ka lugejatele. Inimestele, keda me isiklikult ei tundnud. Mida rohkem neid oli, seda suuremaks tõusis aastatega vastutus. Kirjanduse säärane asend polnud tollal muide sugugi erandlikult ainuomane idablokile, see oli laias laastus kogu maailmas veel niimoodi. Aga mis ma ikka neist vanadest asjadest. Tagasi „Lugude” juurde.

Nii või teisiti on need mulle sümpaatsed peaaegu kõik. Küsimus on selles, millal tänased noorautorid (mitte ainult  selles vihikus) hämarast toast välja tulevad, et rääkida lugusid, mis lähevad korda võimalikult paljudele. Siin jagan täielikult Berk Vaheri seisukohta, kirjandus on tõesti kahepoolne protsess: jutustaja asi on jutustada, lugeja asi on lähemale tulla, ära kuulata, lähedust hoida.Ma ei pea loomulikuks, et eesti üldiselt ikka veel heal tasemel proosa vireleb ikka veel mõnesaja eksemplari pisiannustes. Ma pean oluliseks, et uued tulijad suudaksid sellest üle ja läbi murda, teades ja tundes oma aega ja selles toimivaid vahendeid – ja armastades oma inimesi, kellele  tullakse oma lugusid rääkima. Ilma armastuseta ei sünni aga midagi. Poriga näkku pildumise eduhetked on vaid segaste aegade grimassid. Lootust on. Kummalisel kombel sain sellele lugudest rohkemgi kinnitust hoopis autoritutvustustest. Minu meelest peavad peaaegu kõik raamatu autorid kirjutamist millekski küllalt oluliseks, pool enam kui oluliseks, mõni lausa saatuseks ja paar autorit ilmselt koguni missiooniks. Samasugust kirge ja varjamatut/varjatud vaimustust uhkab muide vastu ka Värske Rõhu autorkonna enesetutvustustest. 

Kirjutamine tundub siiani väga paljudele kui midagi, millest pole pääsu. Ongi vist suurem osa mõtetest, mida tõi üks järjekordne Eestis ilmunud noorte autorite almanahh. Päris lõpuks aga ei suuda vältida kiusatust üheks võrdluseks. Mina debüteerisin 1958. aastal. Just sel aastal, mil mu naiivsed jutujupid hakkasid ilmuma siin-seal lehtedes ja ajakirjades, nägi trükivalgust noorte autorite almanahh „Võitlev sõna” V. Proosa ja luule läbisegi. Selge, et koolipoisist autori unistuseks oli ükskord samuti sellesse  raamatusse pääseda. (Aga ei jõudnudki, see jäi omanimelises sarjas viimaseks köiteks). Selle koguteose autorite nimekiri: Endel Tennov, Tõnis Lehtmets, Lehte Hainsalu, Aleksander Siivas, Helvi Jürisson, Jaan Kross, Einar Maasik, Oskar Kruus, Linda Ruud, Väino Ilus, Heljo Mänd, Leili Andre, Milvi Seping, Heino Väli, Veste Paas, Sven Kreek, Raimond Kaugver, Ain Kaalep, Kalju Kangur, Paul Haavaoks, Peep Puks, Aino Laur. Lõpuks ka kimp varasurnud Ilmi Kolla luuletusi. Nagu näeme, langesid alustatud mängust välja vaid vähesed.  Äkki saab 51 aasta pärast samamoodi ütelda ka „Tule, ma jutustan sulle loo” autorite kohta? Elame-näeme, nagu öeldakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming