Tõlkimise kõrge kunsti kirjelduskeele otsingud jätkuvad*: Tallinnas käis Douglas Robinson

Anne Lange

Tõlketeaduses uuritakse tõlkeprotsessi, s.o tõlkimist, mitte tõlget. Silmale nähtamatu, käest libisev protsess on katkendlikult jälgitav laboratoorsetes tingimustes – kui mõelda protsessi all tõlkija mentaalset tegevust – ja protsessist jäänud jälgedes, muutunud keeles, kultuuris või ühiskonnas. Küsimused, kes tõlkis mida ja millal, on niisiis sissejuhatavad küsimused, mis peaksid varem või hiljem viima pärisküsimusteni: miks? kuidas?

Nende esitamine on muidugi julge ettevõtmine, et mitte öelda enamat. Me oleme loomulikus keeles harjunud siduma keelelist „mina” psühholoogiliselt ja sotsiaalselt reaalse kehaga, s.o arvestama, et iga väljaöeldud lausung on seotud ‘minale’ oluliste diskursustega. Aga tõlke ‘mina’? Kas ei ole tema veel rohkem ‘surnud’ kui ‘mina’ ükskõik millises fiktsionaal­suses? Kus on tõlkes tõlkija keha ja tema oma keel? Üle ja ümber neist ju minna ei anna. Kas siis tuleks ootuspäraselt arvestada, et tõlke keel on alati ja tahes-tahtmata varjamise, vasturääkimise, arusaamatuste, segaduse keel? Tõlkimine on „pinge ja konflikt; tegu, mida tehakse pimedas ja usaldusväärse kompassita,” kirjutab tõlketeadlane. Niisugune kirjeldus ei ole enam ainuüksi dramaatiline, see on traagiline. Kas tõlkija elutunne ongi nii lõhestunud? Kas see on alati nii ebakindel olnud ja selliseks jääbki? Kuidas peaksime me kõnelema oma suurtest tõlkijatest oma kaasaegsetele?

Minu nende küsimuste kaasaegne on Douglas Robinsoni 2011. aastal ilmunud monograafia „Tõlkimine ja mõjutatus” („Translation and the Problem of Sway”), kus ta muu kõrval kirjeldab ka juhtumiuuringuna soome kirjaniku, kirjanduskriitiku ja tõlkija Alex Matsoni tõlkeid inglise keelest soome keelde (Joyce’i „Kunstniku noorpõlveportree”, Faulkneri „Kui ma olin suremas”) ja vastupidi (nende hulgas Aino Kalda „Valge laeva” ja „Hundimõrsja” tõlget). Tõlke sotsioloogilistest parameetritest kergelt üle libisedes on raamatu fookuses „kuidas?”-küsimus ajaloolises perspektiivis, s.o originaali ja tõlke kõrvutamine. Tõlkenihkeid täheldades ei huvita teda niivõrd tõlkija (eba)õnnestumised kui tõlkeprotsessi võimalikud asjaosalised, sh tõlkija, kellest tõlketeaduseski sageli vaikitakse.

Douglas Robinsoni tuntus piirdub ehk peamiselt tõlkekoolitust saanud inimestega. Oma akadeemiliselt taustalt on ta anglist – ja anglistikas, rõhuasetusega kirjandusele, on kaitstud ka tema kõik viis kraadi. Esimesed kolm anti Soomes, kuhu ta läks algselt vahetusüliõpilasena (bakalaureuse kraad 1975, magistri- 1977. ja litsentsiaadi kraad 1980. aastal, kõik kolm Jyväskylä ülikoolis), neljas ja viies sünnimaal Ameerika Ühendriikides (magistrikraad märtsis 1983 ja PhD cum laude juunis 1983, mõlemad Washingtoni ülikoolis Seattle’is). Kirjandusteaduslikest monograafiatest on ilmunud „Ameerika apokalüpsis: maailmalõpu kuvand ameerika kirjanduses” („American Apocalypses: The Image of the End of the World in American Literature”, 1985), „Ring Lardner ja Teine” (1992), „Samapalju mees: maskulistlik kunst feministlikul ajal” („No Less a Man: Masculist Art in a Feminist Age”, 1994) ja „Võõritus ja kirjanduse somaatika: Tolstoi, Šklovski, Brecht” („Estrangement and the Somatics of Literature: Tolstoy, Shklovsky, Brecht”, 2008).

1990. aastatel, kui tõlkeuuringute kursused ülikoolide õppekavadesse arvatakse, saab Douglas Robinsonist üks isikupärasemaid tõlketeadlasi. Ilmunud on „Tõlkija kord, tõlkeline pööre” (The Translator’s Turn 1991), „Tõlge ja tabu” („Translation and Taboo”, 1996), „Tõlge ja impeerium: postkoloniaalsetest teooriatest” („Translation and Empire: Postcolonial Approaches Explained”, 1997), „Mis on tõlge: kesksed teooriad, kriitilised korrektuurid” („What is Translation? Centrifugal Theories, Critical Interventions”, 1997), „Lääne tõlketeooria Herodotosest Nietzscheni” („Western Translation Theory from Herodotus to Nietzsche”, 1997), „Kes tõlgib? Tõlkija mõistetamatu erapoolikus” („Who Translates? Translator Subjectivities Beyond Reason”, 2001), „Performatiivne lingvistika: kõnelemine ja tõlkimine kui sõnadega asjade tegemine” („Performative Linguistics: Speaking and Translating as Doing Things with Words”, 2003) ja juba mainitud „Tõlkimine ja mõjutatus”. Robinsoni rahvusvaheline mõjukus on osaliselt seletatav sellega, et uusi analüütilisi mõisteid aretades astub ta dialoogi juba olemasolevate tekstide ja mudelitega, valides neist oma muljetavaldava keelteoskuse ja lugemuse eeliseid kasutades välja kõige asjakohasemad. Küsimusi esitab ta üldjuhul loomulikus kõnekeeles, teooriate metakeelt on vaja ennekõike vastamisel. Robinsoni uurimustes on tõlkija nähtamatusest kaugel; väljundkultuuris teeb asju ikkagi tema, mitte ükskõik milline umbisikuline nähtus, millega tõlkimisel arvestatud. Rõhutades tõlkimise performatiivset olemust, on Robinson üks neist, kes on tahtnud keele ja kirjanduse tekstualiseeritud uurimist „humaniseerida”, selgitades oma esimestest publikatsioonidest peale, et inimene näeb oma (keele)tegusid alati teiste pealt ja tunneb neid kehaliselt ka ise. Keelelised protsessid algavad kõneleja ja lõpevad kuulaja närvisüsteemis. Kirjutades XX sajandi keeleteadusest ja -filosoofiast, on ta osanud siluda keele- ja tõlketeaduse traditsioonilisi kassi-koera suhteid, näidates, et keeleteaduse mõistevara tundmata me tõlkimise kõrgest kunstist õigupoolest rääkida ei saagi.

Sel suvel, 8. juulil, pidas Douglas Robinson kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli seminari raames Tallinna ülikooli külalisena avaliku loengu tõlkimisest Saussure’i keelekäsitluse foonil, mis andis võimaluse ka mõneks küsimuseks.

Nii teie akadeemilistes uurimustes kui õppekirjanduses on kirjandus- ja keeleteaduse kõrval väga olulised tõlketeaduslikud monograafiad. Mida on teile andnud tõlgete arvamine oma uurimisobjektide hulka?

Ma ei mõtle endast kui tõlgete uurijast – kuigi möödaminnes ma seda muidugi teen. Tõlketeadlasena on minu peamine ülesanne uurida tõlkimist kui tegu, vastastikust mõju konkreetses seisundis. Üksikud tõlked, juhtumi­uuringud, illustreerivad tegu. Hakkasin tõlkima 1975. aasta suvel pärast seda, kui olin näinud suveteatris Aleksis Kivi „Nõmmekingseppade” lavastust. Olin elanud Soomes ainult kaks aastat ega olnud kindel, kas ma saan näidendist etenduse ajal aru, nii et lugesin selle enne läbi. See meeldis mulle nii, et kui olin koju tagasi jõudnud hakkasin kohe tõlkima. See meeldis mulle ka, kuigi ma tundsin (ja tunnen seniajani) end hiilgava originaali ees täiesti ebaadekvaatsena. Seitsmekümnendate aastate edenedes tõlkisin järjest rohkem, peamiselt akadeemilisi tekste, mida saatsid mulle kolleegid Jyväskylä ülikoolist. Seegi oli nii huvitav, arvasin, et tõlkimist võiks uurida – ainult et mul polnud sel teemal kirjutatud asjadesse süvenemiseks aega: olin nooremõppejõud, õpetasin 16 tundi nädalas ja kirjutasin samal ajal oma litsentsiaaditööd. Alles siis, kui doktorikraad oli 1983. aastal Washingtoni ülikoolis kaitstud ja dissertatsioon 1985. aastal avaldamiseks redigeeritud, läksin raamatukokku vaatama, mida tõlkimise kohta on kirjutatud. See, mis ma leidsin, oli nii põnev, et jäingi lugema ja mõtlema, et viimaks ka kirjutada. Umbes tollal, kaheksakümnendate aastate keskpaigas, otsustasin, et kirjutan oma raamatud valdkondi vahetades: kirjandusest, keeleteadusest, tõlketeadusest, kirjandusest jne. Viimasel ajal on rotatsiooni võimalusi juurde tulnud – retoorika, kirjutuseuuringud, vaimufilosoofia –, aga tõlketeadus oli esimene, mille ma oma kirjandusteadlase koolitusele lisasin.

Teadustööst tõlkimisega on kahtlemata mitmes mõttes kasu olnud, kuigi, võib-olla olen ma asjale liiga lähedal, et teada täpselt, kuidas. Kindlasti on tõlkimise uurimine keerulisem kui näiteks ameerika või ükskõik millise rahva kirjanduse uurimine, sest tegelda tuleb kahe kultuuritraditsiooniga. Tõlketeadus on ka dünaamilisem kui traditsiooniline võrdlev kirjandusteadus, mis oli rajatud kahe rahvustraditsiooni staatilisele võrdlemisele, sest tõlketeaduse keskmes on tõlkija kui aktiivne vahendaja.

Teie kirjatöödes on olulised kaks märksõna, „somaatilisus” ja „performatiivsus”, millega on nimetatud meie aja filosoofia kaks põhilist lähtekohta, keha ja keel. Missugune on neurokognitiivse protsessina mõistetud tõlkimise puhul tekstuaalse analüüsi väärtus?

Teen küsimusele paar parandust: (a) somaatilisust kehaga seostades ei saa välistada keelt, nii nagu performatiivsust keelega seostades ei saa välistada keha. Käsitlen somaatilisust ja performatiivsust mõlemat keele kehaliste kanalitena; vahe on lihtsalt selles, et somaatilisust tuntakse sisemiselt, performatiivsus on aga see, mis teistele väliselt välja näidatakse; (b) ma ei käsitle tõlkimist neurokognitiivse protsessina, vaid eeldan, et inimese tegevusel on alati neurokognitiivne alus. See peaks olema iseenesestmõistetav; küsimus on ainult selles, kas tunnetuslik neurofüsioloogia puutub tõlgete uurimisel kuidagi asjasse. Minu meelest näitab viimast teie küsimus tekstuaalse analüüsi kohta, kui mõelda selle võimalikkusele. Objektiivselt ei ole „teksti” ilmselgelt olemas. Raamatud ja ajakirjad jms on olemas objektiivselt, aga tekste kui tähenduslike mustritega „mentaalseid objekte” konstrueerivad asjatundlikud lugejad. Ilma lugejata, kes tähenduse loomisega hakkama saab, raamat keeleks ei saa. Jääb niisama kritselduseks. Kust tulevad need mustrid? Mis annab neile piisava stabiilsuse, nii et üks lugeja loeb ühte teksti kaks korda enam-vähem ühtemoodi ja kaks lugejat jõuavad tekstuaalse analüüsi tulemustes kokkuleppele? Senikaua kui muretult arvata, et tekstuaalsed struktuurid on kindlad stabiilsed objektid, mida lihtsalt tajutakse, ei pruugi küsimust näha. Kui aga keele objektiivset olemasolu eitada – nagu tegi Saussure –, on kommunikatsiooni võimalikkuse selgitamiseks vaja uut seletavat mudelit. Seda olen ma oma somaatilise/performatiivse kommunikatsiooni teooriaga teha püüdnud.

Käsitledes Lawrence Venuti seisukohti võõrapärastavast tõlkimisest, argumenteerite te autobiograafilise episoodiga. 1992. aastal tõlkisite inglise keelde Maria Jotuni romaani „Vankuv maja” Maaria Koskiluoma dramatiseeringu, kasutades süntaktiliselt ja leksikaalselt võõrapärast inglise keelt. Heade näitlejatega õnnestunud lavastuses tundus niisugune lahendus teile veenev, välja arvatud ühe tegelase, väärkoheldud Lea puhul. Kas meenutust sellest lavastusest tuleb lugeda nagu tähendamissõna, mis manitseb tõlkes keelelisest iseäratsemisest loobuma, sest vastasel korral on tõlge oma keelekasutusega end ise marginaliseerinud?

Päris nii ei ole. Näidendi tõlget, olgu see milline tahes, võib alati mängida nii hästi kui halvasti. Ja see vist minu mõte ka oli: Venuti väidab, et mingisugune tõlge mõjub „lugejale” alati ühtemoodi. Kodustavad tõlked teevad meist tema arvates suuremad kaassüüdlased kapitalismis, võõrapärastavad tõlked soosivad teisitimõtlemist. Minu meelest on see jama. Erinevad inimesed teevad tõlgetega erinevaid asju. Venutile meeldib esineda poststrukturalistina, aga ta kipub „teksti” objektiveerima ja sellele kindlaid tunnuseid omistama, ning „lugeja” reageerib tal „tekstile” enam-vähem masinlikult. Mind mõjutav poststrukturalism on välja kasvanud fenomenoloogiast ja hermeneutikast, seega sellest, mis tunne on olla inimene; Venutit mõjutav poststrukturalism kasvab aga välja strukturalismist ja selle donquijotelikult posthumaansest utoopiast.

Olete kirjutanud Pentti Saarikoski eluloo ainetel romaani „Saarikoski’s Spirits”, mis on ilmunud soome keeles pealkirjaga „Pentinpeijaiset”. Kas romaaniks ettevalmistustööde tegemine õpetas teile tõlkimise kohta midagi uut?

Geniaalse luuletaja raskete tekstidega töötamise erilisust. Ja seda oludes, kus tööd komplitseerisid välised tegurid nagu kuulsus ja sisemised nagu alkoholism. Enne romaani kirjutamist teadsin ma, mis tunne on olla niisugune tõlkija, nagu olen ma ise; Saarikoski romaani kirjutades hakkasin tundma, kuidas on, kui kirjutama ja tõlkima sunnivad väga erinevad deemonid. Esialgne idee kirjutada romaan tuli Pekka Tarkka biograafia esimest osa lugedes, kui märkasin, et Saarikoski elas oma tõlked lõpuni läbi: kogus Salingeri „Kuristik rukkis” tõlkimiseks teismeliste slängi, Henry Milleri „Vähi pöörijoone” tõlkimise ajal oli tema elu järjest pöörasem orgia, Joyce’i „Odüsseust” tõlkides pages ta Pariisi, sealt Londonisse, siis Dublinisse. Tõsiasi, et Saarikoski kaotas oma elu üle kontrolli, elas tingimustes, kus mina ei oleks saanud tööd tehtud – aga tema tõlked on ometi hiilgavad –, avaldas muljet, oli põnev ja hirmutav, kütkestav ja eemaletõukav ühtaegu. Mind on tõlkijate elu alati huvitanud; olen aastaid mänginud mõttega kirjutada kümnest-paarikümnest tõlkijast portreeraamat: kuidas nad elavad, mis nad tõlkima pani, mis praegu motiveerib, mida nad tulevikult ootavad jne. Saarikoski romaan oli omamoodi kuiv trenn.

* Varasemast vt 2010. aasta 9. aprilli ja 18. juuni ja 2012. aasta 18. mai Sirpi.