Tõlkimine ringiga või otse

NORMAN KUUSIK

Kui Anton Thor Helle tõlkis vana testamenti eesti keelde, ei teinud ta seda vanakreeka või ladinakeelse tõlke vahendusel, nagu see paljude keelte puhul on olnud, vaid kasutas vanaheebreakeelset algteksti. Helle töö tulemus ei olnud ainult piibli täistõlge eesti keelde (1739) ja põhjaeesti keele kehtestumine kirjakeelena, vaid algkeele kasutamise tõttu on praeguses eesti keeles ka ainulaadseid vanaheebrea laene nagu „jaanalind”. Tänapäevases eesti kirjaruumis on aga võtta Jehoova Tunnistajate „Piibel. Uue maailma tõlge” (2014), mis põhineb ingliskeelse „New World Translation of the Holy Scriptures” 2013. aasta uuendatud versioonil ja on sügavasti seotud ingliskeelse piiblitraditsiooniga.¹ Selles versioonis on pühakirja toon märksa retoorilisem, nagu see on olnud inglise keeles kuningas Jamesi piiblist saati. Varasemad, eesti traditsiooni kuuluvad „Suur Piibel“ (1938–1940) ja Eesti Piibliseltsi tõlge (1997) on kohati väga kammisetud, võrreldes „Uue maailma tõlke” võitlevusega. Toon näiteks kirjakoha Jk 4:8 kõigis kolmes versioonis: „Tulge Jumala lähedale, siis tuleb ta teie lähedale. Puhastage käed, patused, ja kasige südamed, kakspidise meelega inimesed“ („Suur Piibel“, 1939)“; „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!“ (Eesti Piibliselts, 1997); „Lähenege Jumalale, siis tema läheneb teile. Peske käed, te patused, ja puhastage oma süda, te kõhklejad“ („Piibel. Uue maailma tõlge“, 2014).

Algupärasest keelest tõlkimise või vahendajakeelest tõlkimise temaatika ei piirdu aga ainult pühakirja (või supermarketis müügil aforismikogumike) valdkonnaga. Küsimus puudutab otseselt ka praegust eesti tõlkeilukirjandust, kus tõlke tõlkimine on aktsepteeritav või suisa laialt tunnustatud. Eriti juhtub seda luule puhul, kus tekst poetiseeritakse vahendajakeele või vahendava „toortõlke“ alusel. Nõnda saame näiteks lugeda pärsiakeelse autori Rumi luuletusi Doris Kareva inglise keelest vahendatud tõlkes. Küsimus on sedavõrd asjakohasem, et „Päikesesõnade“ (2013) retseptsioon on olnud eranditult positiivne, kusjuures inglise keelest tõlkimine on saanud väärtuseks omaette: „Näiteks tänapäeva Iraanis kasutatakse aga just Nicholsoni ja Arberry ingliskeelseid tõlkeid, kuna need vahendavad Rumi ideid pärsia keelest tõlgituna sellise sügavusega, et samad värsid modernses iraani keeles näivad jõuetud“.² Samasuguse näitena saab nimetada Paul-Eerik Rummo prantsuskeelse Appollinaire’i „Vööndi“ vahendust, mis on tehtud Triinu Tamme eestikeelse toortõlke järgi, kaasates Jaan Krossi tõlkekatkendeid.³  Tõsi, kahtlemata on tulemust algkeelega vähemalt kõrvutatud või selle valdajatega konsulteeritud.

Muidugi, tõlkija ei peaks pelgama kasutada juba olemas tõlkeid, olgu need siis tema emakeeles või mõnes muus keeles, ning antiikkirjanduse tõlkimisel on see ka täiesti tavapärane, et tõlkija võtab arvesse ka temale arusaadavates keeltes seni ilmunud tõlked. Sellisel juhul on aga eriti oluline, et tõlkija hoiab originaali ning tõlked lahus, kuna nende vahel on kindlasti erinevusi. Siinkohal toongi kaks näidet, kuidas teises keeles tõlge mõjutab tõlkimist originaaliga võrreldes sootuks teises suunas. Strukturaalsel võrdlusel ilmneb, et eri keelde tõlkijad on valinud seletamatult sarnase süntaktilise lahenduse.

Herodotose hoolealused

Minu magistritöö „Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde“ (2014) korpusesse kuulus ka lõik Herodotose „Historia’st“, mille eestikeelses Astrid Kurismaa tõlkes (1983) ilmnesid mõned ootamatud sarnasused saksakeelse Theodor Brauni tõlkega, mis ilmus üle 20 aasta enne Kurismaa tõlget (1958). Ilmseim sellekohane näide on Hdt. 4.9.3, kus nii Braun kui ka Kurismaa tõlgivad uuritava vanakreeka elemendi viisimäärusega: „mit seinen Pferden“/„hobustega“. Sarnasus ilmneb võrdluses prantsuskeelse Philippe-Ernest Legrand’i tõlkega (1945), kus on kasutatud sootuks teisi lahendusi. Võrrelgem: kr: „καὶ τὸν κομισάμενον ἐθέλειν ἀπαλλάσσεσθαι:“/„ning hoole all hoituid tahta ära viia“, sks: „während er gern mit seinen Pferden abgezogen wäre“/„samas kui tema oleks meelsasti oma hobustega lahkunud“, pr: „lui voulait les recouvrer et partir“/„tema soovis neid tagasi saada ja lahkuda“, eesti: „kuid Herakles oleks meelsamini hobustega lahkunud“.

Saksa ja eesti tõlkelahendus on konkreetsem kui vanakreeka originaal, mille algvorm „κομίζω“ tähendab õigupoolest „ma kannan hoolt / ma hoolitsen“. Partsipiaalne vorm „τὸν κομισάμενον“ antud kontekstis tähendab aga umbkaudu „see, kelle eest on hoolt kantud“. Teksti laiemas kontekstis ei ole küll kahtlust, et jutt käib hobustest, millele originaalis ka korduvalt viidatakse, kuid sõna „hobune“ („ἵππος“) ise esineb paar lauset enne kõnealust tekstilõiku. Ebaharilik kokkulangevus on ka viisimääruse kasutamine (lahkutakse kellega/millega), kuigi originaalis on lauseehituslikult tegemist otsesihitisega. Prantsuskeelses tõlkes on aga kasutatud lauseehituslikult otsesihitist ning leksikaalselt asesõna „les“. See lahknevus näib ehk üsnagi tühisena ning eraldiseisvalt vaadates on tegemist kolme ladusa tõlkega, kuid tõik, et saksa- ja eestikeelne tõlkija on otsustanud samasuguse lahenduse kasuks, annab tunnistust võimalikust tõlgete omavahelisest mõjutusest. Ilma et see oleks eesmärk omaette, on ju siiski võimalik eesti keeles edasi anda kõiki vanakreeka elemente, näiteks: „ning [ta] tahtis [oma] hoolealuseid ära viia“.

Sarnasusi saksa- ning eestikeelse tõlke vahel esineb seoses vanakreeka partitsiibi tõlkimata jätmisega Herodotose korpuses teisigi. Näiteks (Hdt. 4.10.3): kr: „καὶ ἀπὸ μὲν Σκύθεω τοῦ Ἡρακλέος γενέσθαι τοὺς αἰεὶ βασιλέας γινομένους Σκυθέων“/„ning just Heraklese (pojast) Skythest on sündinud alati sküütide kuningaks saanud“, sks: „und vom ihm, dem Sohne des Herakles, stammen alle bisherigen Könige der Skythen ab“/„ning temast, Heraklese pojast, pärinevad kõik järgnevad sküütide kuningad“, pr: „C’est de ce Skythès, fils d’Héraclès, que descendraient les rois qui se succèdent chez les Scythes“/„On just sellest Skythest, Heraklese pojast, kellest põlvnevad kuningad, kes järgnevad, sküütide hulgas“, eesti: „Tollest Skythest Heraklese pojast põlvnevad kõik sküütide kuningad.“

Jällegi on eesti ja saksa tõlke sarnasus ilmsem kõrvutamisel prantsuskeelse tõlkega, mis annab oluliselt põhjalikumalt edasi vanakreeka originaali elemente. Muidugi ei ole kindlalt teada, kas ja kuivõrd kasutas Kurismaa viitamiseks Brauni tõlget, kuid partitsiibi tõlkimise strukturaalsed sarnasused kahe tõlke puhul olid ilmsed. See, et prantsuskeelne versioon ühes või teises nõnda erineb, näitab aga, et struktuurilt (ja ehk ka semantiliselt) täpsem tõlkelahendus on võimalik ja läbinud ka toimetamisprotsessi.

Merkiavelli variatsioonid

Hea näide, kuidas vahendava keele kaudu tõlkimine muudab teksti struktuuri (ja lause rõhuasetusi), on Ulrich Becki essee „Merkiavelli võim“ („Merkia­vellis Macht“), mis ilmus esmalt 2012. aasta 8. oktoobril ajakirjas Spiegel ning mis tõlgiti kuu aja jooksul kreeka, itaalia, inglise ja prantsuse keelde. Prantsuskeelne tõlge, mis ilmus 12. novembril ajalehes Le Monde, sai aluseks tõlgetele portugali, hispaania ja rumeenia keelde. Kahe erineva tasandi tõlgete olemasolu annab põneva võimaluse uurida lähemalt tõlke tõlkimise mõju sihtkeele tekstile, seda enam, et antud juhul on sihtkeeled üksteisele taksonoomiliselt väga lähedased. Järgnevalt kõrvutan kolme sarnastes romaani keeltes tõlget saksakeelse originaaliga. Prantsuse- ja itaaliakeelne versioon tõlgiti otse saksa keelest, hispaaniakeelse versioon aga prantsuse keele vahendusel.⁴ Vaatame selle teksti kaht esimest lauset. Esimene: sks: „Viele sehen in Angela Merkel die ungekrönte Königin Europas“ / „Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa kroonimata kuningannat“, pr: „Nombreux sont ceux qui voient en la chancelière allemande la reine sans couronne de l’Europe“ / „Arvukalt on neid, kes näevad Saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat“, it: „Molti vedono in Angela Merkel la regina non incoronata d’Europa“ / „Paljud näevad Angela Merkelis Euroopa mitte kroonitud kuningannat“, hisp: „Son muchos los que ven en la canciller alemana una reina de Europa sin corona“ / „On palju neid, kes näevad Saksa kantsleris Euroopa ilma kroonita kuningannat.“

Esimeses lauses on näha kolme elementi, kus tõlkeversioonid hargnevad: 1) lause alus, algselt nimisõna funktsioonis (substantiveeritud) omadussõna, laieneb prantsuse keeles, 2) Angela Merkeli ümberütlemine „Saksa kantsleriks“ (see otsus võib johtuda kultuurikontekstist, ilmselt korduse vältimiseks on loobutud samast fraasist teises lauses) ning 3) omadussõnaline täiend „kroonimata“, mis prantsuse keeles väljendub nimisõnast johtuva eessõnafraasiga. Saksakeelse negatiivse eesliite „un-“ annab sel juhul edasi eessõna „sans“. Hispaaniakeelses tõlkes on võetud prantsuse versiooni konstruktsioonid üle, seevastu itaaliakeelses tõlkes on originaali grammatiline struktuur suuremal määral säilinud (ainus lahknevus on keele grammatilistest võimalustest tingituna ehk eraldiseisev partikkel „non“).

Järgmises lauses kordub sama: prantsuskeelses versioonis lisandunud tõlkija täpsustused-kokkuvõtmised kajastuvad ka hispaaniakeelses tõlkes, eriti tüüpiliselt kanduvad edasi prantsuse versioonis lisandunud osalaused („on pose la question de savoir“ jne). Itaaliakeelses otsetõlkes on kasutatud teistmoodi lahendusi, ehkki alati ei ole ka ses versioonis järgitud algupäraseid struktuure, mistõttu erinevused tõlgete vahel suurenevad veelgi, näiteks esimese osalause tõlkimisel, kus itaalia tõlkija on otsustanud osalause asemel kasutada kokkuvõtvamat infinitiivfraasi. Sks: „Wenn man fragt, woraus die deutsche Bundeskanzlerin ihre Macht schöpft, stößt man auf ein charakteristisches Merkmal ihres Handelns: ihre geradezu machiavellistische Wendigkeit“ / „Kui keegi küsib, kustkohast ammutab Saksa liidukantsler oma võimu, jõuab ta tema tegemiste iseloomuliku omaduseni: tema lausa machiavelliliku osavuseni“, pr: „Quand on pose la question de savoir d’où Angela Merkel tient son pouvoir, on est renvoyé à l’une des caractéristiques qui définissent sa façon de faire: une habileté machiavélique“ / „Kui keegi esitab küsimuse saamaks teada, kustkohast Angela Merkel saab oma võimu, jõutakse tagasi ühe iseloomuomaduseni, mis määrab tema tegutsemisviisi: machiavelliliku osavuseni“, it: „Per capire da dove la cancelliera federale tragga il suo potere, occorre tener conto di un aspetto caratteristico del suo agire: la sua duttilità addirittura machiavellica“ / „Et mõista, kustkohast liidukantsler ammutab oma võimu, tuleb võtta arvesse tema tegutsemise iseloomulik aspekt: tema suisa machiavellilik paindlikkus“, hisp: „Cuando se plantea el tema de saber de donde saca Angela Merkel tanto poder, es imposible no remitirse a una de las características que definen su manera de proceder: una habilidad maquiavélica“ / „Kui teemaks tõuseb, et saada teada, kustkohast Angela Merkel saab niisuguse võimu, on võimatu mitte võtta arvesse üht iseloomuomadustest, mis määrab tema tegutsemisviisi: machiavellilikku osavust.“

Analüüsi võiks jätkata, kuna näiteks artikli kolmandas lauses hispaaniakeelne tõlge lahkneb prantsuskeelsest versioonist. Eitava või jaatava kõne kasutuse poolest see justkui läheneb uuesti saksa originaalile, ent teatavatest keelelistest piirangutest tingituna on itaalia­keelne versioon lähemal kahele teisele tõlkele. Põhjalikumaks analüüsiks on aga leheruum piiratud.

Muidugi sõltuvad tõlke grammatilised iseärasused ka keele enda võimalustest ning tõik, et grammatiliselt lähedane tõlkimine on võimalik, ei tähenda, et see looks vastava mõju ka sihtkeeles. Tõlketeoorias kasutatakse selle probleemi lahkamiseks Eugene Nida formaalse ja dünaamilise ekvivalentsi mõistet: formaalse ekvivalentsi puhul on oluline originaalteksti võimalikult täpne järgimine nii sisult kui struktuurilt, dünaamilise ekvivalentsi puhul aga pigem sihtkeeles võrdväärse mõju tekitamine. Laiemale publikule mõeldud ilukirjandustõlge kaldub pigem dünaamilise ekvivalentsi poole. On ilmne, et vahendajakeelest tõlgitu ainult dünaamiliselt ekvivalentne olla saabki. Eeltoodud näidete puhul saab aga kindlalt väita, et algtekstist tehtud tõlge on struktuuri ning grammatika poolest originaalile alati lähedasem kui vahendajakeelest tehtud tõlge.

Suure kontaktpinna tõlge

Tõlke tõlkimise küsimus kerkib üles ka teistpidi, eestikeelse kirjanduse tõlkimisel võõrkeelde. Kui mõne aasta eest ilmus prantsuse keeles „Tõe ja õiguse“ uus tõlge, oli see märgiline, sest raamat oli prantsuse keeles ilmunud vaid lühendatud kujul ja saksa keele vahendusel. Meenub üks „Jüri Üdi klubi“ saade, kus toonane saatejuht Karl-Martin Sinijärv rääkis ingliskeelsete tõlgete vajalikkusest, „mitte ainult selleks, et need inglise keeles avaldada, vaid et see võimalik kontaktpind hästi suur oleks“.⁵

Muidugi on „suure keele pragmaatikal“ väga proosalised põhjused: võõrkeeli ei osata (ega jõutagi osata) piisavalt palju piisavalt hästi. Võõrkeele omandamine kõrgtasemel nõuab palju aega ja vaeva, kuid inglise keele globaalne mõju on väga suur. Isegi pärast võõrkeeleoskuse piisava taseme saavutamist (näiteks lugemaks algupärast ilukirjandust) loetakse võõrkeelset kirjandust ikkagi inglise keele vahendusel. On tavapärane, et kõrghariduse omandanud võõrkeele filoloog loeb oma eriala kirjandust ingliskeelses tõlkes. Samas nõuab ilukirjanduse tõlkimine omajagu kõrget keeleoskuse taset ning tõlkija keelepädevus võib saada otsustavaks tõlke retseptsioonis. Nõnda on näiteks Tõnu Õnnepalu Baudelaire’i tõlgetele suurim etteheide olnud see, et ta ei osanud Baudelaire’i tõlkimise ajal piisavalt hästi prantsuse keelt …⁶

Siiski ei peaks me rahulduma tõlkimisega läbi suurkeele filtri, samamoodi nagu ei ole samaväärsed eestikeelse autori tõlge võõrkeelde otse eesti keelest või inglise keelest. Ehk on tõesti suure kontaktpinnaga keele vahendajaroll paratamatu, võttes arvesse meie keeleruumi väiksust ja tõlkijate vähesust, kuid oleks ekslik arvata, et tulemus on sama, mis algkeelest tõlkides. Kui tulla tagasi Rumi ning „Päikesesõnade“ juurde, on Kareva lähtumist inglise keelest kommenteerinud sõnadega, et „jäätükki üles sulatades pole aga kaheksasaja aasta taguse lumehelbe kristallilist struktuuri võimalik taasluua“ (lk 183). Ometigi pakub algkeelest tõlkimine võimaluse just selleks – ulatuda kaheksasada või rohkem aastat ajas tagasi fundamentaalselt erinevasse keeleloogikasse. See aegadeammune kummastus on täielikult kaotatud, kui tõlkida XX sajandi inglise, saksa või vene keele toel, olgu tõlkijad nii pädevad kui tahes. Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasusest.

Artikli näited ja nende allikad leiab autori Tartu ülikoolis kaitstud magistritööst „Vanakreeka partitsiibi tõlkimine saksa, prantsuse ja eesti keelde. Kontrastiivne analüüs“ ning uurimusest „Merkel ja Machiavelli. Tõlke grammatiline analüüs“. Mõlemad on internetis ka kättesaadavad.

1 Vt ka: Toomas Paul, Jehoovatunnistajate õnnestumine. – Sirp 10. X 2014.

2 Elo Süld, Kuidas tõlkida Rumi tekste läänemaailmale? – Sirp 23. V 2014.

3 Guillaume Apollinaire, Vöönd. Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. – Akadeemia 2012, nr 1, lk 19–24.

4 „Merkiavelli võim“ prantsuse keeles: Angela Merkel, nouveau Machiavel. Tlk Pierre Deshusses. – Le Monde 12. XI 2012; itaalia keeles: Il potere di Merkiavelli la regina dell’indugio. Tlk Carlo Sandrelli. – La Repubblica 26. X 2012; hispaania keeles: Ángela Merkel, la nueva Maquiavelo. Tlk Susana Merino. – El Correo 13. XI 2012.

5 „Jüri Üdi klubi. Kaugpilgud kirjandusele, lähivaates“, ETV 24. X 2011.

6 Pikemalt loe: Tanel Lepsoo, Kaotatud autor ja taasleitud autor. Pilguheit Tõnu Õnnepalu tõlkepoeetikale. – Vikerkaar 2005, nr 4-5, lk 174–178.

23. I 2015 on artikli veebiversiooni tehtud parandus. 23. jaanuari Sirbi artiklis „Tõlkimine ringiga või otse“ väideti ekslikult, et Indrek Hirve ning Vello Salo koostööl sündinud tõlge vana testamendi „Psalmidest“ on tõlgitud saksa keelest. Tegelikkuses on see siiski tõlgitud algupärasest vanaheebrea keelest, nagu on vastavatest algkeeltest tõlgitud ka teised „Maarjamaa Piibli“ jaoks ilmunud tõlked. Artikli autor Norman Kuusik vabandab eksimuse pärast.