Tõlkimine ja võim

Katiliina Gielen, Daniele Monticellii

Vestlus tõlketeadlase Lawrence Venutiga 24. kuni 26. maini on Tallinna ülikoolis teine rahvusvaheline tõlkeloo konverents, korraldajateks Tallinna ja Tartu ülikool koostöös Euroopa Komisjoni Eesti esindusega (vt http://www.tlu.ee/translatingpower, tõlkeloo esimesest konverentsist annab ülevaate 2010. aasta 9. IV Sirp). Konverents kannab pealkirja „Võimu tõlkimine, tõlke volitamine – marsruute tõlkeloos” ning selle keskmes on tõlkimise ja võimu suhete mõtestamine nii üldteoreetilisest vaatepunktist kui ka eri maadelt ja ajalooperioodidest pärit näidete varal. Konverentsi peaesineja on Ameerika Ühendriikide Temple’i ülikooli professor Lawrence Venuti, kes peab 24. mail 16. 30 TLÜ Mare maja Tallinna saalis ka avaliku loengu teemal „Tõlketeooria genealoogiad: Locke ja Schleiermacher”. Professor Venuti on viimase kümnendi tõlketeaduse üks jõulisemaid ja tsiteeritumaid autoreid, kes on andnud kanoonilise panuse kultuurilise pöörde järgse tõlketeaduse võtmesuundadesse. Laia kõlapinda leidnud monograafiate „Tõlkija nähtamatus” („The Translator’s Invisibility: A History of Translation”, 1995) ja „Skandaalne tõlkimine” („The Scandals of Translation: Towards an Ethics of Difference”, 1998) kõrval on ta rahvusvaheliselt õpikuna kasutusel „Tõlketeaduse lugemiku” („The Translation Studies Reader”) koostaja, ajakirja The Translator toimetuskolleegiumi liige ja tõlkija, kelle tõlkeid itaalia keelest inglise keelde on auhinnanud vastavad fondid nii Ühendriikides kui Itaalias. Miks siduda tõlke uurimine võimusuhete uurimisega? Sellepärast, et tõlkimine ei ole kunagi lihtsalt tõlke suhestamine tõlgitava lähtetekstiga ega isegi tõlkiva keele ja kultuuriga, kuigi nimetatud suhted on tõlke, selle tähenduste, väärtuste ja võimalike funktsioonide mõistmisel väga olulised. Tõlge on enamat: see on keeleline ning kultuuriline praktika, mis paigutub keelte, kultuuride ja institutsioonide sisestesse ja nendevahelistesse arvukatesse hierarhiatesse, mis on järjestatud vastavalt väärtusele, autoriteedile või prestiižile. Tõlkimine, kas või mingi teksti tõlkimiseks valimine, seondub alati lahknemise ja ebavõrdsusega, kuigi tõlgitakse keeleliste ja kultuuriliste erinevuste ületamiseks. Hierarhiad aga muutuvad ja tõlkimine võib nende avaldumist muuta. Alates 1980. aastatest on hierarhiate mõju tõlkimiseks valitud lähtetekstidele ja tõlkimisel kasutatud diskursiivsetele strateegiatele olnud tõlketeaduse üks kõige produktiivsemaid uurimisvaldkondi.

Nimetatud uurimissuund on selgelt sotsioloogilise ja ajaloolise orientatsiooniga, mis tähendab konkreetsete ühiskondlike formatsioonide ja ajalooliste olude üldiste tõlkemudelite uurimist ning tõlgete ideoloogilise tingituse analüüsi. Ent sealjuures ei tohiks välistada või alatähtsustada võimukasutust, mis toimib ka kõige põhilisemal, tekstuaalsel tasandil, ning on seotud lähteteksti ja selle tõlkimisel kasutatud sõnade ja fraaside valikuga. Tõlkimine on etnotsentristlikult vägivaldne tõlgendusakt, mille käigus lähtetekst kirjutatakse ümber, selle keelelised moodustajad lahutatakse niiöelda osadeks, paigutatakse ümber ja viimaks teisaldatakse – põhimõtteliselt vastuvõtvas kultuuris valitsevate arusaamade ja huvide järgi. Tõlke tootjatel, sealhulgas tõlkijal ja paljudel teistel asjaosalistel (toimetajatel, kirjastajatel, reklaami- ja turundusosakondadel jt), on lähteteksti ja -kultuuri üle, nagu seda esitab konkreetne tõlge, tohutu võim.

Kas tõlketeaduses on mõni võimuteooria teistest viljakam?

Tänasel uurijal on oma uurimisprojekti kujundamisel valida paljude teoreetiliste ja kriitiliste diskursuste hulgast. Avanguks on aga oluline käsitleda tõlkija verbaalseid valikuid tõlgenduslike käikudena, mis on alati tehtud vastavalt konkreetse ajaloolise hetke kultuurilisele situatsioonile, alludes institutsioonidele, kus tõlget toodetakse ja levitatakse. Viimasel kümnendil on kõige mõjukam olnud sotsioloogiline diskursus, niisuguste teoreetikute nagu Pierre Bourdieu või Niklas Luhmanni töö. On aga veel teisigi, tõlketeaduses vähem kasutatud kontseptuaalseid võimalusi, ennekõike marksistlik traditsioon või poststrukturalistlik mõtlemine, näiteks Louis Althusseri, Jacques Derrida või Michel Foucault’ töö ja sellest mõjutatud väga erinevad kirjandus- ja kultuurikäsitlused.

Kas võimupöördel on tõlketeaduses omi puudusi ka või annab see ainult eeliseid?

Tõlketeaduses on sotsioloogilised meetodid tõepoolest kitsendavad. Kõige suurem on võibolla oht, et tekst kui analüüsi ühik võib kultuuri ja ühiskonna mastaapse arengu alt haihtuda. Väga oluline on, et silmist ei kaoks tõlkimine kui keeles tehtav tõlgendav tegu. See peamine tõsiasi ei unune, kui täiendada sotsioloogilisi meetodeid kas hermeneutika, semiootika, kõnetegude teooria või muude keeleteaduse diskursustega. Tekstuaalseid omadusi laiemate arengusuundadega sidudes saavad tõlkijad ja tõlke lugejad targemaks ja eneseteadlikumaks, mis on oluline. Meil ei ole seniajani õiget ettekujutust, kuidas tõlgendusakt tõlkes moodustub või kuidas lugeda tõlkeid kui tõlkeid, kui omaette väärtusega tekste, mis on tõlgitud lähteteksti kõrval suhteliselt autonoomsed.

Nõukogude mineviku foonil on Eestis üsna levinud kahtlus, et kirjanduse poliitilis-sotsioloogilisel käsitlemisel varitseb sotsioloogilise reduktsionismi oht, sellega kaotatakse kirjanduse spetsiifika.

See ei ole ainult nõukogude taustaga kultuuride probleem, vaid halvanud kirjandus- ja kultuuriuuringuid kogu maailmas, alates nende politiseerumisest 1980. aastatel mitmete teoreetiliste ja poliitiliste diskursuste, ennekõike marksismi, psühhoanalüüsi ja feminismi leviku ja sünteesiga ning edasise arenguga näiteks postkoloniaalses teoorias ja soouuringutes. Kindel on, et kultuuri vormid ja praktika on ideoloogiliselt määratud, need on seotud sotsiaalsete gruppide huvidega. Kultuuril ja poliitikal saab aga sellegipoolest vahet teha ning tunnistada, et vormilistel omadustel ja igal tekstuaalsel praktikal on oma spetsiifika; tõlked moodustuvad oma materjalist ja omi vahendeid kasutades ja neid muutes. Sellepärast ongi althusserlik käsitlus ideoloogiast kui subjekti moodustajast olnud nii pöördelise tähtsusega: tekstuaalsete võtete, kas vaatepunkti või tegelaskuju loomisega keeles diskursiivselt moodustatud subjektne positsioon on ühtlasti konkreetne ideoloogiline positsioon. Ka tõlge oma sõnaliste valikutega mõjutab tekstuaalsete struktuuride ideoloogilist määratust. Otsustava tähtsusega on teksti ja selle sotsiaalse konteksti vahendamine: kuidas teha tõlke ideoloogilist analüüsi, taandamata tõlget ainuüksi poliitikale, ja võtta arvesse selle toimet tervikuna – tekstilises, esteetilises, kognitiivses ja emotsionaalses mõttes –, mis tõlke sotsiaalseid funktsioone alati mõjutab. Pealegi võib ka poliitika võtta väga erineva vormi. Tõlge, kui see kas järgib või seab kahtluse alla akadeemilises uurimistöös valitseva suuna, võib institutsionaliseerunud teadmist kas kinnitada või muuta, ja ka seda tuleb mõista poliitilise tegevusena.

Te olete Oxfordi ingliskeelse tõlkekirjanduse ajaloo viimase köite peatoimetaja. Materjal, mida arvesse võtta, on sel puhul hiiglaslik. Mille järgi otsustasite, mida põhjalikumalt käsitleda? Mis on teie meelest tõlkeloos eriti oluline?

Et minu köide hõlmab XX sajandit, aega, mil tõlkimine (igasse, mitte ainult inglise keelde) nii hulgalt kui mitmekesisuselt hüppeliselt kasvas, on „kirjandusest” rääkimine mõnevõrra eksitav: korpusesse kuulub kogu „humanitaarne” tõlge, nagu mina seda nimetaksin. Köites käsitletakse XX sajandil inglise keelde tõlgitud humanitaarteaduslikke ja kunstilisi tekste kogu ulatuses, nii et eraldi peatükid ei ole ainult tavalistele kirjanduslikele žanritele nagu luule, proosa ja draama, vaid ka laste- ja reisikirjandusele, filmile ja ooperile, eluloo- ja ajalookirjutusele, filosoofiliste, teoreetiliste, usuliste ja etnograafiliste tekstide tõlgetele. Lisaks antakse ülevaade, mida tähendas XX sajandil olla tõlkija nendes juriidilistes ja majanduslikes tingimustes, kus tõlkijad töötasid, kirjutatakse tõlkijate koolitamisest, professionaliseerumisest, aga ka tõlgete kirjastamise majanduslikust küljest – kõik see muutus tollal üsna palju.

Projekti maht üksi oli heidutav, et mitte öelda enamat, aga kõige suuremaid raskusi valmistas tõlkeloo kontseptualiseerimise rudimentaarsus. Tõlketeadus on tõlkelugu ignoreerinud, lubanud endale pikka aega oleviku-kesksust, liialdatud keskendumist valitsevatele suundadele, mõnel juhul isegi tõlkimise ajatule, lokaliseerimata käsitlusele, nõnda et kas või ajalooliste uuringute sisu ise on alles väljatöötamisel. Minu köitesse arvatud esseedes on lähtutud teatud põhimõtetest: eeldatakse, et tõlge on sotsiaalseid ja kultuurilisi tagajärgi andev tõlgendus; püütakse anda aru, missuguseid tekste tõlkimiseks valiti ja missuguseid strateegiaid nende tõlgendamisel kasutati; need kaks põhifaktorit on asetatud sajandi vältel muutunud kultuurilisse ja sotsiaalsesse konteksti. Esindatus on paratamatult selektiivne: visandame üldsuundumused, viitame väga paljudele tõlgetele ja käsitleme tüüpilisi või mõjuvõimsaid juhtumeid. Pöörame tähelepanu ajalooliste sündmuste mõjule, aga ka muutuvale publikule ja kirjastamistavadele. Tulemused kinnitavad varasemaid uuringuid, ent kogu tõlkepraktika ja kõigi tõlkemustrite ilmsikstuleku osas on minu meelest üllatusi ka.

Humanitaarias on viimastel aastatel jõuliselt esile kerkinud uusi uurimisobjekte (nt visuaalkultuuri ja uue meedia ilminguid), mida mõistestatakse kultuuriuuringute laiemas kontekstis. Miks tõlketeaduse raames veel üldse uurida kirjandust?

Humanitaarsest tõlkest tervikuna on meie teadmised väga napid, kuigi niisugust humanitaardistsipliini, mis uurimistöös ja õpetamises tõlkimisest ei sõltuks, ei ole olemas. Muidugi on pikka aega kõige rohkem tähelepanu pööratud kirjanduslikele ja religioossetele tekstidele, aga tänuväärne võib olla ka tõlgete kui tekstide, kultuuriobjektide ja ajalooliste nähtuste uurimine antropoloogias, ajaloos, filosoofias ja sotsioloogias. Seejuures ei saa tõlgete uurimisel välistada tehnoloogia mõju tähtsust: veeb on muutnud nii tõlkepraktikat kui tõlkija agentsust, Google’i jt uute tõlkekeskkondade loomisega ühtlustuvad tõlkelahendused. Kirjandusliku tõlke kui uute teadmiste allika kõrvalejätmine oleks sealjuures küll ennatlik. Ilukirjanduslikku proosat ja audiovisuaalseid materjale tõlgitakse kogu maailmas vahetpidamata ja, mis olulisem veel: luule kui žanri põhimõtteline turustamatus kutsub tõlkijaid eksperimenteerima, mis võib tõlkimisest üleüldse (ja ka luulest) põhimõtteliselt väga palju teada anda.

Olete alati väga teadlikult valinud seda, mida tõlkida, öelnud, et teie tõlked on omamoodi sihtkultuuri kriitika. Valite tõlkimiseks autoreid, kes ei kinnistaks oma kirjanduse stereotüüpe, vaid vastupidi – rõhutaksid sotsiaalkultuurilisi erinevusi. Niisuguse minoriteedikeskse tõlkimise (minoritizing translation) eesmärk on problematiseerida suurte kultuuride iseenesestmõistetavusi. Kuidas mõista tõlke rolli väikeste kultuuride kontekstis, mille puhul kiputakse välismõjusid käsitlema ellujäämise küsimuse kitsendava prisma kaudu?

Ükski kultuur, olgu suur või väike, tsentraalne või perifeerne, ei saa endale lubada rahulolu status quo’ga, ilma et ta endale küsimusi ei esitaks või kultuuritegude impordiga uuendusi ei algataks. Minoriteedikesksest tõlkest võib valitsevate väärtuste problematiseerimisel ja uuendusliku arengu stimuleerimisel kasu olla igas kultuuris. Väitega, et kultuuri väiksus nõuab ellujäämiseks ühtset tõlkepraktikat, riskitakse kultuuri stagneerumise ja konservatiivsusega, kultuuri puhtuse ja natsionalistlike ideoloogiatega, mille eesmärgiks on välistada või represseerida keelelisi ja kultuurilisi erinevusi. Ometi sõltub kultuuride, sealhulgas väikeste kultuuride unikaalne areng just nendest erinevustest. Mõelgem, kuidas Vana-Rooma kirjanikud adapteerisid kreeka kirjandust või saksa romantikud tõlkisid kanoonilisi lääne ja ida tekste, et arendada saksa keelt ja kirjandust, või kuidas Hiinas Qingi dünastia lõpus või neljanda mai liikumise ajal toetuti kultuuripoliitiliste küsimuste lahendamisel välismaailmale. Väikese kultuuri kandjad on tänaseks aru saanud, et nende keele- ja kultuuritraditsiooni ellujäämine sõltub nende endi aktiivsest tegevusest, mis võtab sageli keeleõpetuse ja tõlkimise toetamise vormi.

Kas tõlgite ka ise praegu midagi? Kas on mõni autor/teema/lähenemine, mis väärib teie arvates praegu tõlkimist?

Küll tahaks! Mul on terve nimekiri itaalia- ja katalaanikeelsetest töödest, mida tahaksin väga tõlkida, aga praegu läheb minu jõud tõlgete uurimisele kaasaaitamise peale. Lisaks Oxfordi ajaloole on pooleli „Tõlketeaduse lugemiku” („The Translation Studies Reader”) kolmanda, üksjagu täiendatud trüki ettevalmistamine, seal on muu hulgas sees uued tekstid „maailmakirjandusest”, tõlkimisest kakskeelsetes linnades, sõja ajal ja veebis. Ka olen ma koondamas oma viimasel aastakümnel kirjutatud töid kogumikku pealkirjaga „Tõlkimine muudab kõik: teooria ja praktika” („Translation Changes Everything: Theory and Practice”). Köide annab ülevaate sellest, kuidas XXI sajandi tõlketeadusele iseloomulikesse vaidlustesse ja suundumustesse sekkumise käigus on minu mõtted tõlkest muutunud ja postkoloniaalsest orientatsioonist kaugenenud, liikudes hermeneutilise mudeli uue mõistestamise poole.

Pärast tosinat aastat katalaani keele õppimist ja aeg-ajalt Barcelonas käimist on minu huvi katalaani kirjanduse tõlkimise vastu küll suur. Mind ei tõmba ainuüksi katalaani kirjanduse ja luule vähene kättesaadavus inglise keeles ja kaanoni reformeerimine, mida selle tõlkimine annaks, vaid ka katalaani kirjandus kui väike kirjandus, mis jäi avatuks välismõjudele, mugandati neid ja tõlgiti. Lisaks ingliskeelse väliskirjanduse kaanoni avardamisele õpetab katalaani kirjanduse tõlkimine seda, kuidas väike kultuur võtab vastu võõrast, et arendada omakultuuri vorme ja mitmekesist praktikat. Eriti tõmbavad mind XX sajandi peamise katalaani kirjaniku J. V. Foixi proosapoeemid, mis on inglise keeles seniajani õigupoolest tundmatud. Tema tekstid muudavad ettekujutust modernistlikest eksperimentidest, ennekõike sürrealismist, kutsudes tõlkijat katsetama inglise keele eri registrite ja stiilidega, mis tooksid tooniandvasse kirjandusse ja käibivasse standardkeelde võõrapärasust.

Tõlkimine on teie silmis unikaalne kirjutamise viis. Tõlkijal on õigus tõlgendada ja tõlke kriitikul omakorda õigus oma tõlgendusele. Kui tähtsaks peate te tõlkija enesepositsioneerimist kas eessõnas või mõnes muus saatetekstis? Kas otsene osundamine tõlkestrateegiale tõstab tõlke tõsiseltvõetavust?

Paratekstid, olgu sissejuhatused või selgitused, on väga kasulikud, et taastada vähemalt osa sellest rikkast keelelisest, kirjanduslikust ja kultuurilisest kontekstist, kust originaal pärit, ja mis tõlkes kaob, asendudes vastuvõtva olukorra vastava kontekstiga. Paratekstid võivad tõlke auditooriumi ka kitsendada, tehes teksti akadeemilisemaks, ja sageli on äriettevõttest kirjastajad nende kui läbimüügi piirajate vastu. Luuletõlkes – kuivõrd luule on kirjutamise spetsiifiline, suhteliselt raske või lausa esoteeriline vorm – on selgituste lisamine siiski kirjastajast sõltumatult lubatud, kuigi selgitused olgu üldiselt mitte akadeemilised, vaid lugejasõbralikud ja minimaalsed.

Tekst, mille tõlkija peaks kirjutama, aga mida üldiselt paraku ei tehta, on kas enda või kellegi teise tehtud tõlkeselgitus. Niisuguseid selgitusi võib anda kas intervjuus või arvustuses või artiklis. Olgu žanr milline tahes, kõige tähtsam on see, et tõlge saaks üle totaalse vääritimõistmise ja teadvustamatu ignoreerimise piiri, mille taga see ülemaailmselt seniajani seisab. Kes veel peale tõlkija oleks paremal positsioonil, kust selgitada ja juhtida tähelepanu sellele, mida teeb tõlkija?

Mina soosin väga niisuguseid strateegiaid, mis kriipsutavad alla tõlgete kui tõlgete staatust, aga ühtki niisugust sammu ei saa astuda suvaliselt, arvestamata nende sõltuvust lähtetekstist ja -kultuurist ning ka keelest ja kultuurist, millesse tõlgitakse. Valida lähtetekst, mis erineb pikaajalisest tõlketavast, või valida selle tõlkimiseks tõlketavast erinev viis, erinev tõlgendus, mis on ühtaegu õigustatav ja kaldub kõrvale institutsionaalselt autoriteetsetest tõlgendustest – need on tõhusad vahendid, millega lugejale märku anda tõlkes teostuvast sekundaarsest loomingust. Lugejad aga tõenäoliselt niisuguseid strateegiad ei hinda, kui nad esmalt ei õpi neid märkama ja siis mõistma nende tõlgenduslikku jõudu, kultuurilist ja institutsioonilist mõju. Lugejad, olgu professionaalsed või asjaarmastajad, on paraku tihti valmis loobuma tekstuaalsetest võtetest, mis nõuavad tõlke töötlemisel suuremat kognitiivset pingutust, ja kinnistavad nõnda levinud tava lugeda tõlget, nagu oleks see originaaltekst, mitte omahuvidega tõlgendus. Asi on selles, et tõlge üksi ei saa muuta ja arendada seda, kuidas tõlget loetakse. Lugeja harimine jääb ikkagi tõlkija õlule.

Sellepärast polegi tõlkija minu ettekujutuses mitte ainult lingvist, vaid kirjutav haritlane, kellele läheb sügavalt korda valdkond, mida ta tõlgib, kes oskab oma tööst intelligentselt rääkida uurijatele/õpetajatele ja tudengitele, kes tema tööd kasutavad, aga ka lugejatele, kes moodustavad tõlgete, eriti kirjandustõlgete auditooriumist olulise osa. Näha tõlkijas vähemat, näiteks keelespetsialisti, tähendab alahinnata oskusi ja teadmisi, mida eeldab tõlkija töö, ja lahutada see eetilistest ja poliitilistest kaalutlustest, mis seonduvad igasuguse kultuurilise praktikaga. Ettekujutus tõlkijast kui keeleeksperdist taandab tõlke vastuvõtvate olude status quo järjekordse toetaja staatusesse, kuigi tõlge, kuivõrd see kaupleb keelelise ja kultuurilise erinevusega, peaks selle olukorra pidevalt kahtluse alla seadma, näitama selle piiratust ja välistamisi, soovitama uusi uurimis- ja arenguteid. Tõlkija ülesanne ei ole teostada Paabelijärgset kommunikatiivset utoopiat, vaid pigem vallandada erinevuse jõud, et muuta seda, mis siin ja praegu. 

Tõlkinud Anne Lange

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming