Tõlkija kohtub kirjanikuga. Hollandi eripruul

Hollandi kirjandus on väga huvitav ja mitmekesine. Tõeliselt head kirjandust sünnib sel väikesel maalapil uskumatult palju.

KERTI TERGEM

Hollandi kirjandust on eestindatud veidi rohkem kui sada aastat. Esimene pääsuke, ajalooline romaan Transvaalist, ilmus 1901. aastal Peeter Grünfeldti tõlkes. Nõukogude Eestis hollandi kirjandust peaaegu ei ilmunud, erandiks mõned Rein Sepa tõlked ja Vladimir Beekmani vahendatud lasteraamatud. Hollandi kirjanduse tõlkimine sai õige hoo sisse alles 1990ndatel, kui kogenud tõlkijad Vladimir Beekman ja Mati Sirkel olid muudele keeltele lisaks asunud Madalmaade kirjanduse kallale. Iseseisvas Eestis tekkis ridamisi uusi kirjastusi ning lisandus noori tõlkijaid. Viimasel paaril kümnendil on tõlgete hulk jõudsasti kosunud. Väike rehkendus näitas, et kõige rohkem raamatu- ja filmitõlkeid hollandi keelest on kogunenud mu enda kontole. Sestap kasutan võimalust jagada mõningaid isiklikke mälestuskilde kohtumistest autoritega, kelle loomingut tõlkinud olen. Kokku annab see pisikese kaleidoskoobi hollandi kirjandusest, mis eesti keeles kättesaadav, ja toob ehk hollandi kirjanikud eestlasele natukene lähemale.

Noorukese keele- ja kirjandustudengina tekitas minus trotsi, et kirjanduslugu keskendub pigem kirjaniku eraelule kui tekstianalüüsile. On meil siis tingimata vaja oma sõrmede vahelt läbi lasta neid Underi sukki, mis lõppeda ei taha? Tõlketööd tehes olen aga ajapikku aru saanud, et ilukirjanduslikus proosas esineb väga harva kõrgemalt poolt saadud puhast teksti. Meedium on pigem tõlkija, tekstiloome psühholoogilised põhjused aga kirjaniku enda pärisosa. Seepärast meeldib mulle võimalusel kohtuda autoritega, keda parajasti tõlgin. Mõnikord on vaja arutada konkreetseid kirjakohti, teinekord on aga lihtsalt hea kirjanikule silma vaadata või kuulata, kuidas ta ennast väljendab. Ja mis seal salata, sageli on elu palju põnevam kui see, mis paberile jõuab.

Moodne klassika

Cees Nooteboom

Hpschaefer / www.reserv-art.de / Wikimedia Commons

Tõlkija loeb teksti teistmoodi kui tava­lugeja – naha pinnalt libiseda ei saa, tuleb teha sügavaid sisselõikeid. Lugeja ei pruugi tähelegi panna, millist häält teevad tõstesillal hobuse kabjad, kuid tõlkijal on teinekord oluline teada sedagi, kas majauks avaneb sisse- või väljapoole. Rääkimata siis juba näiteks eesti kirjanduse tõlkimisest keeltesse, kus väljendatakse grammatilist sugu. Tänapäeva Hollandi üks nimekamaid ja tõlgitumaid kirjanikke Cees Nooteboom (sünd 1933) teatas mulle nördinult, et norra tõlkija oli avastanud rumala ajaloofakti vea tema romaanis „Rituaalid“ (eesti keeles Olion, 2006) just siis, kui Hollandis oli ilmunud raamatu XVIII trükk. Ehk ei oleks ta sellisest piinlikust apsakast kõva häälega rääkinudki, aga vastasel korral oleks see võinud vähktõvena vohada kõigis järgnenud tõlgetes. Nooteboom armastab oma erudeerituses pillata ühte lausesse mitu kultuuri- ja ajaloolist vihjet, viidet ja parafraasi. Tõlkijal peab nende äratundmiseks hakkama kelluke õige koha peal helisema, ent pimesi usaldamist ei saa endale samuti lubada, kõike tuleb kontrollida.

Cees Nooteboomiga kohtusin tema Amsterdami kodus, kanaliäärses kuld­ajastust pärit südalinnamajas, mille kõik neli korrust olid täis raamatuid. Neid jagus nii kohvilaua peale kui ka selle alla jalgadeks. Ühes toas oli seinatäis vanameistri enda raamatute tõlkeid teistesse keeltesse. Piki seina jooksis kirjutuslaud ja selle all põrandal veel ridamisi köiteid. Selle laua alt otsisime üht sõna, mille kohta mul „Rituaale“ tõlkides küsimus oli tekkinud. Mitte enam esimeses nooruses isand ronis neljakäpakil laua alla ja üritas sealt välja õngitseda entsüklopeediat. Natukese aja pärast hõikas mind appi, et hoiaksin üleval teatmeteoste peal olevat raamatuvirna. Nii me siis seal kahekesi, taguotsad püsti, ajaloolisi väljakaevamisi teostasime. Päris ühest vastust me ei saanudki, sest entsüklopeedia, mis läks tagasi XVII sajandisse, andis sõnale ühe selgituse, teine, XVI sajandini ulatuv aga pisut teistsuguse.

Cees Nooteboom on käinud ka Eestis, kui Mati Sirkli tõlkes ilmus tema lühiromaan „Järgmine lugu“ (LR 1993). Minul oli au kohtuda Nooteboomiga teistki korda, Brüsselis Belgia kuninga vastuvõtul, kui Nooteboomile anti üle Madalmaade kõige olulisem kirjanduspreemia, Prijs der Nederlandse Letteren. Kauni žestina olid tseremooniale kutsutud ka tema tõlkijad üle terve maailma.

XX sajandi hollandi kirjanduse suurkuju Willem Frederik Hermans 1977. aastal.

Piet Schreuders / Wikimedia Commons

Belgia kuningalt võttis 1977. aastal sellesama preemia vastu ka Hollandi kirjandusauhindadest loobujana tuntud Willem Frederik Hermans (1921–1995). Romaani „Igavene uni“ (ee Huma, 2004) auhinnaraha summakese(!) oli ta sarkastiliselt palunud kanda India näljahädaliste abifondi ja lubas kirjutada auhinnakomisjonist romaani „Puhka rahus“. Selle konfliktse, kuid ülimalt põneva autoriga mul kohtuda ei õnnestunud, õpetasime küll samas ülikoolis, ent eri kümnenditel. Küll aga neelasin tema romaane ja need omakorda neelasid jäägitult minu. Tema tekstide tõlkimise ees on mul seniajani pisuke kartus, et seda tööd ette võttes tema pimekambrist enam välja ei pääsegi.

Hermans on Gerard Reve ja Harry Mulischi kõrval üks kolmest XX sajandi hollandi kirjanduse suurkujust ja praegu kuulub ta maailmaklassika paremikku. Tema maailmavallutus aga nii enesestmõistetavalt ei kulgenudki. Nimelt keelas ta igaveseks ajaks oma loomingu tõlkimise pärast seda, kui tema romaan Saksamaal kuigivõrd müügiedu ei saavutanud. Hermans süüdistas selles nimelt tõlget. Kirjaniku tahtest pidas pärast tema surma kinni ka juristist poeg ja nõnda olin sajandivahetusel Amsterdamis tõlkijate majas viibides tunnistajaks sloveeni tõlkija ja kirjastaja visale võitlusele, et lubataks ometigi Hermansi loomingut teistesse keeltesse vahendada. Ühiselt Hollandi kirjastajaga suudeti kirjaniku perekonna vastuseis viimaks murda ja pärast pikki aastaid vaikust ilmuski sloveenikeelne „Igavene uni“ ning paar aastat hiljem ka minu tõlge eesti keelde. Järgnesid inglise, prantsuse ja hispaania ja sellega oli maailm võitnud omale ühe tõelise lihvimata teemandi. Hiljuti sai valmis ka üle kümne aasta haudunud film, mis küll kahjuks raamatule au ei tee. Põhja-Norrasse meteoriiti otsima läinud noorest hollandi geoloogist jutustava psühholoogilise painaja võtab hermansliku napisõnalisusega kokku iiri kirjanik Roddy Doyle: „[Raamatu] keel on kuiv; sokid on märjad; kompass on kadunud. Meistriteos.“ Välitöödel käisin tõlketöö valmides minagi, et oma jala all tunda, kui kivine on Finnmarki maastik keskööpäikese kumas. Kaljujooniselt leidsin seal meteoori, mis kaunistab nüüd eestikeelse väljaande esikaant. Hermansi novelli „Viimane suitsetaja“ on eesti keelde vahendanud Mati Sirkel (Vikerkaar 2005, nr 12).

Avaliku homoseksuaalsusega silma paistnud Gerard Reve (1923–2006) suure­pärast loomingut eesti keeles veel kahjuks lugeda ei saa, aga ehk annab seda viga parandada. Harry Mulischi (1927–2010) kohta, kelle loomingust on Vahur Aabramsi tõlkes ilmunud üks paljudest Hitleri sohilapse fiktsioonidest pealkirjaga „Siegfried. Must idüll“ (Huma, 2004), on käibel tore lugu. Nimelt oli edeval kirjanikuhärral kombeks veeta oma päevi Amsterdami kuulsa luksushotelli Americain peenes söögisaalis ja lasta kelneril aeg-ajalt valju häälega hõigata: „Härra Mulisch, teile on telefon!“ Küllap see tõsilugu on, igatahes on ühe laua küljes nüüd vaskplaat kirjaga, et siin armastas istuda kirjanik Harry Mulisch. Sattusin täiesti juhuslikult sama laua taha hommikukohvi jooma.

Mehed lavalaudadelt

Arthur Japin

Mauritsvink / Wikimedia Commons

Kui jutt juba peenemate meeste peale läks, siis meenub mulle kohtumine Arthur Japiniga (sünd 1956), kes käis 2012. aastal festivalil „HeadRead“. Ootasin teda Tallinna lennujaamas ja kui ta siis lokkide lehvides, filmistaari naeratus näol, väravast sisse astus, karjatasin endamisi: „Merde! Milline kaotus naissoole!“ Tallinnas esitlesime tema stiilset ajasturomaani „Võrratu puudus“ (Verb, 2012), Giacomo Casanova lugu naise silmade läbi. Pealkiri on laenatud südametemurdja Casanova autobiograafiast. 17aastaselt armub Giacomo endast kolm aastat nooremasse Luciasse, kel on üksainus puudus – ta on liiga noor. Romaani tegevus viib lugeja valgustussajandi Veneetsia teatritesse, Põhja-Itaalia maamõisa aiapidudele, arheoloogilistele väljakaevamistele Pompei lähistel, aga ka Amsterdami anatoomiateatrisse ja naistevanglasse. Japin sätib sõnu ja lauseid paberile nagu pärleid keesse.

Tõlke järelsõnas olen kirjutanud Japini kohta nõnda: „Ometi kirjutab ta oma raamatutes ikka ja alati armastusest. Tema eesmärk on õpetada inimestele, kui lihtne on armastada, ja rõhutada seda, et armastus tuleb siis, kui mõistad, et põhiline on andmine. Jagades armastust mitmele inimesele, see mitte ei vähene, vaid hoopis paljuneb, kinnitab Japin oma isikliku kogemuse põhjal. Nagu Luciagi, on Japin leidnud endas julguse olla teistsugune avalikult. Ta nagu mängiks iseennast suurel laval ja tema romaanide kangelased joonistuvad tihtipeale välja ooperikarakteritena, kelle puuderdatud näolapp ja ilusad laused on sündinud vanaema garderoobi hunnitus üksinduses.“ Näitlejaks ja tantsijaks õppinud kirjanik jagab oma elu juba pikki aastaid kahe armastatud mehega. Kirjanikuna on ta muidugi võrratu. Jällegi Mati Sirkli tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tema lühiromaan „Suur maailm“ (LR 2008).

Arthur Japinile täielikult vastanduv ja temasuguseid Prantsusmaal maamajakest pidavaid buržuaasseid hollandlasi tögav autor on Herman Koch (sünd 1953). Selles, et ta võtab suurema isikliku läbielamiseta kirja panna teiste inimeste lugusid, veendusin hiljuti Utrechti kirjandusfestivalil, kus olime laval koos Kochi inglise ja hispaania tõlkijaga. Kogenud telešõujuhina võttis ta küsitlemise enda peale ja tema enese tekstide analüüsimise ja tõlkeprobleemide võrdlemise võimalust meile kahjuks ei andnudki. Koch kirjutab väga lobedas stiilis ja küllaltki vastikuid lugusid, mis müüvad nagu muda ja on teinud temast läbi aegade kõige tõlgituma Hollandi kirjaniku. Tõlkides tema romaani „Õhtusöök“ (Pegasus, 2015), mille põhjal on valminud kolm ühtviisi halba filmi (Hollandi, Itaalia ja Hollywoodi versioon Richard Gere’iga), kiristasin raevust hambaid, sest selles raamatus ei ole mitte ühtegi positiivset tegelast. Kujutage ise ette, kui peate tõlkijana istuma mitu kuud päevast päeva psüühikahäirega agressiivse minajutustaja nahas.

Teise väga emotsionaalse kogemuse sain tõlkides P. F. Thomése (sünd 1958) raamatut „Varjulaps“ (Pegasus, 2005). Tõrkusin tükk aega seda tõlketööd vastu võtmast, nii eetilistel kui ka isiklikel põhjustel. Ma ei pidanud õigeks millegi nii intiimse tiražeerimist ja rahaks vahetamist. Pealegi on tekstidel, millele minnakse väga lähedale, omadus hakata mõjutama päriselu. Tegemist on kirjaniku päevikuga, mis on paberile pandud pärast tema kuuenädalase tütrekese surma. Tekst sattus kirjastaja kätte, kes tegi sellest väikese tiraažiga iseäraliku uusaastakingituse kirjastuse sõpruskonnale. Hiljem kirjutas autor juurde mõned filosoofilised passaažid ja sellest sai raamat, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. Küllap siis vajalik raamat. Selles kaunilt kujundatud raamatukeses kõneleb valus vaikus. Tunnistan, et mul tõlkides pisarad voolasid, tekst oli nii puhas ja ilus. Nutan nüüdki, tõlget uuesti lugedes.

Hästi ei lõppenud kahe andeka noore kirjaniku tee. Karel Glastra van Looni (1962–2005) „Kire vili“ (Pegasus, 2004), mille järgi on samuti valminud film, on peaaegu et detektiivlugu. Raamatu tegevus algab arstikabinetis, kus minajutustaja saab teada, et on viljatu. Ometi on tal kolmeaastane poeg. Poja ema on aga mõne aja eest surnud ajukelmepõletikku ja lapse tegeliku isa kohta ei ole aru pärida kelleltki. Algab paranoiline otsing, mis päädib puändiga. Amsterdamis seda raamatut tõlkides tahtsin kokku saada ka autoriga, aga just sel ajal oli tal diagnoositud ajukasvaja. Aasta hiljem ta suri, 42 aasta vanuselt.

Oma põlvkonna kõige loetumate autorite hulka kuulus ka Joost Zwagerman (1963–2015), kõige esimene hollandi kirjanik, kelle teose tõlkisin. „Gimmick!“ (Huma, 2002) on 1980ndate aastate noorte kunstnike põlvkonna vulgaarromantiline testament. Nende elus valitsesid põhiliselt p-d ehk plikad, puru, papp ja porno ning nende elu selle tõttu ka p-sse läks. Sündmustest, mis arenesid pärast romaani ilmumist, olen kirjutanud tõlke järelsõnas. Seegi kord trumpas elu romaanis kirjeldatu üle. Zwagerman käis raamatut ka Tallinnas esitlemas. Enne selle ilmumist tegin temaga 2001. aastal Amsterdamis intervjuu. Sel ajal töötas ta uue romaani kallal, mis käsitles enesetapu teemat. Joost Zwagerman lahkus ise elust kolm aastat tagasi.

Viplala ja teised

Kivist kirjanik kuulsuse tipul Annie M. G. Schmidti raamatu „Viplala“ ainetel loodud mängufilmis (2014, režissöör Tim Oliehoek). Arthur Hollidee osas Paul R. Kooij, Emilia rollis Marjan Luif.

Kaader filmist

Kui asjad kisuvad morbiidseks, siis aitab alati lasteraamatute tõlkimine ja nende lugemine. Sama hea tuttav nagu Astrid Lindgren on mitmele põlvkonnale eesti lastele Annie M. G. Schmidt (1911–1995). Tema on ka kõige rohkem eesti keelde tõlgitud hollandi kirjanik, kelle lustakaid ja krutskeid täis lugusid on vahendanud Vladimir Beekman, Marian Laving ja Ilvi Liive. Beekmani tõlgitud „A nagu Aabel“ (Eesti Raamat, 1966) oli ühtlasi esimene nõukogude Eestis ilmunud hollandi lasteraamat. Kõige värskem on Ilvi Liive tõlgitud „Otje“ (Verb, 2015). Vanaprouad Astrid Lindgren ja Annie M. G. Schmidt kohtusid esmakordselt alles 1988. aastal, kui Astrid Lindgren andis Hollandi kroonimata kuningannaks nimetatud lastekirjanikule üle Hans Christian Anderseni auhinna. Astrid Lind­gren olevat auhinda üle andes hüüdnud: „Annie, ma nii armastan sind! Kus sa oled olnud kogu mu elu?“

Sellesama, lastekirjanduse Nobeliks nimetatud auhinna on hollandi kirjanikest saanud veel Max Velthuijs (1923–2005), kuid illustraatorina. Osa Max Velthuijsi lõbusast konnalugude sarjast on samuti eesti keeles ilmunud, otse hollandi keelest on neist tõlgitud vaid „Konn ja võõras“ (Varrak, 2005).

Tohutult viljakas ja viimasel ajal palju kirjandusauhindu võitnud laste- ja noorsookirjanik on ka Edward van de Vendel (sünd 1964). Edward võlus eesti lapsed ära Tallinnas lastekirjanduse keskuses, jutustades neile lugusid koerast nimega Sam. Kaks südamlikku Sami-raamatut on nüüd eesti keeles ka olemas: „Koer nimega Sam“ ning „Sami saladused“ (mõlemad Päike ja Pilv, 2015). Mina kohtusin kirjanikuga silmast silma alles Frankfurdi raamatumessil ja kohtumine kulus marjaks ära. Ma ei olnud tõlkima asudes kindel autori hääles, sest hollandlased on väga otsekohesed ja nende naljad meie kultuuritajule teinekord robustsevõitu. Edward aga osutuski selliseks ülimalt soojaks ja empaatiliseks tegelaseks, nagu tema raamatutest läbi kumab. Ta on saatnud mulle peaaegu kõik oma raamatud ja võin kinnitada, et need on vanuseastmest olenemata viimseni väga toredad. Viimati jõudis eesti keelde „Vali okaapi“ (Päike ja Pilv, 2018), kus saab selle vahva ja haruldase looma kohta kõik teada. Raamatus on lugusid ja laulukesi, intervjuusid ja muidugi palju toredaid pilte. Loomulikult käisin vaatamas ka Inglismaalt Rotterdami looma­aeda tagasi jõudnud okaapisid, kelle nukravõitu lahkumise lugu selles raamatus kirjas. Igatepidi tore kohtumine, kui loomi nimepidi tunned!

Hollandi kirjandus on väga huvitav ja mitmekesine. Tõeliselt head kirjandust sünnib sel väikesel maalapil uskumatult palju. Kõigest ja kõigist kirjutada ei jõua, aga kiirkapak läbi eestikeelse hollandi kirjanduse annab ehk väikese ülevaate meie raamatupoodide ladude seisust. Kiirustage, seltsimehed unetud, sest raamatu eluiga müügilettidel on üürike!

Lahtiütlus: Tegemist on tõlkija isikliku vaatenurgaga, mis võib olla kallutatud. Tõlkija on paratamatult kultuuri­saadik ja nii vähese tõlkijate hulgaga nii väikesearvulisele rahvale (loe: ostjaskonnale) tõlkides tuleb hoolega vaadata, mida alla neelad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht