Tõlkeloo uurimissund

Anne Lange

Eestis puudub püsiv institutsioon, mille põhikirjaliseks ülesandeks oleks Eesti tõlkeloo edendamine.„Vajadus taidetõlke ajaloo kirjapanekuks kasvab iga aastaga,” kirjutas Peeter Torop 1980. aastate lõpul. „Tõlkesund on muutunud tõlkeloo uurimissunniks,” kordas ta 2002. aastal. Meeldetuletus ei ole kukkunud päris kaljusele pinnale: siin-seal on ilmunud Eesti tõlkeloo katkeid, Marek Tamm leiab märtsikuu Diplomaatias, et „omakeelse tõlkeloo puudumine on üks suuremaid lünki meie kultuurilises enesepildis”, uurijate angažeerimiseks on aga  kokku kutsutud tõlkeloo metodoloogia konverents, mis toimub 9. ja 10. aprillil Tallinna ülikoolis, korraldajateks Tallinna kõrval Tartu ülikool ja Pariisi Ida keelte ja kultuuride uurimise instituut (INALCO ), s.o Antoine Chalvin.

Kahepäevasel konverentsil on kolm tunniajalist plenaarettekannet: Peeter Torop räägib tõlke- ja kultuuriloo seostest ja tõlgete rollist kultuuri autokommunikatsioonis; Tartu ülikooli inglise filoloogia osakonna külalisena  astub üles Theo Hermans (London), kelle teema on tõlge kui kaudne kõne, mida raamivad jutustus ja hoiak otseöeldu suhtes. Tallinna ülikooli külalisena peab ettekande Nikolaj Aretov (Sofia), kes kõneleb tõlgetest väikese kirjanduse perspektiivis. Kokku on ettekandeid 43, kolmes sektsioonis tutvustatakse valminud või pooleliolevaid tõlkeloolisi uurimusi, portreteeritakse tõlkijaid, kõrvutatakse tõlkeid, loetakse tõlgete ees- ja  järelsõnu, tõlkijatest jäänud arhiivimaterjale, tõlkekriitikat ja ajalehti, tõlkijatega sõlmitud töölepinguid. Uuritakse maailmakirjanike (Baudelaire’i, Dante, Machiavelli, Joseph Rothi, Shakespeare’i) tõlkimist, antiiktekstide tõlkimise traditsiooni Eestis ja filosoofiliste tekstide tõlkimist Mehhikos. Piirkondlikest tõlkelugudest on teeside põhjal Eesti ja Itaalia kõrval ülevaatlikumalt esindatud Alžeeria, Slovakkia, Sloveenia, Ungari ja Türgi  tõlkelugu. Mitmed ettekanded räägivad identiteedi konstrueerimisest tõlkimisega olgu emamaal või paguluses, totalitaarse või demokraatliku riigikorra tingimustes ja nii ühe tõlkija kui rahva tasandil. Ootuspäraste ettekannete kõrval astub muusikalise interluudiumiga üles Ciarán Carson Belfastist, luuletaja, esseist, romaanikirjanik, muusik ja Dante „Inferno” tõlkija. Päevakavad on lugeda Tallinna ülikooli konverentsikeskuse  kodulehelt; konverentsi töökeeled on prantsuse ja inglise keel, tõlgivad Eva Toulouze ja Jean Pascal Ollivry.

Et tõlkimine ja kaugete kultuuride tundmaõppimine on tähtis, on eesti kultuuris retooriliselt rutiinseks sõtkutud rada. „Itaalia! nii olgu Eesti tulevik! Meil on vaja niihästi Londoni kui Pariisi kultuuri! Las olla veel tõlkeid, tõlkeid, tõlkeid – võistlevaid tõlkeid, vaidlevaid tõlkeid, uurivaid tõlkeid, anduvaid  tõlkeid!” – nõnda on kirjutatud üle saja aasta. Niisama vana on kurtmine, et tõlked ei kata maailma ei ajas ega ruumis, et palju tõlgitakse konjunktuurseid käopoegi, millel pole midagi pistmist ei (tõsise, ei meelelahutusliku) kirjanduse ega teaduse populariseerimisega, ükskõik kas originaali või tõlkija puhtkeelelisest saamatusest. „Kuidas tõlgitakse meil ja kuidas peaks tõlkima?”, „Tõlkekirjanduse üldpilt on halb”, „Ületöötanud  tõlkijad teevad eurotekstidesse ohtralt vigu”, „Lugeja haarab kivi” – tõlgetest endist kirjutatakse peamiselt nii. Vastukaaluks neile ilmuvad vahel ülihelde pealkirjaga lood tõlkijatest: „Ants Oras au coeur de son temps”, „Tõelisest tõlkijast”, „Võlurite maailm”. Pealkirjad üksi, mis küll asju ammendavalt ei seleta, näikse viivat meid valdkonda, kus on palju kära ja vähe villa, meeleolu kõikuv peale selle. Tegemist ei ole rahvusliku eripäraga:  90% kõikidest maailmas tehtud tõlgetest on ebaadekvaatsed ja protsendi muutumisele ei tasu loota, kirjutab George Steiner (raamatus „Pärast Paabelit” – „After Babel”), kinnitades teisal tõlkijatest: „Kirjasõna elus ei ole vajalikumat usaldusametit ega ühtegi kutset, mis vääriks nõnda hellalt täpset vastamist” („Täppiskunst”, tõlkinud Triinu Pakk, Loomingu Raamatukogu 2008, nr 33-34, lk 44).

Ja ometi on tõlkimine elu argipäev, mille  dramatiseerimisega võiks pidada piiri. Tõlkeajaloo üks mõtteid ongi selles: püüda rääkida, mida tõlked on teinud just sellistena, nagu neid on avaldatud, lavastatud. „Hamlet”, millega avati Estonia, ei pane meid ütlema: see pole „Hamlet”. Saaks ka veel teravmeelsemalt, originaaligi adekvaatsust kahtluse alla seades, sest T. S. Elioti arvates maadleb Shakespeare „Hamletis” probleemiga, mis käib talle ilmselgelt üle jõu. Meie teatrilukku aga  „Hamlet” sobib – või peaks kirjutama „Daani prinz Hamlet”? Argipäevas on tõlkimist vältida raske: tõlkima on sunnitud diplomaat, teadlane, tegelikult igaüks. Isegi kirjanik, kui ta pole just angloameerika kirjanik, kes aga ootab oma töö tõlkimist kibedusega, teades, et saab öelda seda, mida tahab, õigupoolest ainult emakeeles. Niisugusest kibedusest kirjutas Nabokov „Lolita”, romaani Humbert Humberti  kaitsetusest Lolita ja Vana Maailma kaitsetusest Uue ees, nagu ta oli inglise keele eest kaitsetu oma pagendatuses. Nabokov murdis vene keelest välja, uskudes ehk nagu Tsvetajeva, et kirjutamine ise on juba ülekandmine, emakeelest teise (kunsti keelde), ja kas saksa või prantsuse, on üsna ükskõik (vt Rilke ja Tsvetajeva kirjavahetust Mari Tarvase tõlkes Akadeemias 1995, nr 2–4).

Valmisolekut niisuguseks keelteõppimiseks ilmselt veel leiab,  aga kust võtta jõudu üksinduseks, mida see kaasa toob, kui keelteõppijast kirjutaja peaks jääma tõlkija, kirjastaja ja korraldajate toeta. Viimaste kaasamiseks on välja nuputatud üksjagu taktikaid: Hollandis näiteks Nederlands Literair Productie- en Vertalingenfonds, meil Traducta, ka Eesti Instituut. Sest ei taha ju keegi, et inglise keel, see „sotsiaal-majandusliku lootuse žargoon kõikjal maailmas” (Steiner), tooks endaga kaasa üleilmse kultuurimälu  kõhetumise ja trivialiseeritud inglise keele ülemvõimu. Hammast hamba vastu seades väärab Oxford University Press nimetatuid tõlkelooga: pooleli on viieköitelise ingliskeelse tõlkekirjanduse ajaloo ilmumine; ilmunud on, aastal 2000, teatmik inglise keelde tõlgitud ilukirjanduse kohta. Selle eessõnas arvab toimetaja Peter France, et lingua franca roll ei ole inglise keelele head toonud, sest inglise  keelde tõlgitakse järjest vähem ja ingliskeelne kultuur on nii vaesem. Meie maailma on suures osas kujundanud tõlgitud tekstid, kirjutab France, ja nimetab piiblit, Freudi, Ovidiust ja Dostojevskit. Teatmikes on eraldi artikkel „Kalevala”, on artiklid soome ja ungari kirjanduse tõlkimisest ja ilmunud tõlgete bibliograafia. Meid ei ole. „Tõlkijad on hobused, keda vahetatakse tsivilisatsiooni postijaamas” (Puškin). Ärgem  ajagem neid siis ära, soosides arutut traavi, kümneid lehekülgi päevas, eessõnadeta ja kommenteerimata produktsiooni, millele auditooriumi ei otsigi. Teksti tõlkimisele kultuuri järgneb selle tõlkimine kultuuriks, kirjutab Peeter Torop. Pesumasina kasutusõpetuse tõlkija arvestab sellega, ja muidugi loodab seda ka Mati Undi või Raymond Queneau’ tõlkija. Viimase „Stiiliharjutusi” kasutatakse hoolega kirjanduse õpetamisel, aga  kuidas kirjutada see tõlge või tema tõlkijad eestikeelse kultuuri osaks? See oli konverentsi korraldamise ja ettekandjatele publitseerimisvõimaluse pakkumise teine aje: koondada ühte empiirilist ja tekitada juurde teoreetilist materjali, mis seostaks meie kultuuriruumi muu maailmaga ja vastupidi. Pretsedente meelde tuletades ja uusi luues tuleb teha seda tõlkides, prantsuse ja inglise keeli, sest meil pole püsivat institutsiooni,  mille põhikirjaliseks ülesandeks oleks Eesti tõlkeloo edendamine. Aga olemas on tõlkeloolaste solidaarsus ja huvi meiegi tõlkeloo vastu, nagu kinnitab konverentsile tulnute arvukus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming