Tokerjad tääbuvad

Märt Väljataga

Mõne kultuurinähtusega on nii, et paroodia käib juba pikalt nähtuse enese ees. Näiteks ammu enne abstraktsionistlikku maalikunsti sündi näidati Pariisi kabareedes publiku lõbustamiseks sabaga pintseldavaid eesleid ja ahve. Eduard Vilde kirjutas novelli „Uuel teel” (1908) koos „Tokerjatega” peaasjalikult selleks, et tögada Villem Grünthali graafilisi ja keeleuuenduslikke eksperimente. Tulemus osutus aga hoopis sürrealismi, iseäranis Andres  Ehini sürrealismi geniaalseks ennetuseks. Arvan, et ka mu enda esmatutvus Andres Ehini luulega toimus hoopiski Uno Lahe – Onu Thali kogumiku „Paroodi koodi oodiaid” (1969) vahendusel. Seal leidub Ande Nohinale omistatud luuletus „Kõzõl-Tsõk-Mulaa”:        Ooh suur lumi lumi suurKõp-Kõh-Qarmauh valge surma nimijäised nuudlid ninasvaikuselkes võttis ära linna valgustuskehadkes võttis ära linna valgustuskehadkoerast on kahju kirpe teine täisaga siiski hea ülemusise Kõp-Kõh-Qarmauhkülla läheb Kõzõl-Tsõk-Mulaaleise tuleb jää peal jooksebise gaasikraavi kukubKõp-Kõh-Qarmauhjäised nuudlid ninas kolisevadise jutustab muinasjuttuelas kord Liiva-Raputav-Vanameeskui kaua kestab pimenduskampaaniamillal lasti õhku elektrijaamkui kaua veel kapsaussidlaulavad koraali                        kommunaalosakonnas

See luuletus mõjub ehinlikumalt kui Ehin ise. „Kõzõl-Tsõk-Mulaa” algne eeskuju „Hämarus lumeväljadel” on tervelt neli lehekülge pikk ega saagi olla niisama tihe nagu Onu Thali  versioon. Samas poleks õige võtta „KõzõlTsõk-Mulaad” märkiläinud paroodiana, sest selle alus – Andres Ehini luule – ei ole ju kunagi sügavtõsidusele pretendeerinud. Pigem on Onu Thal võtnud kätte ja üht Ehini luuletust mitte parodeerinud, vaid parandanud, amelioreerinud. Uno Laht pole ainus, kelle sõrmed on Ehinit lugedes sügelema hakanud. Kui ilmus klassikalisi stroofivorme sisaldav raamat „Vaimusõõrmed”  (1978), kirjutas Ain Kaalep arvustuse, kus ta ettevaatlikult väljendas oma kõhklusi „vana sõbra” maski tagant: „ … kui ikka tahad sonetiga nalja teha, olgu vorm täitsa briljantselt puhas … kui sonetti ikka algad ühes värsimõõdus, siis vii see sellessamas ka lõpule! Loe viis jambi kas või sõrmede peal ära, kui sul rütmitunne muidu nõrgavõitu! Vahel lausa kisub ennast parandama see Andres Ehin … Ei, lõpetab mu vana sõber,  sedamoodi naljad peavad olema elegantsed!” (Looming 1979, nr 1).    

Miks üldse valitseb säärane konventsioon, mis peab teise inimese luuletuste ümbertegemist kuidagi kohatuks? Või miks on näiteks kahasse luuletamine veelgi haruldasem kui kahe peale romaani kirjutamine? Enamasti pole ju ükski looja nii täiuslik, et valdaks kõiki poeetika aspekte. Andres Ehinil tuleb hästi välja eredate ja meeldejäävate kujundite loomine ning narratiivsed lühispurdid, aga elegantset lauset, värsistamist ja terviku loomist  ta niisama hästi ei valda. Viimastel aastatel on Andres Ehin ise oma kriitikas arvustatavatele samamoodi näitlikult ja praktiliselt lähenenud, näidates otseselt ja veenvalt kätte, kuidas mõne noorluuletaja tekstid võiksid paari lihtsa paranduse, ümbertõste või edasiarenduse abil hoopis uue hingamise saada. Ka Ehinit ennast tuleks lugeda aktiivselt, s.t kirjutades: võtta ta luuletused ette ja teha neist uus luuletus, hakata kaasautoriks sõna kõige  otsesemas mõttes. 

Sürrealismi seisukohalt peaks looja puutumatu pühaduse kummardamine, mis ei luba teistel loodud teosesse enam sekkuda, olema  ju eriti kohatu, sest sürrealismi doktriin taotles justkui subjektiivsuse ja individuaalsuse ületamist. Tõsi küll, klassikalise sürrealismi juurde kuulub küll ka automaatse kirjutamise meetod, mis nõuab igasuguse kriitikameele väljalülitamist. Aga usutavasti oli automaatse kirjutamise nõue sürrealismis algusest peale üks suur bluff.   

Jaburaid värsse on mõistagi kirjutatud ka enne sürrealismi, kuid klassikaline prantsuse sürrealism andis sellele kaks õigustusallikat. Üheks oli psühhoanalüüs ehk käsitlus alateadvusest, ning teiseks revolutsiooniline programm, mis püüdis mõistlikkust hävitades  vallandada poliitilist revolutsiooni. Nüüd, kus mõlemad õigustusallikad on kokku kuivanud, on ikkagi jäänud alles hulk sürrealistlikke tekste, mis on enamasti tüütud ja triviaalsed, aga üsna sageli ka säravad ja painavad. Sürrealismi peamine ajalooline teene oligi vahest kõnekujundite vabastamine millegi ümberütlemise ja tagasitõlgitavuse sundusest. Ning selle saavutuseta pole saanud sündida ka näiteks Lorca või Celani luulet, mis  juba sürrealismi selja taha jätab. Teistsuguse sünnikonteksti tõttu ei ammuta Ehini nonsenss aga ideoloogilist tuge ei psühhoanalüüsist ega maailmarevolutsiooni programmist. Pigem võiks selle taustaks olla Uku Masingu mõttekäikude põhjal avastatud eksotism ja arktiline huumor. Masingu mõttekäigud taevapõdra rahvaste eksootilisest meelelaadist paistavad lisaks Andres Ehinile olevat inspireerinud ka  näiteks tema kaasaegse Arvo Valtoni otsinguid „Põhjanaela paines” ja „Arved Silberi maailmareisides”. Ortodoksse Pariisi sürrealismi ja „borealistliku” eesti versiooni ühistaotluseks on aga mingisugune vabastusprogramm. Jaburus vabastab – Blödsinn macht frei. Ta vabastab automatismi ja mingisuguse võõrdunud süsteemi haardest. Seetõttu on ka Ehini luule püsimotiivideks mitmesugused ülemused ja asutused, kellest nii nagu  Magritte’i plakatlikel maalidel kasvab läbi loomulik stiihia – näiteks rohi või lumi. Onu Thali luuletuses on kõik need püsielemendid ilusti sees – kommunaalosakond ja ülemus ning tehnilise tsivilisatsiooni ülesütlemine polaaröös.       

Andres Ehini luuletused moodustavad harva tiheda terviku, pigem nad paistavad terviklikkust lausa taotluslikult nurjavat. Samas on tema kogulooming alates 1950. aastate lõpust olnud hämmastavalt ühetaoline tervik. Esikkogu „Hunditamm” (1968) meeleliste piltide aredus leidis teoreetilist põhjendamist  siiani ülelugemisväärses essees „Kujund ja meeled” (Looming 1966, nr 11). Seal kuulutataksegi luule tuumaks kujund: kujund ei ole vahend, vaid eesmärk. „Uks lagendikul” (1971) on süngem ja kõledam raamat. Raske on iseloomustada toimunud muutust paremini kui Toomas Liiv: „Hunditamme” veel üsna traditsioonipäraselt korrastatud maailm asendus [„Ukses lagendikul”] kõledalt mõjuva võimaluste kogumiga, mida varjundamas  juba olemuslik suhtelisus. Süvameeleoluna kõlas mingi kõikeühendava paratamatusepaine valuline äratundmine, mida naljaviskaminegi alati ei suuda leevendada. Inimene oli passiivsem kui esikkogus, marionetlik, ta moondumisvajadusel puudus trotsiv tähendus”. Kolmas kogu „Luba linnukesel väljas jaurata” (1977) tekitas Liivis nõutust. Raamat inspireeris ka omas ajas skandaalse ja pahaendelise satiiri „Oo, pealkirjandus.  Proosaood” kellegi Armas Eikoneni sulest (Noorte Hääl 15. I 1978). Samas pärinevad sellest kogust Ehini kõige populaarsemad keelemängud, nagu „käes on savi”, „hanenäoline maailm” jne. „Vaimusõõrmed” (1978) tekitas oma klassikaliste vormidega „uue arengutee” ootusi, kuigi see laad osutus pigem kõrvalepõikeks. Viienda kogu „Tumedusi rüübatan” puhul leiab Kristiina Ross, et sürrealism on Ehini luules pigem väliskest. Ehini luule on  pigem õdus kui õudne, pigem lõdvalt muhe kui kõle. Selles esinevad „pila, pull, hardad looduspildid, totakad sõnamängud, sürrealistlikud fantaasiavohangud ja moraliseerivad mõtteterakesed läbisegi ning korraga”. Neid hoiab koos „trafaretne vastandus” süsteemi ja stiihia vahel (Vikerkaar 1989, nr 3). „Teadvus on ussinahk” (1995) kinnitas seda, kuidas Ehini nonsensi vabastav potentsiaal hakkab uutmoodi ühiskonnas lahtuma.

Paul  Eerik Rummo kirjutas: „… kui pole normatiivset kaanonit, pole ka millegi vastu seista ega millestki erineda, ja kui üleilmne kuitund [s.o fantastilise alternatiivreaalsuse aeg – M.V.] on tulnud, siis on kõik kuutõbised ja näevad omi nägemusi – mis neil enam profi omadest …” (Looming 1996, nr 3).        Kunagi iseloomustas pianist Charles Rosen Šostakovitši muusikat, millest ta ei paistnud väga hoolivat, kui valede nootidega traditsioonilist muusikat. Ehini viimaste aastakümnete luule kohta võib samuti – ja mitte tingimata etteheitvalt – öelda, et sellest on saanud üsna traditsiooniline eesti luule  „valede sõnadega”. Midagi sellist aimas juba tosina aasta eest ka Kristiina Ross. Traditsiooni ja kujunemisaastate eest niikuinii kusagile ei pääse. Kui mõnda Ehini pealispindselt sürrealistlikku luuletust natuke kratsida, tuleb sealt nähtavale säärane harjumuspärane loodus-, mõtte- ja kodanikulüürika, mis moodustas 1950ndate teisel poolel eesti luule põhimassi. Ajakirjanduslike juhuluuletuste produtseerimine toob selle paralleelsuse veelgi  selgemini välja.     

Andres Ehin on teinud vahest rohkemgi kui keegi teine meie luule demokratiseerimiseks ja järjepidevuse hoidmiseks. Asjaolu, et tema luuletused ei mõju lõpetatud täiuslike  tervikutena, inspireerib noori ja harrastajaid samas laadis kätt proovima. Selle tõenduseks on hiljuti ilmunud raamat „Tuul viis põllult traktori”, mis sisaldab pilte Ehini luuletuste põhjal ja luuletusi nende piltide põhjal. Ain Kaalep leidis juba aastal 1978: „Andres Ehini luule on juba loomu poolest adresseeritud „to the happy much” [sic] (ja mitte mingisugustele väljamõeldud „kirjanduslikele salongidele”).” Tänaseks on Ehinist kui karismaatilisest  ja kommunikatiivsest esinejast saanud omamoodi eesti luule „hea tahte suursaadik” – seda nii välismaalastele kui noortele. „Igavik vannitoas” on 70. sünnipäeva puhuks kokku pandud valikkogu, arvult juba kolmas „Täiskuukeskpäeva” (1990) ja peaaegu ammendava „Alateadvus on alatasa purjus” (2000) kõrval. Kahjuks puuduvad sellest kogust nii mõnedki Ehini parimad palad ja luuletuste paigutus kogude kaupa on sageli  eksitav (nt „Põrandale on loobitud kalade maksad” ilmus esmakordselt kogus „Luba linnikesel”, mitte „Ukses lagendikul”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming