„Tõde ja õigus” ilmutab end prantslastele

Tiina Väljaste

Juturing eesti kirjanduse tähtteose tõlkijate Jean Pascal Ollivry, Eva Toulouze’i ja Jean-Pierre Minaudier’ga.Prantslastele pole „Tõde ja õigus” päris tundmatu: pärast sõda ilmus saksa keele vahendusel selle adaptatsioon. Nüüd siis meie suureks rõõmuks kirjastuselt Gaïa uustõlge, mille kolm esimest osa on juba poodidesse jõudnud, kaks viimast on peagi ilmumas. Millest korraga selline huvi? Jean Pascal Ollivry: Projektile puhus hinge sisse Antoine Chalvin, kellel oli juba aastaid mõte, et „Tõde ja õigus” tuleb uues, korralikus  tõlkes prantsuse lugejateni tuua. Tema leidis ka kirjastuse. Läbirääkimised Gaïaga kestsid mitu aastat. Gaïa soov kirjastada oli suur, aga kaheldi, kas meil, tõlkijatel, on piisavalt jõudu ja kas publiku huvi on piisavalt suur, et firma rahaliselt ei kannataks. Jean-Pierre Minaudier: Hea on see, et Gaïa puhul on tegemist suure ja soliidse kirjastusega. Nii pole karta, et hooga alanud üritus pooleli jääb.  Eva Toulouze: Idee sai teoks paljuski tänu sellele, et oli olemas vana versioon prantsuse keeles. Selge see, et ükski kirjastaja ei võta ette nii suurt tööd, kui ta pole õnnestumises kindel. Nüüd aga said inimesed lugeda ja veenduda, et seda teost tasub uuesti välja anda. Mulle tundub, et Gaïa eesotsas on selgelt Tammsaare fännid.

 

J.P.O.: Muuseas, Gaïa on varemgi välja andnud põhjamaist kirjandust. Kirjastuse direktor  Suzanne Juul on Taani päritolu. Kuid eesti kirjandusest on „Tõde ja õigus” esimene. Nüüd, peale Tammsaarega tutvumist, on kirjastusel plaanis anda välja teisigi eesti teoseid.

E.T.: Suzanne käis möödunud suvel Eestis ning ta oli täiesti vaimustuses. Ta uuris ja küsis igal sammul. Muu hulgas küsis ta meie käest, mis teoseid on meil plaanis tõlkida. Nii et koostöö on alanud hästi.   

Vähe on eestlasi, kes oleksid lugenud läbi „Tõe ja õiguse” kõik viis osa. Tunnistan ausalt, et minul on näiteks IV osa lugemata. Kuivõrd tuttavad olite teie teosega enne  tõlkima asumist?

J.P.O.: „Tõde ja õigus” oli üks esimesi eesti romaane, millega ma 1990. algul kokku puutusin. Lugesin saksa keele vahendusel tehtud tõlget. Kõigepealt sattus pihku viimane osa, seejärel lugesin läbi kõik ülejäänud. Mulje oli väga hea! Toona ma Eestist suurt midagi ei teadnud. Mul oli küll Pariisis eestlastest sõpru, aga ma polnud Eestit veel külastanud.

 J.-P.M.: Olin varemalt läbi lugenud kaks esimest  osa – eesti keeles muidugi, sest sõjajärgne tõlge prantsuse keelde on väga kehv. Mulle meeldis väga I osa, mis on nüansirohke ja pajatab ilmekalt ühest vanast maailmast, mida enam ei ole. Romaani süngus meeldis mulle.

E.T.: Pean tunnistama, et sain Tammsaaret tundma alles nüüd. Minu esimene kontakt Eestimaaga oli aastal 1987, kui lõin arvutisse Jean-Luc Moreau’ „Keisri hullu” tõlget. Järgnes „Professor Martensi ärasõit”. Jean-Luc ei teinud oma tõlkeid kirjalikult, ta luges need kasseti peale. Nii et hiljem, kui kohtasin Jaani (Krossi – toim), ütlesin, et ma pole küll lugenud teie romaane, aga ma olen neid mitu korda läbi kirjutanud. Ma ei teadnud enne seda Eestist midagi, aga see tekitas huvi. Pöördusin kirjanike liidu poole küsimusega, kuidas saaksin õppida eesti keelt. Vastus oli lakooniline – ühel päeval otsis mind Pariisis üles Arvo Valton ja ütles: „Siin on Harju tänava korteri võtmed,  mine ja õpi”. Läksingi, minu õpetaja oli Tõnu Seilenthal. Aasta pärast hakkasin juba Eestis elama. Tammsaarest olin ma muidugi kuulnud ja lugenud palju, teadsin, et „Tõde ja õigus” on oluline teos, mille pean ükskord läbi lugema. Asi jäi aga sinnapaika, sest muud tegemised tulid peale. Kui käivitus projekt tõlkida kõik viis osa ning Antoine Chalvin pakkus mulle neljandat, mõtlesin: lõpuks ometi! Nüüd ma lihtsalt pean selle saaga kätte võtma!       

Millist versiooni kõigepealt lugesite?

E.T.: Lugesin värskelt prantsuse keelde tõlgitud I osa, siis tekkis isu kohe-kohe edasi lugeda ning ma küsisin Jean Pascalilt, ega tal II osa  käsikiri valmis ole. Ühtlasi mõistsin, et kirjastajal oli tuline õigus, kui ta tahtis teost kiiresti, ühe ropsuga välja anda. Ei tohi lasta lugejatel liiga kaua oodata, nii et nende huvi raugeda jõuaks.

J.-P.M.: Gaïa oli sedavõrd entusiastlik, et meie, tõlkijad, ei tahtnud seda õhinat kuidagi pidurdada. On väga harv juhus, kui suur kirjastus tunneb huvi eesti kirjanduse vastu. Kuigi parem olnuks loomulikult see, kui kogu teos  oleks jäänud ühe inimese teha.

E.T.: Siis aga oleks projekt veninud. Lugenud kahte esimest osa, tekkis mul kohe isu kolmanda järele, mis aga polnud veel valmis. Kuna ma ei jaksanud oodata, läksin suvel „Wargamäe Wabariiki” vaatama. Pärast seda võtsin kätte viienda – seekord juba eesti keeles … ning mõistsin siis, millised piinad on Jean Pascalile osaks saanud I osa tõlkimisel. Näiteks Pearu tekst võis olla paras pähkel …     

Milliste piinadega peale Pearu jutu te veel oma töös kokku puutusite?

J.P.O. (pead raputades): See oli pähkel küll, aga kõige muuga võrreldes lihtne. Pearu sõnavõtud olid ühed vähestest, kus eestikeelset teksti sai otse prantsuse keelde panna. Eesti keele  süntaks, rütm ja vool erinevad prantsuse keele omast ja kui otse tõlkida, jääb tulemus veider. Aga kui Pearu või vana Mauruse tekst tundubki veider, pole sellest midagi, sest mehed ise on ka imelikud. Prantsuse keele lause on arhitektuurne – see on nagu kaar, millel on tugipunktid. Prantsuse lause on suhteliselt staatiline, samal ajal kui Tammsaare tekst on, vastupidi, nagu jõgi, mis voolab. Kui tõlkida seda otse, kõlab see ebaloomulikult … 

E.T.: Ära võib kaduda jõud ja pinge, mis on Tammsaare lausele omane.

J.-P.M.: Minu tõlgitud III osa kubiseb vene keelest, kusjuures vanast vene slängist. Isegi minu venelastest informaatoritel oli sellest raske aru saada. Kõige rohkem vaeva nägingi vene keelega. J.P.O.: Eesti ilukirjanduslikes tekstides leidub sageli aegade äkilist muutumist. Mineviku sündmustest jutustades läheb Tammsaare  korraga üle olevikule. Kui ma tõlkisin vastavuses autoriga, polnud mu prantsuse toimetaja minuga rahul ja küsis, kas ma olen ikka kindel.

E.T.: Jah, ka mina märkasin, et I osas on palju kohti, kus autor kirjeldab midagi üldiselt: et niimoodi juhtus korduvalt lapsepõlves … ning siis ühel hetkel avastad, et ta räägib juba mõnda aega ühest konkreetsest juhtumist, kirjeldades tegelasi, andes edasi dialoogi. Prantsuse keeles niimoodi ei saa, prantsuse keeles peab olema kõik väga selge.

J.P.O. (naerma hakates): Prantsuse ilukirjanduses tuleb samuti sellist segadust ette, aga seda peetakse halvaks stiiliks. Seda peetakse keeleliseks veaks, see andestataks veel Proustile, aga teistele mitte.

E.T.: Tõlkija ei saa endale lubada vabadusi, mida kirjanik on endale lubanud. Minu üheks probleemiks oli see, et Karin mõtleb pidevalt midagi millekski. Ta mõtleb jalad peenemaks,  lapse pojaks ja mida kõike veel. Iseenesest on selle konstruktsiooni tähendus läbipaistev, aga kuidas seda tõlkida? Mitu kuud jändasin ning siis valisin väljendi: par la force de la pensée ehk „mõtte jõul”.       

Kui palju oli teil võimalik toetuda eelmisele, saksa keele kaudu tehtud tõlkele?

E.T.: Sain nii palju elamusi otsekontaktist tekstiga, et polnud vajadust.

J.P.O.: Tunnistan, et toetusin natuke. Kui olin ühe peatüki tõlkinud, lugesin huvi pärast ka vana tõlget. Märgates erinevusi, sain kontrollida, kellel on õigus. Mõnedes kohtades olin teinud vea ning esimene versioon aitas mul  seda parandada. Enamasti olid vead siiski vanas tõlkes.

J.-P.M.: Mina kasutasin vähe, sest sõjajärgne tõlge on halb. See on lühem kui originaaltekst, pealegi polnud toonane III osa tõlkija Gilberte Audouin-Dubreuil kunagi Eestis käinud. Prantsuskeelses tõlkes on toomkirikut nimetatud le Grande Dôme’iks – suureks kuppelkirikuks või katedraaliks. Nii on suur tulekahju, mis originaalis toimub kusagil Vabaduse väljaku lähedal,  sattunud tõlkeversioonis katedraali lähedusse. Hajameelne lugeja võib isegi aru saada, nagu toimuks tulekahju katedraalis, Toomkirikus. See on täiesti mõttetu.

J.P.O.: Teises osas müüb koolipoiss Lible oma vanu raamatuid, sest esiteks teda raamatud ei huvita ja teiseks on tal vaja raha, et osta saia ja vorsti. Ta nimetab vanu raamatuid kapsasteks. Vanas prantsuse tõlkes pole see mitte le chou (kapsas), vaid le charbon (süsi). Miks? Arvata  võib, et tõlkija on kaks sarnast saksakeelset sõna der Kohl ja die Kohle segamini ajanud. Nii et vanadest, kapsaks loetud raamatutest sai korraga süsi.   

Kuid eks erinevusi või ebatäpsusi leidu isegi eestikeelse „Tõe ja õiguse” eri aegadel ilmunud versioonides?

E.T.: Tõsi. Mina olen tekstide võrdlusega kokku puutunud, sest hakkasin IV osa tõlkima vana nõukogudeaegse väljaande põhjal. Aga kuna me olime kokku leppinud, et teeme tõlke viimase  välja antud teksti põhjal, läksin vanalt uuele üle. Kahes kohas avastasin nõukogude tsensuuri tehtud kärped. Mõlemas kohas märgistas kärpeid kolm punkti, mida Tammsaarel endal polnud kombeks kasutada. Esimene oli revolutsionäär Meleski jutus, kus ta väljendab oma kõhklusi. Melesk ütleb, et Marx kirjutas „Kapitali”, kuna tal oli usk. Tammsaare on kirjutanud, et „tal oli usk, sellepärast et ta oli juut” – selle oli tsensuur välja visanud. Teine  kärbe tehti Karini ja Indreku vaidluses selle üle, keda peab kasvatama, kas poisse või tüdrukuid. Karin ütleb, et poisse, sest tüdrukud lähevad mehele ja siis mehed kasvatavad neid ise. Indrek ütleb, et tüdrukuid, sest poisid arenevad ja õpivad edasi, aga tüdrukud on juba 14-15aastaselt valmis. Ta ütleb: „No vaata kõiki neid muulannasid, kes eestlastega on abielus. Kas need eesti mehed on nendest teinud eestlannasid? Ei! Nemad pigem teevad eestlased muulasteks. Võiks arvata, et tegu on kõrgema kultuuriga, aga millal on venelastel olnud kõrgem kultuur kui meil?” Nõukogudeaegses   „Tões ja õiguses” on see viimane lause maha võetud.

J.P.O.: Kui Tammsaare oleks prantsuse kirjanik, oleks „Tõde ja õigus” kindlasti välja antud „La Pléiade´-i” sarjas, kus on võrdlevalt ära toodud  teoste kõik variandid. Teinekord on reaalused seletused pikemad kui tekst ise. See oleks kirjanduse uurijatele asendamatu allikas.

E.T.: Mind tegelikult hämmastab, kui vähe on Tammsaaret Eestis uuritud! Sedasama olen märganud ka Krossi puhul. Suured ikoonilised nimed eesti kirjanduses on tunduvalt vähem läbi uuritud, kui võiks eeldada.

J.P.O.: Eesti keeles peaks kindlasti olema kogumik kõigi „Tõe ja õiguse” variantidega. Kui  selline tööriist oleks olemas, hakkaksid inimesed seda kasutama ning Tammsaaret uuritaks palju rohkem.    

„Tõe ja õiguse” III osa on meie kirjandusloos peetud alati kõige nõrgemaks osaks. Mida arvate teie?

E.T.: Ma kahtlustan, et kokku on jooksnud kaks asja. See, et revolutsiooniteema polnud eestlaste seas kuigi populaarne. Ja teiseks: ka nõukogude kirjanduspoliitika ei soosinud seda  osa, sest ega Indrek ei tule ju neist sündmustest välja revolutsionäärina.

J.-P.M.: Tegelikult on see üsna revolutsioonivastane teos. Tõlkides III osa, mida ma polnud varem lugenud, tundsin suurt huvi romaani ajalooliste aspektide vastu – olen hariduselt ajaloolane. Kahjuks ei jätnud Indreku ja Kristi armastuslugu kuigi head muljet.

J.P.O.: Kolmas osa on ka palju süngem kui teised. Selle teose groteskne külg läheb nii kaugele,  et inimesed saavad lõpuks surma. Mõned karakterid on naeruväärsed, aga nende teod on dramaatilised. Seda on ebamugav lugeda.

J.-P.M.: Minu jaoks oli III osas kõige üllatuslikum see, et Tammsaare ei tegele peaaegu üldse rahvuslusega. Ainus rahvuslane seal on Vesiroos, ja tegelased räägivad palju vene keelt. Mina arvasin, et isegi üks vasakpoolne kirjanik nagu Tammsaare oli rahvuslikust võitlusest siiski rohkem huvitatud, aga näib, et revolutsioon,  mis oli tema ajastu suurim maailmaprobleem, huvitas teda märksa enam. Teiselt poolt on III osa terviku seisukohalt väga tähtis. Selle osa lõpus sureb Indreku ema ja Indreku hingele jääb patt tema surmale kaasaaitamises. Sureb ka vend. Selles keskmises, keskses osas on justkui kaks romaani. Üks, mis räägib Tallinnas toimuvast, revolutsioonist ja Kristist. Teise sündmustik hargneb Vargamäel ja siin räägitakse perekonnasidemetest. Sellest, mis tähendab olla linnas, kui perekond on külas.

J.P.O.: Kuigi ka „Tõe ja õiguse” II osas on Indrekul pettumusi küll ja küll, teevad need teda tugevamaks. Kolmanda osa pettumused muudavad Indreku küüniliseks ja passiivseks.

E.T.: Kolmanda osa sündmused viivad sündmusteni neljandas ja viiendas. See, mida Karin oma mehele kõige rohkem ette heidab, on passiivsus ja loidus. Mäletatavasti ütleb Karin ükskord pärast nende tüli, kui Indrek on surunud  peale oma tahte, hoidnud teda kinni ja sundinud end ära kuulama: „Hoia mind alati nii kõvasti, sest nii on mul väga hea”. Ent juba järgmises peatükis kirjutab Tammsaare: „Indrek ei jaksanud ega tahtnud hoida alati Karinit nii kõvasti, et tal oleks piisavalt hea”. Just nii: mitte ainult ei jaksanud, vaid ka ei tahtnud hoida.       

Kirjandusloolased on arvanud, et Tammsaare naistegelastes peegelduvad autori halvad kogemused naissooga. Kõik tema karakterid on kas kurvad ja õnnetud (Krõõt, Mari), naiivsed ja lapsikud (Kristi) või pealiskaudsed ja mõistetamatud (Karin). Kuidas  teile tundub?

J.-P.M.: On küll nii. III osa kõige nõrgem tegelaskuju ongi Kristi. Minu arust Tammsaare isegi vihkab seda naist. Natuke piinlik on näha, kuidas üks looja oma tegelaskuju nii palju põlgab. Kahju, et autor ei teinud ühest kesksest karakterist midagi paremat. Tema meestegelased, kirjanikud ja töölised, on palju-palju huvitavamad.

J.-P.M.: Aga II osa Ramilda korraga on ja ei ole kurb ning õnnetu, naiivne ning lapsik, pealiskaudne  ning mõistetamatu … Äkki sellepärast – autori seisukohalt vaadates –, et ta on Indreku esimene armastus, aga mitmel põhjusel kättesaamatu?

E.T.: Mul oli tõlkimisel suuri probleeme Kariniga. Esiteks, et temast aru saada – selles mõttes, et ta on mehe poolt välja mõeldud naine ja seda on tunda. Tegu on karakteriga, kuhu on koondatud kõik see, mida autor on naise kui sellise juures pidanud taunimisväärseks.  ‘

J.-P.M.: Naistes on tegelikult palju sellist, mida autor inimesena pole osanud või tahtnud näha. Ka Tolstoil on kõik naised lollid, neist on ainult tüli ja pahandust. Tammsaare ja Tolstoi on mehed, kes kirjutavad meestele – mulle on see natukene tüütu.   

„Tõe ja õiguse” IV osa on see, kus Tammsaare kirjeldab oma kaasaega. Ta on seda tehes väga ühiskonnakriitiline.

E.T.: Kõige suurem ajaline vahe on III ja IV osa sündmuste vahel. Vahepeal on Eestist saanud iseseisev riik. Minu jaoks oli esmalugemisel üllatav see, et Eesti sünd ei mänginud autori jaoks kuigi suurt rolli. Tammsaarel pole ambitsiooni kajastada ajalugu. Asi, mida ma kõigi kirjandusteadlaste käest  püüdsin küsida, aga vastust ei saanud: kuidas võib seletada, et igal pool selles romaanis ilmub sõna „peaaegu”? Näiteks: „Nüüd ma tean, et jumal elab,” hüüdis Karin peaaegu südametäiega. Mõnel leheküljel tuleb seda sõna ette kaks korda, mõnikord tuleb ette üle lehekülje, aga igal pool esineb see sõna: peaaegu, peaaegu, peaaegu. Tekib küsimus: kas Indreku ja Karini vahel on peaaegu abielusidemed? Kas riik, kus nad elavad, on peaaegu  Eesti Vabariik? Nii et sotsiaalne aspekt on raamatus olemas, aga täpselt nii palju, kui on vaja, et anda edasi sõnumit. Mina ei taha IV osas näha ülevaadet toonasest Eesti ühiskonnast. Tammsaare toob lihtsalt oma teoses välja punktid, mis on talle valusad. 

Romaani ilmumise puhul on Prantsuse ajakirjanduses olnud mitmeid tutvustusi ja arvustusi. Tammsaaret on nendes võrreldud küll Zolaga, küll Hugo ja Balzaciga. Kellega teie teda võrdleksite? Või on tarbetu sellist kunstlikku paralleeli tuua?

J.-P.M.: Kui võrrelda, siis vahest tõesti Zolaga. Kuigi minu meelest on „Tõe ja õiguse” I osa parem kui Zola romaanid. Zola on liiga publitsistlik, Tammsaare on kirjanduslikult parem.  Neile mõlemale on omane süngus. Kuigi Tammsaarel puudub see naiivne ajalooline optimism, mis on iseloomulik Zolale. Tammsaare pessimism meeldib mulle rohkem, eriti teades, mida progress ja progressiivsus on inimkonnale kaasa toonud.

J.P.O.: Paar nädalat tagasi ilmus kirjandusajakirjas La Quinzaine Littéraire pikk artikkel, kus autor käsitleb Prantsuse tuntud romaanikirjaniku Jean Giono sarnasust Tammsaarega. Giono on 1944. aastal ilmunud „Tõe ja õiguse” I osale kirjutanud saatesõna, kus ta ütleb: „Vaevalt olen iial lugenud midagi kaunimat”. Artikli autor Alain Joubert väidab, et Tammsaare on Gionod kõvasti mõjutanud. See on huvitav idee, kuigi ma ei tea, palju on selles tõtt.

J.-P.M.: Minu meelest on võrdlemine Gionoga ohtlik, sest tegelikult on „Tõe ja õigusega” võrreldav just see osa tema loomingust, mille ta kirjutas enne romaani lugemist. Sõjajärgne  proosa on Tammsaare omast väga erinev. Pealegi pole Giono olnud iial nii sünge kui Tammsaare.

E.T.: Samas on hea, et kirjastus Gaïa valis Tammsaare tutvustamiseks välja just selle Giono lause. Veelgi rõõmustavam on aga see, et artiklites, mis on “Tõe ja õiguse” ilmumise puhul kirjutatud, on Gaïa valik heaks kiidetud – „Giono ütles, et ta pole kunagi lugenud midagi kaunimat, ja peab tunnistama, et tal on õigus”. See on minu meelest väga rõõmustav.       

Tammsaaret nimetatakse Eesti kirjandusloos realistiks. Kuid ühes Prantsuse lehes ilmunud vastukajas peetakse tema looduskirjeldusi ekspressionistlikeks,  teises öeldakse, et tema stiil on äärmiselt sisendusjõuline, kasvades kohati üle „impressionismi väga eestipäraseks väljenduseks” (une forme très estonienne d’impressionnisme).

E.T.: Tammsaare kasutab küll realismi võtteid ja mõningastes kirjeldustes on ta tõepärane, aga tegelikult on ta ikka muinasjutukirjutaja. Näiteks: kas Maurus on realistlik tegelane? Kas on realistlik, et Indrek ei mäleta IV osas?  Tiina on seotud Indreku kõige suurema sisemise muutumisega – tüdruku kurbuse pärast loobub Indrek oma jumala diskursusest. Nii et Tammsaare võtab endale ikka palju suuremaid vabadusi, kui realism seda lubaks. Küllap oli nõukogude ajal lihtsalt vaja teda realistiks nimetada.     

Kas Tammsaare põhjamaine süngus on prantsuse lugejaile vastuvõetav?

J.-P.M.: See on prantslaste jaoks eksootiline. See eksootilisus ei saa vist köita väga suurt lugejaskonda, kuid mitte ka tillukest. Põhjamaa raamatutel on oma austajaskond. Nii nagu kasvab prantslaste arv, kes lähevad puhkuse ajal  lõuna asemel põhja, nii kasvab ka nende arv, kes hindavad põhjamaist kirjandust.     

Teisalt, tammsaarelikus tõe tagaajamises on ju ka midagi prantslastele igiomast?

J.-P.M. (muiates): Põhimõtteliselt on oma tõe  ja õiguse tagaajamine tõepoolest prantslaslik, kuid ma arvan, et see maailm, kus elab Andres, on Prantsusmaal juba täiesti välja surnud. Küllap on prantslastel sellepärast raske tema tõe ja õiguse otsingutest aru saada. Aga seda eksootilisem see neile tundub.       

„Tõe ja õiguse” viimati ilmunud kolmanda osa trükiarv on natuke rohkem kui kaks ja pool tuhat. Kas see on teie arvates suur või väike?

J.-P.M.: See on keskmisest isegi suurem tiraaž. Esimeste romaanide tiraažid on Prantsusmaal tavaliselt poolteist kuni kaks tuhat, ja ühe väga mahuka kes-teab-kust romaani väljaandmine on eriti riskantne. Peab tunnistama, et prantslased loevad vähem kui eestlased. Eesti  on tegelikult veel kirjanduse maa, sama ei saa kahjuks öelda Prantsusmaa kohta.     

Niisiis, kirjastajad on väikeste kultuuride ja kirjanduste suhtes ettevaatlikud. Ilmselt võib ennemini leida kirjastamist keskpärane inglise teos kui silmapaistev eesti teos?

E.T.: Üheks põhjuseks on muidugi see, et inglise keeles saavad kirjastajad teosega ise tutvuda. Kui aga teos on eesti keeles, peavad nad usaldama vaid tõlkija juttu.

J.-P.M.: Teine põhjus, miks kirjastused on väikestes ja vähe tuntud keeltes teoste suhtes ettevaatlikud – nad ei saa kontrollida, kas tõlge on hea ja vastab originaalile. Samuti pole eesti kirjandusele tekkinud püsivat lugejaskonda,  nagu näiteks on tekkinud Põhjamaade romaanile. Kirjastajad on nagu oinad: kui üht asja saab hästi müüa, siis tahetakse seda. Viimasel ajal helistavad nad meile ja küsivad, kas meil on anda neile mõnda krimiromaani. Sest Stieg Larsson on Prantsusmaal väga populaarne.       

Praegu on „Tõde ja õigus” ka Soomes uuesti tõlkimisel, samuti valmib leedukeelne tõlge. Mis te arvate, millest korraga selline huvi tõus? Või on tegu juhusega?

E.T.: Kui on nii väike kriitiline mass, siis juhuseid lihtsalt juhtub. „Tõde ja õigus” on oluline teos, tähtteos. Soome tõlkija Juhani Salokannel võttis kätte, meie Antoine Chalvin võttis kätte … Küllap on tegemist mitme kokkusattumusega, mis võimendavad üksteist. Vahest kutsub see  esile uue Tammsaare tõusu ka Eestis? J.-P.M.: Baltimaad on alles nüüd hakanud jõudma prantslaste teadvusesse. Nii on ka seletatav huvi nende maade kirjandusklassika vastu.

J.P.O.: Üheksakümnendatel oli arusaadavatel põhjustel suur huvi Eesti ja teiste endiste Nõukogude Liidu vabariikide kirjanduse vastu. Siis tekkis rohkesti kirjastamisvõimalusi, aga tõlkijad polnud veel valmis. Nüüd on tekkinud  terve hulk tublisid tõlkijaid, aga kirjastused on üha ettevaatlikumad, soovides välja anda vaid kõige tugevamat, kõige kindlamat kirjandust. Seetõttu on loomulik, et valik on Tammsaare.

J.-P.M.: Nüüdseks on tõlgitud prantsuse keelde juba üle kahekümne eesti teose, mida pole sugugi vähe. Seda on palju rohkem kui näiteks läti või leedu kirjandust.     

Kas olete saanud „Tõe ja õiguse” osas juba tagasisidet?

J.P.O.: Gaïa on möönnud, et mingit plahvatuslikku edu pole olnud, aga midagi hullu samuti mitte. Kolmanda osa esitlusel saatkonnas oli  ka Fnaci (Prantsuse suurim raamatutega kaubitsev poekett – toim) kirjandusosakonna juhataja, kes ütles, et oli just samal hommikul vaadanud müügiarvu. Ta väitis, et I osa, mis tuli välja jaanuaris 2009, on müüdud püsivalt kogu aasta jooksul. Lugejahuvi pole langenud, see on kõige tähtsam.

E.T.: Mõned minu tuttavad prantslased, kes on „Tõde ja õigust” lugenud, ostsid raamatu sõpradele kinkimiseks. See näitab, et teos meeldis  neile – on tekkinud tuumareaktsioon. Pealegi, raamat levib Prantsusmaal väga hästi. Seda on tõepoolest poodides saada.   

Keda peate eesti praegustest kirjanikest Tammsaare vääriliseks? Või polegi XXI  sajand temaväärilist sünnitanud?

J.-P.M.: „Mees, kes teadis ussisõnu” on minu arvates parim raamat, mis on viimastel aastatel – vähemalt niipalju, kui mina olen lugenud – prantsuse, hispaania ja eesti keeles ilmunud. Kuid Kivirähale on Prantsusmaal raske kirjastajat leida, sest kui Tammsaaret saab veel Zolaga võrrelda, siis kellega võrrelda Kivirähka?

Vestlust juhtinud Tiina Väljaste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming