Tipp ja sügavik üheskoos

EVE PORMEISTER

„Prima vista“ eelmise ja selle aasta osavõtjate hulgas torkavad silma kaks keeleliselt päris vastandlikku – üks oma keele lopsakusega, teine lihtsusega – sõnameistrit Austriast: Valerie Fritsch ja Hans Platzgumer. Mõlema romaanid, Fritschi „Winteri aed“ („Winters Garten“, 2015)* ja Platzgumeri „Serval“ („Am Rand”, 2016), on jõudnud Saksa raamatuauhinna longlist’i. Varakult on nad saavutanud ka staari staatuse: esimene 26-aastaselt, teine enne 20. eluaastat, kuid hoopistükkis oma New Yorgis 1989. aastal asutatud rokkbändiga HP Zinker ning sellele eelnenud kultusobjektist debüütalbumiga „Tod der CD!“ ehk „Surm CD-le!“ (1987). Surma vastu tunnevad aga huvi mõlemad loojad. Kummatigi on neisse sisse kodeeritud nomaadlik rahutus: ühele kauguseigatsus, teisele teelolemise vajadus.

Piirilt piirile

1969. aastal Innsbruckis sündinud, pärast abituuriumit 17-aastaselt mopeedi seljas Viini ja Berliini kaudu laia maailma põrutanud ning alates 2005. aastast perega Austrias Bregenzi lähedal Lochaus elav Hans Platzgumer (kodanikunimega Johann Platzgummer) on hinnatud interdistsiplinaarne paljutegija. Ta on viljelenud eri koosseisudes rokk-, punk- ja elektroonilist muusikat, komponeerinud teatri- ja kuuldemängumuusikat ning kaks ooperit, töötanud filmimuusikaga. Platzgumer valdab mitut instrumenti ning on omandanud elektroakustika alal Viini muusikakõrgkooli diplomi. Ühtekokku on ta andnud üle maailma 2000 kontserti, üllitanud ligi sada albumit, kirjutanud kahasse Didi Neidhartiga popmuusika prügihunnikuid analüüsiva essee „Musik = Müll“ (2012). Ühe kuuldemängu jaoks kirja pandud lugudest oma muusikuelust sai aga alguse kirg sõnade maailma vastu.

Austria kirjandusmaastikul on Hans Platzgumer pigem erandlik nähtus. Ehkki teemavaliku, keele ning Austria kirjandusele iseloomuliku ängi poolest võib teda lugeda sinna kuuluvaks, ei ole ta enda sõnul „osake mingist kindlast liikumisest või koolkonnast“, vaid omapäi kulgeja. Siiski tunneb ta kirjanduslikku hingesugulust näiteks Stefan Zweigi, Ingeborg Bachmanni, Christoph Ransmayri ja Max Frischiga. Tegelikult aga väljendavad tema romaanid midagi üksiolemise ja ühe maa kirjanduse ülest: see on eksistentsiaalsete teemade universaalsus, lihtne ja täpne keel, mis meenutavad „angloameerika kirjandustraditsioone, aga samuti prantsuse kirjandusvoole (roman noir, eksistentsialism)“ (Brigitte Kaserer).

Kuigi Platzgumer on nüüdseks oma kunstnikuelu rollid tähtsuse järjekorras paika pannud – ennekõike on ta kirjanik ja seejärel muusik –, on selle mõlemad poolused talle olulised. Tema proosa olevat lihtsalt intellektuaalsem, tema muusika aga, mis põrkub pealegi „ikka ja jälle tehniliselt teostavate piiride vastu“, emotsionaalsem.

Ent kirjanduses omandavad Platzgumeri jaoks piirid (sarnaselt Bachmanniga) tähenduse eksistentsiaalsete küsimuste kujutamisel. Teda huvitab „ikka kedagi normaalsest elust välja kiskuda“, et siis näha, kuidas see inimene piirisituatsioonis käitub, elab ja mõtleb. Juba esikromaanist „Expedition“ (2005) peale suundub ta piiriolukordadesse: niiskest New Yorgi keldrist telgis elava muusiku juurest Arktika eluvaenulikele aladele romaanis „Weiß“ ehk „Valge“ (2008), sealt Tšornobõli surmatsooni Fukushima katastroofi päeval, 11. märtsil 2011 ilmunud romaanis „Der Elefantenfuß“ ehk „Elevandijalg“, Liibüa kõrbesse ja sealse raudteeprojekti teostamise katkestanud araabia kevadesse novellis „Trans-Maghreb“ (2012) ning 1994. aasta maavärinajärgsesse Los Angelese kurikuulsasse Yucca Corridori romaanis „Korridorwelt“ ehk „Koridorimaailm“ (2014). Platzgumeri viimase raamatu idee sündis mägimatkal: selle tegevuse on kirjanik paigutanud oma kodumaale Vorarlbergi, piiri temaatikale viitab aga juba esikaane kujundus ja lausa eetilis-poeetilise programmina mõjuv pealkiri „Am Rand“ ehk „Serval“ (2016).

Hitotsu!

Ühes Lõuna-Tirooli asulatest Bregenzis, mille natsid rajasid Lääne-Austrias 1940. aastate algul Itaaliast lahkuma sunnitud saksakeelsetele tiroollastele, on ilmale tulnud ka romaani „Serval“ peategelane Gerold Ebner, Glurnsist (Itaalia) teismelisena jalga lasknud prostituudi ja tundmatu mehe poeg. Tolles troostitus, vägivallale kalduvas ja sotsiaalselt madalas keskkonnas laseb autor oma tegelastel, kellele on pärandatud mitte kuhugi kuulumise ja lõhestatuse tunne, nn julguseproovides kogeda ja rihtida piirialasid „ellujäämise ja mitteellujäämise vahepeal“, näiteks kinni seotud silmadega raudteerööbaste peal rongi tulekusuunda ära arvata.

Mis aga juhtub siis, kui sattutakse olukorda, kus „kõik teed on suletud“? Kas „jääb üle vaid tee üles“ (Franz Werfel, romaani esimene moto)? Igatahes tõuseb 42-aastane abitööline ja edutu kirjanik Gerold Ebner 2012. aasta 11. oktoobri varahommikul Bocksbergi mäele, oma „pihitooli“, et kirja panna sinnajõudmise põhjused ja ükskord ometi ehk ka oma käsikiri lõpuni kirjutada, ning teha siis veel üksainus samm … Tema pihiisaks saab kaljunuki alla peidetud kilekotis käsikirja võimalik leidja, kelle poole Gerold ikka ja jälle pöördub.

Raamatu algus- ja lõppstseen Bocksbergil, kus Gerold end maa ja taeva vahel avab, moodustavad jutustuse raami. Selle vahele mahub väljastpoolt nähtuna silmapaistmatu, väike ja tühine elu – „ja ometigi on ta aset leidnud“ –, mis aga seestpoolt vaadatuna ilmub meie ette kogu oma suuruses: armastuse ja rõõmu, meeleheite ja dramaatilisuse koosluses. Kõik elu hetked on võrdväärsed nagu kõik karate põhireeglid, mis „algasid sõnaga hitotsu – esiteks, kõik olid võrdväärsena esimesel kohal, polnud mingit teist, kolmandat, kõik olid ühtviisi prioriteetsed. Hitotsu!“ Ja kui oma kõige parema lapsepõlvesõbra Guidoga kunagi karated harrastanud Gerold Bocksbergi serva läheduses minevikku meenutab ja ka oma sisemaastiku servadel rändab, käib tal seest läbi äratundmisnõksak: kõik tema elu hetked, alates Lõuna-Tirooli asulast kuni Bregenzis Heldendankstraßeni ja sealt kõige kallimate inimeste surmaga lõppenud mägiretkeni, mattusid „üksteise alla [—] ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.“

Hitotsu mõistega, inimese olemisviisi ja kõige mõtestamise ning mõistmise olulise arusaamaga, suhestaksin Platzgumeri vägagi originaalse kompositsioonilise võtte. Karatesse kiindunud kirjanikule on kõik peatükid „ühtviisi prioriteetsed“: need kõik kannavad pealkirja „Hitotsu“. Karate võrdväärsuse printsiibiga suhestaksin samuti autori ilustamata, paatoseta, lakoonilise väljenduslaadi ja täpse vaatlemisviisi. Tõsi küll, selles lihtsuses ja täpsuses peitub lugejat lausa endasse imev intensiivsus, mis paneb teda iseendas esile kutsuma kujundlikke ja meelelisi pilte.

Üleval mäetipus, rõhutatult eksistentsiaalses piirikogemuses, „halli[s] tsooni[s] elu ja surma vahel“, mida Platzgumer ka ise tundnud on ja mis inspireeris teda kirjutama seda romaani, on nüüd „tipp ja sügavik üheskoos“ (Friedrich Nietzsche, romaani teine moto). Seal kuristiku serval on Gerold „kui Schrödingeri kass mõlemas kohas korraga“. Teda valdab „vahetu surmalähedus, piir“, milleni ta on jõudnud. „Üks tuulepuhang, vaid üks hingetõmme, ja kõik oleks pöördumatult teisiti“ (raamatu üks põhimotiive). Nii nagu juhtub Geroldi elu armastuse Elena ja leitud tütre Sarah’ga – võib-olla mehe enda ühe vale liigutuse või häälitsuse tõttu – ning Guidoga, kelle elu oli hävitanud ühe hetkega „naeruväärne eksimus“.

Austria kirjanik ja muusik Hans Platzgumer on üks kirjandusfestivali „Prima vista“ külalisi. Platzgumer vestleb Piret Pääsukesega teisipäeval, 9. mail kell 17 Tartu linnaraamatukogu saalis. Ette kantakse ka kuuldemäng tema muusikaga.

Chris Nils Laine

Elu tipud ja sügavikud

Surm kui äärmuslik piir on siin raamatus kõikjal ja kõigis. Kogu oma loomingus toonitab autor, et surma ei tohi lükata kõrvale, „just nimelt serva äärde“ (an den Rand). Peategelase, end surmaingliks nimetava Gerold Ebneri peal ja tema kaudu – otsekui maxfrischilik mudelkarakter – esitab autor mitmeid surmaviise: loomulikku surma, vabasurma ja enesetappu, lämmatamissurma omakohtu näol ja õnnetus­surma, osakaupa suremist ja suremise abistamist. Surm, millega puututakse kokku maast madalast, saabub esmalt „nii vaikselt ja salamahti“, et teda ei märgatagi. Surmale esitatakse väljakutseid, surma igatsetakse. Platzgumer kirjeldab üksikasjalikult Geroldi otseseid kokkupuuteid surmaga: türanliku surmhaige vanaisa lämmatamist ning – psühholoogiliselt eriti mõjusalt – surmaabi andmist üliraskete seesmiste vigastuste käes vaevlevale, surma anuvale Guidole. Kõik need surmad oleks nagu üks suur ettevalmistus lõpp-punktiks, Geroldile kõige hullemaks: Elena ja Sarah’ kaotuseks.

Platzgumer ei moraliseeri ega anna hinnangut neile kolmele surmamis- või surmajuhtumile ega neid sooritanud või tahtmatult põhjustanud, nondel momentidel tunnetest täiesti vabale, kõigest inimlikkusest eemale kistud ja justkui kaheks isiksuseks lõhestunud mehele. See jääb lugeja otsustada, lugejale jätab vastutuse ka peategelane ise. Kurbliku õhustiku ja tumeduse tasandamiseks, otsekui rõhutamaks surma kui elu loomulikku osa, mis on „meie sees nagu südamik puuviljas“ (Rilke), pihustab autor loosse humoorikaid seiku ja laseb endki ilmutada Ameerikasse pagenud Geroldi noorpõlvesõbra Hansi Platzgummeri näol.

Ja kas Gerold Ebner ikka teeb selle „üheainsa sammu“, ei ole sugugi kindel. Empaatiline ja arukas mees ei ole elust väsinud, ta on lihtsalt jõudnud punkti, kus tema kavandatud tulevikule on pandud lõpp-punkt. „Tuleviku kavandamatus on samuti üks põhiteemasid. [—] See ettearvamatus kuulub samamoodi elu juurde nagu surm,“ selgitab autor. Kahtlusi toidavad lisaks Geroldi kaheti mõistetavad sõnad mäetipult lahkuvale vanemale kohalikule abielupaarile: „Ma asun ka varsti teele …“.

Raamatu jõudis Gerold Ebner „ühe korra oma kirjanikuelus, kolmandal katsel“ tõepoolest lõpuni kirjutada ja autor Hans Platzgumeri, käsikirja fiktiivse avastaja ning edastaja abil avaldadagi. Kriitikutelt saavutas ta aga koos autoriga koguni suurepärase hinnangu: „tõeliselt meisterlikult ja virtuooslikult jutustatud“ (Gérard Otremba). Sundimatult üles ehitatud – siingi tunnen hitotsu mõju –, metatasandil ka kirjutamise enda üle mõtisklev romaan „Serval“ on omamoodi „kirjanduslik psühhogramm“ (Gérard Otremba), kuni viimase leheküljeni erutav ja haarav pihtimuslugu elu tippudest ja sügavikest.

* „Winteri aed“ on ilmunud Terje Looguse tõlkes ka eesti keeles (2016).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming