Tiit Aleksejev: „Võib-olla teadis Aleksander Suur midagi, mida meie veel ei tea”

Jan Kaus

Eelmine nädal kujunes kirjanduseluliselt  tihedaks: kõige olulisem uudis oli muidugi mõista see, et Nobeli kirjandusauhinna laureaadiks kuulutati Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa. Oodates tema loomingust värskeid eestindusi, tasub huvilistel (üle) lugeda siiani ilmunud tõlked: jutukogu „Kutsikad” (tlk Jüri Talvet, Loomingu Raamatukogu 1975), romaan „Kapten ja  külastajannad” (tlk Ruth Lias, Eesti Raamat, 1994) ja romaan „Lituma Andides” (tlk Ruth Lias, Varrak, 1998). Kuid välja kuulutati ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna 11 laureaati ja üheks neist osutus Tiit Aleksejev. Auhinnaga kaasneb 5000 eurot, mis antakse lootustandvale kirjanikule, kes on seni avaldanud vähemalt kaks ja mitte rohkem kui neli romaani.        Sirp: Tiit Aleksejev, palju õnne Euroopa Liidu kirjandusauhinna puhul! Tiit Aleksejev: Tänan väga. 

Auhind kõlab uhkelt ning sellega kaasneb ka uhke summa. Mida see auhind veel endaga kaasa toob? 

Üheks eesmärgiks näib olevat äramärgitud teoste vastu huviäratamine liikmesriikide kirjastuste seas, mis on iseenesest ilus algatus. Ilmselt kaasneb asjaga see fenomen, millest kirjutab David Lodge oma „Väikeses maailmas”: sarnaste huvidega inimesed saavad kokku, suhtlevad ja lähevad siis jälle oma teed.  Igal juhul kavatsen ma auhinna üleandmisele kaasvõitlejate tekste sokutada ning seal eesti literaate ülistada. 

Millisel määral auhinnad sinu kirjanduslikku tegevust mõjutavad? Kas näiteks Euroopa Liidu kirjandusauhinna pälvimine on muutnud sinu kirjanduslikke plaane?   

Ausalt öeldes ei ole. On teatud tekstid, millega tuleb lõpuni minna, ja seda oleksin ma teinud nii või teisiti. Aga heameelt tunnen ikka.     

Kui tähtsaks pead sa vastukaja? Kas näiteks su teoste kriitika on sind kuidagi aidanud  või suunanud – või on sul endal juba aegsasti edasised suunad silme ees? Kas sa vaatad oma varasemaid tekste ka kriitilisema pilguga üle?     

Vastukaja on väga oluline ja kriitikast on enamasti abi. Sõltub muidugi, mis vormis see on. Olen katsunud end kursis hoida prantsuse kirjanduskriitikaga ja seal on arvustused kuidagi sõbralikumad kui meil. Mis sellest autori esimesest proosatekstist ikka tümitada, on selge, et inimene on alles alguses ja katsetab. Nagu ma isegi. Minul muidugi on selles mõttes vedanud, et suhtlen kirjastusest Marek  Tammega, kes on ilmselt parim lääne keskaja tundja Eestis. Kui ta ütleb, et kuule, see koht tundub kahtlane, siis võib arvata, et tõesti on teksti sattunud mingi häire. Samas võib kriitika tulla väga kummalistes vormides. Mul on näiteks üks programmeerijast tuttav, keda ma kirjanduse vastu huvitundmises üldse ei kahtlustanud. Ja siis ta ütles, nii möödaminnes, et „Palverännu” Jumal on kas kättemaksja või midagi hirmuäratavat, et kas mulle ei tundu,  et Jumal võib tähendada ka armastust, isegi sõjamehe jaoks. Ja mina pobisesin vastu, et nojah, muidugi, ja mõtlesin, et küberilma sügavikust pead sa tõde kuulma. See on tegelikult suur asi, kui keegi on vaevunud su tekstide üle järele mõtlema ja üritanud aru saada, et mis see nüüd oli.   

Euroopa Liidu kirjandusauhinna pälvisid sa oma teise romaani, Esimest ristisõda kirjeldava „Palverännu” eest. Sinu seni viimane  teos on aga näidend „Leegionärid”, mis liigub Krossi, Mihkelsoni, Oksase „Puhastuse” ja paljude teiste teostega sarnaselt Eesti lähiajaloo mõtestamise radadel. Milline on kõige olulisem tahk, mida tahtsid „Leegionäridega” tollesse tõrjutud mälestusi kirjeldavasse hoovusesse lisada?   

See, mis toimus 1944. aastal Eestis, oli ülimalt oluline. Isegi mitte sõjaliselt, vaid mingi uhkuse seisukohalt. Need mehed, kes „vales  mundris” langesid, pesid maha selle häbi, mida tunti 1939. aasta alistumise pärast. Ja surm puudutas väga paljusid peresid. Võitjad üritasid seda kõike maha suruda: mälestust, saadud traumat ja uhkustunnet vastuhakkamise pärast. Tekkis mingi tromb, kui meditsiini terminit kasutada. Ja nüüd tuleb see tromb ära lahustada, sest elame aastal 2011. Selles ei ole midagi Eestile või Ida-Euroopale ainuomast. Prantslased lahustavad näiteks Esimese maailmasõja  trombi. Need mineviku asjad tuleb lahti kirjutada ja selgeks rääkida ja siis eluga edasi minna. Selles mõttes on näiteks Ene Mihkelsoni romaanide jälg palju sügavam, kui praegu tundub. Ja Merle Karusoo näidendite oma. Mitte et ma ennast nendega võrdleksin, aga võib aru saada, mida nad öelda tahavad, mis neile korda läheb. 

Kuidas jõudsid draamavormini? „Leegionärides” on ju ka romaaniks või jutustuseks kõlbavat haaret.   

Ma lihtsalt nägin neid tegelasi ja seetõttu ei  olnud vaja kirjelduste peale aega kulutada. Sai kohe asja juurde asuda. Pealegi mulle meeldib teater, kogu see maagia. Selles tuleb ilmselt süüdistada mu ema, esimesse klassi minnes olin ma kogu tolleaegse Vanemuise repertuaari ära näinud, kõik draamad ja balletid ja operetid. Teatrikülalisi oli isegi põnevam vaadata kui etendusi. Punase kleidiga naised ja mehed, kes tundsid end ülikonnas ebamugavalt. Ja teatrikommid, muidugi, kui suremisstseenini  vastu pidasid. Mulle mõjub teater seniajani teraapiliselt. Isegi siis, kui lõpus ei ole midagi magusat. 

Mulle tundub, et kõige isiklikum tekst, mille kirjutanud oled, on novell „Tartu rahu” – selle üks teemasid on armastuse võimalikkus. Kuid isegi selles novellis vilksatavad ajaloolised taustad ja tõsiasjad. Mis sind ajaloo juures ikkagi nõnda kütkestab ja kummitab?   

Ajas ladestunud lood ilmselt. Võtame kas või selle VII sajandist pärit Salme muinaslaeva, mis Saaremaal välja tuli. Võimas leid ja võimas  lugu, õigemini loo vari, sest vaevalt et me kunagi täpselt teada saame, kes seal rannal ikkagi lahingut lõid ja mis põhjusel. Kirjanik võib selle maailma taastada. Juhul, kui ta jagab ainest ja kui tal Edgar Valter Saksa kombel suurushullustust peale ei tule, siis võib-olla isegi usutavalt. Igal juhul tasub üritamist. Juhul, kui need olid tõesti saarlased, kes seal skandinaavlasi hakkisid, ja kui selle kõigega haakub soomaagist sulatatud rauaga kauplemise teooria,  siis saab kogu Eesti varasem ajalugu hoopis teise varjundi. Siis on nagu selles vabadussõjalaste laulus: „neil on kuninglikud kroonid, kuldsed kandled palmipuust”. 

Milline ajalooline epohh sind kõige enam köidab?   

IV sajand enne Kristust, Aleksander Suure vallutus ja selle tagajärjed – kuidas kogu teadaolev maailm poole sajandi jooksul totaalselt muutub. Kultuurilises plaanis. Ja näiteks see, mil moel õnnestub Aleksandril Afganistaniga toime tulla – raskemates oludes ja vähemate  vahenditega kui tänapäeval – mida ta teistmoodi tegi ja milliseid vigu tal õnnestus vältida. Praegu, kui eestlased Afganistanis sõdivad, tasub nende asjade üle järele mõelda. Võib-olla ta teadis midagi, mida meie veel ei tea.   

Millised kirjandusteosed ja/või autorid sind on mõjutanud? Keda tõstad esile oma kaasaegsete hulgast?     

Ma ei oska nende mõjude osas ühest vastust anda. Mind paeluvad autorid, kes on otsinud midagi musikaalset. Näiteks Andrei Platonov ja Louis-Férdinand Céline. Või siis Anthony Burgess, kelle „Ei midagi päikeselist” ja „Surnud mees Deptfordis” võiks isegi ajalooliste romaanide alla liigitada. Aga mõne kirjaniku puhul kaob sõnum keelelise tulevärgi taha nii ära, et tekib tahtmine küsida: mees, kas sul midagi  öelda ka on? Peale selle, et sa oled ilus ja tark. Siis on vahelduseks hea lugeda autoreid, kelle looming põleb madalama leegiga, aga kes suudavad luua huvitavaid maailmu. Ja mida vanemaks saan, seda rahulikumalt asja võtan. Näiteks pidasin pikka aega Bernard Cornwelli liiga kommertslikuks: korduvad mustrid, raamat aastas. Nüüd loen tema anglosaksi lugusid ja tunnen sellest naudingut. Kui nüüd otsestest mõjutajatest rääkida, siis selles osas olen  ilmselt kõige rohkem tänu võlgu Rein Sepale. Temalt võis väga palju õppida. Kas või seda, et ei ole mõtet igasuguste ruumiliste nähtuste üle vinguda ja kiruda, et elu on raske ja keegi ei mõista sind. Mõne aja eest oli mul Sepaga väga kummaline taaskohtumine, vaadates Madis Kõivu „Lõputut kohvijoomist”. Tõnu Oja kehastas teda nii võimsalt, et oli raske jälgida. Ainuüksi selle osatäitmise pärast käisin seda näidendit mitu korda vaatamas. Pärast oli hing kergem. Jällegi see teatrimaagia, eks ole. Kaasaegsetest rääkides pead sa ilmselt silmas eesti kirjanikke? Neid ümbritseb mingi messianistlik udu, millest otsitakse järeltulijaid ja mantlipärijaid. Samas kõrguvad sellest udust autorid, kes mõne suurema levikualaga keeles oleksid ammu maailmakuulsad. Seesama Madis Kõiv näiteks. Ja siis on seal kirjanikud, kellel on oma hääl ja kellel on midagi öelda, kui selle alguses oleva mõtte juurde tagasi tulla. Kelle tekstid  kohe ette võtan, kui neid Loomingus või Vikerkaares märkan. Näiteks Sauter või Hargla või Helme või Sommer. Sina kuulud ka nende hulka. Selle võib siin välja öelda küll. Üldiselt on eesti proosas väga tugevaid tegijaid, aga kuna kaanon muutub, siis võib jääda mulje, et nad ei ole piisavalt eelkäijate väärilised. Tegelikult on nad lihtsalt teistsugused.       

Kuuldavasti ilmuvat varsti „Palverännu” järg. Ehk kergitad pisut saladuseloori ja  räägid, kui pikaks romaanisari võiks edeneda ja millises ajahetkes lõppeda?       

Kogu see seiklus peaks lõppema kusagil 1148. aasta paiku. Pooleli jäi ta Antiookia all, aastal 1098, nii et arenguruumi on veel küllaga. Huvitav, et kirjutamine järgib sõjakäigu enda rütmi, ristisõdijad jäid teatud linnade alla „kinni” ja sama asi toimub tekstiga. Aga hea uudis on see, et kui juba kord Süüriast liikvele mindi, siis jõuti Jeruusalemma alla paari kuuga. Ülikutel olid omad plaanid, neil oli himu vallutatud  alasid jagama ja valitsema hakata. Lihtsad relvakandjad esitasid neile ultimaatumi: kas ühe hooga Jeruusalemma alla või me põletame maatasa kõik need linnad, mis teile nii kallid on. Ülikute usuline vaimustus saigi uue hoo. Tänapäeva keelepruugis tuletati rahvajuhtidele meelde valimiseelseid lubadusi. Sellest oli abi.

Küsinud Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming