Tervitused teisest ilmast

Meelis Oidsalu

Jaak Jõerüüdi „Armastuse laiad, kõrged hooned” on eluväsinud ja surmatark luule.        „Võis olla nii, võis teisiti. Kuid üks, mis meelde jäi – / kui tahad kurbust varjata, siis varu kaitsekiht,” kirjutab Jaak Jõerüüt oma debüütkogus „Kaitsekiht” (1975). Värskes luulekogus „Armastuse laiad, kõrged hooned” on Jõerüüt kaitsekihist – luuletaja-maskist – loobunud ning jagab ehmatava siirusega oma elu- või (pigem) surmatarkust. Luulekogu pealkiri ja ilus kujundus (hall massiivne majasein, mille kaarakendevahelistel poolpiilaritel näeme karjeks  avatud deemonlikke lõustu) on dramaatilised, tekitades lugejas (elu)jõulise, manifesteeriva armastusluule aimdusi. Neid ootusi Jõerüüt ei täida. Aastatega pole Jõerüüdi luule vormis muutunud pealtnäha midagi: kord riimis, kord riimimata, ent alati piinliku hoolega rütmistatud ergalt fraseeritud salmid. Debüütluulekogus „Kaitsekiht” ja kaks aastat hiljem ilmunud raamatus „Kõne sellel teemal” (1977) võimendab rütmiline löövus ja täpsus avalat,  elavat, särtsakat irooniat. Neis kahes teoses on Jõerüüt luuletajana kõige elavam, nende raamatute luule on vahe ja vaimukas, elutahteline, otsiv, trotsiv ja ometi empaatiline. Kaks aastakümmet hiljem, 1997. aastal ilmunud kogusse „Üks ja ainus” on koondatud aastail 1967–1971 kirjutatud kohati sürrealistliku vindiga, ent enamasti fragmentaarsed (jääk?) tekstid. Jõerüüdi õnnestunud taastulekus 2004. aastal – „Uues raamatus” – hakkab end  aga ilmutama võte, tahk, mille „Armastuse laiad, kõrged hooned” lõpuni viib: autori isikupära kuhtumine, kulumine – või oleks õigem öelda „suretamine”? Jõerüüdi uue kogu tekste lugedes jääb mulje, nagu sooviks luulest ja elust väsinud autor end lahustada isikupäratusse, avada oma vaimuhoone uksed hingepärani kaduvikuängile ja seeläbi surmahirmuga sina peale saada – just nagu küünlaleek kirglikult kambripimedusse põledes: „… Küünal on  SÕBER . Puhastab õhku. Ja puhastab meeled / sellestki, mida sa ise seal leidnud veel pole …” (lk 10). Tõepoolest: meelelisusega pole sel raamatul pistmist, pigem võiks selle kogu luulet iseloomustada üdini vaimsena.   

 „Armastuse laiad, kõrged hooned” on eluväsinud ja surmatark luule. Igapäevast leiba suursaadikuna teeniv Jaak Jõerüüt tõmbab selga poeedipintsaku, mille varrukad erinevalt diplomaadikuue omadest on kulunud, hoolikast kirjatööst õhukeseks lihvitud: „paigutab ruumis. minugi mujale. saatuse ratas. /  kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid. / luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi. / vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude, / kõik lendab tuulde. lihvija lihvib. / Suur Lihvija …” (lk 64). Selle luulekogu ülima täpsuseni lihvitud rütmiga tekstide peategelased on kurbus, kaduvik ja üksildustunne. Luuletuses „VANA MAAILMA KURBU S” (lk 69) kirjutab autor: „Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees. / Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid  SILMAVEE S. / Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ei ma tea. / Kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea / ei lähe iial meelest. / Ei iial tuulde kao. / Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle TOA. / AOVALGUS lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb. / Kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ei ma tea.” 

Jõerüüdi uue luulekogu puhul kerkivad samad küsimused, mis kõikide siiraste (uussiiraste) teoste puhul: kas vähimagi distantseerimisvõimaluseta, mängulisusest hoiduv lüüriline hoiak õigustab end kunstiliselt või kaldub tulemus pigem harrastajatele omasesse naivismi? Paljude selle raamatu tekstide,  näiteks luuletuse „PAIGUTAB RUUM IS” puhul, tundub luuletaja eluväsimus vormuvat pelgaks maneeriks, õhkamiseks, mida võiks vabalt omistada mõnele religioossele harrastusluuletajale, kui tegemist poleks vormiliselt niivõrd küpsete tekstidega. On hetki, mil Jõerüüdi isikupära kulumuse aste on nii suur, et seda ei saa nimetada isegi autori aususeks ega julguseks teha siirast kunsti, vaid paljaks alistumuseks isikupäratusele: „ON / mis on  ÜKSINDUS, / ma igavesti mäletan. / laup vastu külma aknaruutu, / laup vastu pimedust. / ja süda samuti. vastu pimedust / ja külma klaasruutu surutud. / miks, küsis süda. miks küsis laup. / kuid küsida ei olnud kelleltki” (lk 11). Mõnigi tekst sobiks oma lootusetuse ja kõiksusetunnetuseõõnsusega epitaafiks. Mõnel juhul mõjuvad hauakirjalikud tekstid juhanliivilikult: „… see luuletus siin / on minu kodu / muud ei ole kusagil” (lk 16) või „sees kasvab  hirm. / see kasvab hirmu sees. / tal ümber teine hirm …” (lk 25) või hoopis „… Vaikus vaikib. Lumi nahka puutub. / ÕHTU tiheneb, tal tihedust on tarvis” (lk 12). Enamiku tekstide puhul on aga tegemist pelga morbiidse šablooniga, mis isikupäraga täitmata: „… üks inimene. üks aeg. üks öö. ja unenägu. / jah, lilled on närtsind ja küünal on tilgutand vaha” (lk 17). Kalmistumeeleolule sekundeerib hetkeks ka mängulisem alge. Kuni luuletaja oma kurbusega mängida  jaksab, on tema luule elus: „MÄNGIDA! / kurbus on nagu koer, / keda peab kasvatama. / toitma, välja viima, taltsutama. / ja õhtuti tahab ta / sinuga mängida” (lk 13). Vaimustavalt elav ja ilus tekst, üksik ere kontrast luulekogu jahedusele, kõledusele, morbiidsusele. Ilmselt pole ma piisavalt noor ega küllalt vana kaduvikukesksuse väärtustamiseks: puberteetlik surmahimu on mul juba unustatud, hiliskeskea surmahirm veel tundmata.     

Ometi pean tunnistama, et Jaak Jõerüüdi luulekogu avaldab mõju – vaatamata küünilisemat lugejat ärritavale padulüürilisusele ja morbiidsusele või siis hoopis selle tõttu. Minu lugejakujutluses toimus pärast luulekogu lugemist moondumine: kalmistul jalutamise ja hauakirjade  lugemise tunne, mis mind luulekogu käes hoides valdas, moondus hilisemas muljemälus ahistavaks viibimiseks hämaras, külmas, niiskuse ja kõdu järele lõhnavas hauakambris. See, mida esmalt pidasin Jaak Jõerüüdi hauakirjalike tekstide kunstiliseks õõnsuseks, moondus eksistentsi enda tegelikuks õõnsuseks. Moondumine sai võimalikuks, sest et Jõerüüt on lugeja ja tegelikkuse (ilma jutumärkideta!) vahelt kõrvaldanud autorsuse, originaalsuse  filtri, püüeldes universaalse, ebaisikulise kaduvikuja tegelikkusetunnetuse poole ja laseb seega lugejal vahenduseta reaalsuse-hoone välisseinu seestpoolt kobada. Kuidas ta seda teeb? Jõerüüdi tekstide peensuseni lihvitud värsitehnika loob tõsiseltvõetavuse raami, milles banaalseni klišeelik mõte ei mõju harrastusluuletaja naivismi, vaid autoripoolse teadliku otsusena vastanduda postmodernistlikule iroonilisele võõrandatusele, mängulisusele.   

Sarnasusi võib leida nt Andrus Kasemaaga, kelle autoripositsioon on teinekord infantiilsuseni siiras, või Tõnu Õnnepaluga, kes räägib oma elukeskkonnast, argitegelikkusest varjamatu pühalikkusega, vähima irooniata. Jõerüüt läheb võttega lõpuni, ilmutades end  „Armastuse laiade, kõrgete hoonete” kaduvikuluules kummitus-poeedina, kes läkitab klišeedetagusest teispoolsusest tervitustekste, eesmärgiga anda tagasi tõsiseltvõetavus kaduvikutunnetusele ja selle kaudu ka kaduvale, s.t reaalsusele. Klišeesid vorminõudlikult, tõsimeelselt, vähimagi irooniavõbeluseta korrates jõutakse olukorda, kus kulunud stampmõtte tähendusetus mõjub sõnumina, hakkab tööle just seetõttu, et autori vormitehniline  vilumus ei võimalda pidada klišeelisust puudeks, saamatuse märgiks, vaid teadlikuks hoiakuks1. Tekib kontrast naivistliku sisu ja täiuseni läbi töötatud vormi vahel. Tõsi, nende jaoks, kellele võte ei mõju, võib tegemist olla lihtsalt halva luulega. 

Jõerüüdi luulekogu pealkiri võimaldab küsida: ehk ongi eksistentsi hooned liiga suured ja laiad, et inimene võiks leida neis armastust, hubasust, kodusoojust? Kui vähe jõuame me üüratust eluruumist elu jooksul kodustada! Ruumi määratu avarus ühelt poolt ja inimtunnetuse ahtus, ajaline piiratus teiselt poolt tunduvad olevat Jõerüüdi kaduvikupaine põhjuseks. Luuletuse „UNE NÄGU” (lk  27) lõpetab autor siiski lootusrikkal noodil: „… sinna viib Charon, kuid tagasi / toob meid Kopli tramm. / õhtu sa maha magasid. ja surnd pole mitte üks gramm.” 

Lõpumärkusena juhiksin aga tähelepanu Madis Kolgi äsja valminud magistritööle „Pärast postmodernismi: interkultuurilisest teatrist integraalse teatrini”, kus autor lahkab post-postmodernistlike tendentside (ka uussiiruse) avaldumist eesti teatris. Leian, et nii uus-siiruse, performatismi kui ka teiste postmodernismile vastanduvate suundumuste selgem teadvustamine rikastaks eesti nüüdiskirjanduse  retseptsiooni, võimaldaks kaardistada olevikus-sumpamise asemel mõned võimalikud kirjanduse arengusuunad. Kurtmine eesti kirjanduse tupikseisu üle hakkab ära tüütama, aeg oleks tulevikku vaadata, tohutule kirjanikuhakatiste hordile mõned sisukad viidad paika panna. Usun, et Jaak Jõerüüdi uus luulekogu on üks selliseid suunaviitu, mida luulesõpradel silmas pidada tasub, isegi kui lugemuselamus kesiseks jääb. 

1 Lähemalt loe uus-siira esteetika toimemehhanismidest (küll veidi teises sõnastuses) nt Mihhail Epsteini kirjutistest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming