Terviseid Viljandist!

PAAVO MATSIN

Vana Koidu seltsimaja hoov. Kusagil siin on ka raamatu­baari Romaan vaid kriidikirjaga tähistatud diskreetne ja orgialik sissekäik.

Vana Koidu seltsimaja hoov. Kusagil siin on ka raamatu­baari Romaan vaid kriidikirjaga tähistatud diskreetne ja orgialik sissekäik.

Piia Ruber

Andku andeks kallis lehelugeja nüüd need kauge väikelinna kummalised faktid, mida siin kohe esitama hakkame! Võtke kõike järgnevat kui kirja vaeselt ja põrunud maamõisnikult Teile kui õpetatud ja targale linnaharidust saanud naabrile! Meie ülesanne on ju kaelamurdev, rääkida Viljandist ja kirjandusest üheskoos!

Kui öelda sõnapaar „Viljandi“ ja „kirjandus“, vastab haritud inimene muidugi ju kohe nimedega nagu Nikolai Baturin, Viivi Luik, Lauri Sommer või Aare Pilv. Jaa-jaa, Kristiina Ehin ka. Kuid nende autorite haare ja mõte on palju laiem. Vahel on huvitav vaadata ka rohujuuretasandile, sellesse Päris-Viljandisse, mis toimetab iseendasse ja provintsi pöördunult! Mulle on alati meeldinud mõelda kirjanikest ja nende eraelust, selleks sobivadki järgnevalt väljaspool Viljandit vähem tuntud autorid tegelikult väga hästi. Kui töötasin Vilde muuseumis, fastsineeris mind näiteks kõige enam muuseumidirektor Elem Treieri poetatud salapärane märkus A. H. Tammsaare kohta, et see olla Kaukaasias käinud hoopis suguhaigust ravimas, mitte tuberkuloosi, ja et ta isiklikult oli hävitanud mingeid haigus­pabereid enne majamuuseumi avamist! Kui värvikad on kirjanikud ja luuletajad tegelikult! Kui kummastav võib olla nende looming ja elu! Ja tihtipeale tundub mulle, et just provintsis lööb eriliselt särama kirjaniku salapärane isik!

Vahing, arhitektid ja advokaadid

1974. aasta 11. oktoobril kell 18.50 istus Vaino Vahing Viljandi hotellitoas ja tundis kimbatust, kui ta arutles enne esinemist: „Kes ma tegelikult olen? Mõni kindlasti arvab, et eikeegi. Eks ma siis räägingi psühhoanalüüsist, nagu see suurelt välja kuulutatud on. Kuid mida teavad viljandlased psühhoanalüüsist?“ Ja hiljem on täiendanud Vahing segast Viljandi päevaraamatumärget juba kurva tõdemusega: „Ettekanne läks luhta. Kuulajaid oli üle saja, erinevas vanuses. Nad ei taha midagi muud kui pikantseid näiteid psühhoanalüüsist. Näiteid tuua ma ei suutnud. Kohal olid ka kirjanik Lattik ja arhitekt Stöör. Viimane kergelt eufooriline, püüdis kogu aeg tähelepanu endale tõmmata. Kaks advokaati“ (Vaino Vahing, „Päevaraamat II“, 2007, lk 53).

Ilmselt ei julgeks praegu ükski esineja Viljandis öelda pärast nii suure­arvulist auditooriumi, et esinemine läks luhta. Viljandis toimub pidevalt näituseavamisi ja kirjandusüritusi, kus kohal vaid paariliikmeline truu stammkundede esindus. Ometi arvan, et tähelepanelik Vahing on tabanud siin midagi sellele linnakesele ehk igiomast. Esiteks, viljandlane armastab tõesti pikantseid näiteid eraelust ja intiimsfäärist, linn on piisavalt pisike, et iga kaaslinlase lahutus kuskil kohvitoas vulgaarpsühholoogilise rummikoogina lõpuni süüa. Mäletan, et pealinnast siia saabudes imestasin korduvalt, kuivõrd palju tegelevad kohalikud elanikud inimsuhetega. Lõpuks mõistsin, et ega siin ju piiratud materiaalsete ressursside tõttu suurt muud ehk teha polegi kui üritada kellegi naist või meest üle lüüa, elada vähemalt korraks elus n-ö kirglikult.

Vahingu märkmetes mainitud kirjanik Vello Lattik, kunagise kultusteose staatusesse tõusnud kaksikromaani „Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud“ (1981) autor on tänaseks surnud. Küll on elus aga Viljandi arhitekt Stöör, kelle Vahing päevaraamatu assortiikarbis nii iseloomulikult omale kohale paigutab. Stöör kirjutab praegu siinsamas linnakeses ilmselt Eesti kõige mahukamaid eufoorilisi mälestusi, oma eluloo esimeses viiesajalehelises köites jõudis ta pajatustega vaid keskkooliaja lõpuni!

Kui Vahing paneb tähele advokaatide kohalolu loengul, siis nemadki on Viljandile väga iseloomulik seik. Alati on siia linna takerdunud mõni värvika eraeluga juriidilise haridusega persoon, kes oma erialalistele võimetele täit rakendust leidmata asub lõpuks valgekaartliku muigega osa võtma kohalikust tšehhovlikust kultuuri- ja ööelust. Nii on see praegu (mul on au tunda ühte sellist härrat, kes pidevalt siin kõikvõimalikesse seiklustesse satub) ja nõnda on see olnud ilmselt Viljandis juba tsaariajal. Kord puutus minu kätte näiteks haruldane luuleraamat intrigeeriva pealkirjaga „Olen luuletajast hoor“ (2007), mille autor on keegi kohalik jurist Peeter Raotma (sündinud 1940). Juba esilehel ümbritseb portreefotot uljas deviis: „Olen hinges ilueedi, aga mängin matšot, vahel mõne ära peedin, iseendki katsun“. Luulekogust aimab andekat hoogu ja rafineeritud elunautlemist, palju on pühendusluuletusi daamidele (Luule, Kiku, Reet, valvetohter Kaisa, keegi anonüümne armurullike jne), elust ja kohalikest tegemistest räägitakse ausalt: „Kodus istuda linnas ei malda, /anna nüüd aga täiega talda! / Mõned tšikid on baaris veel vabad, / koksid lauda ja küll sa neid tabad! / Tants on restos ettepanek, / mis siis järgneb, veel ei tea. / Oleneb, mis on su amet / ja kas tantsida on hea“ (lk 22). Kohati on jurist Raotma luuletustes vägagi erootiliselt bravuurikas ja teravmeelne: „Sinule hommikuks munad ja viiner, / minule midagi soolast, / Limpsiks su nestet pokaalist nii tiinest, / oleksin kuradi hoolas! / Sinule lõunaks sardelliga munad, / minule midagi soolast. / Mekiks su pääsut nii kena ja punast, / oleksin küllaltki hoolas“ (lk 38). Siin võiks nüüd küsida toomasliivilikult, et misasi see „sardelliga munad“ ning „pääsu“ siin ikkagi on?

Advokaadid esinevad ka Viljandi proosakirjanduses. Viljandi tuntuim falerist Ülo Kiiler on kirjutanud märgikollektsioneerimist tutvustava populaarteadusliku teose „Märgikogujale“ (1979), kuid ka kelmika pealkirja ja kujundusega jutukogu „Vibukits“ (2006). Viimati nimetatud teose kaanekujunduses on kasutatud nimelt osavalt kibuvitsa-motiivi! Humoorika jutukogu üks läbiv tegelane on keegi advokaat Hunt. Koos paari naistegelase ja kirjanik Karaskiga arutatakse raamatus igasuguseid maailma asju, moraaliküsimusi ja naljakaid vahejuhtumeid. Tegevus toimub tavaliselt turvalise provintsliku koduse kohviõhtu vormis, kus võetakse ette mingi humoorikas mõte või olukord. Võib ilmselt täie kindlusega sedastada, et teatav oluline viljandlik mõte liikuski nõukogude aastatel, aga ilmselt ka hiljem (ja ehk praegugi) just koduste kokkusaamiste, kohvi- ja pokkeriõhtute formaadis, sest väljaskäimise kohti peale paari kohviku väga ei olnud. Ja loomulikult olid nii advokaat kui ka kirjanik sellises väikekodanlikus õukonnas autoriteetsed seltskonnalõvid!

Gootilik medõe-luule

Viljandil on ka tumedam pool, mille on kirjutanud luuleks siin töötav dialüüsi­kabineti medõde Erna Kupperkukk (sündinud 1953). Tema luuletuste läbivateks kujunditeks on üksindus, kaarnad, valukarjed, äikesemöll, ööhaku pehme satään, lossimägede kivimüür jne. Luuletava medõe gootilikust dekoorist kantud värsivihikus „Valgus välgunoolte vahel“ (2007) on pühendusluuletusi nii psühhiaatritele kui ka igavikuteele läinud patsientidele. Mulle meeldib, et Viljandis on selline autor! Kui tühjalt mõjuvad paljud linna väisavad gastroleerivad kuulsad luuletajad (välja arvatud muidugi geniaalne Marko Mägi oma hiigelpudeliga) sellise isikumüüdi kõrval oma tavapäraste sallikeste ja looritatud pilkudega! Oeh!

Kupperkukk kirjutab: „Selles linnas ei olegi valgust, / laiuv pimedus matab su meeli“ (lk 59). Gootiliku „dialüüsiõe“ Kupperkuke Viljandi on edgarallanpoe’lik, tõesti teistsugune kui lõbusal jurist Raotmal! Tema kogus pole helgeid mälestusi restoranidest ja baaridest, vaid on kodutuse ja kaduviku hõngu, mahajäetud naisi ja kerjuseid: „Kaarnapaar loeb leinapalvust tuulde, / itkeb jäise iili hääbumatu kaja“ (lk 38). Poetess seisab üksinda „elu lossimägede“ pimeda ja ohtliku kuristiku serval! Seisab stiilselt!

Viljandi droogiluulest eile …

Viljandi kirjanduse üks paremaid tundjaid Lauri Sommer on mitmel pool rääkinud ka Eha Lättemäest (1922–2012). See kultuuriliselt võrdlemisi isoleerituna elanud poetess, kelle elu ja saatus oli Viljandiga ja Viljandimaaga lähedalt seotud, pärines Mõnnastest ning tema esimesed asjad ilmusid Viljandi ajalehes. Ta oli ka üks esimesi Eesti kultuuri­inimesi, kes avastas seitsmekümnendatel kanepi loomingulise potentsiaali ja kuulub niimoodi kohaliku droogikirjanduse limonaadina kihisevasse klassikasse: „Kui ütleksin, et äärjooned kadusid, / see ei oleks õige, nad muutusid ainult, / korraldusid ümber, said teiseks. / Ma ei võtnud osa nende liikumisest, / avardunud silmadega vaid jälgisin, / mida muud oleksin võinud teha“ (Eha Lättemäe, „Iltakävelyllä. Õhtune jalutuskäik“, 2003, lk 61).

… ja täna

Kuid droogikirjanduse lünk ei ole ka nüüdisajal jäänud täitmata. Kui armas Lossi tänava raamatuantiik suleb õhtul oma kitsa ukse ja Viljandi tänavad tühjenevad, avaneb uue kultuskoha raamatu­baari Romaan vaid kriidikirjaga tähistatud diskreetne ja orgialik sissekäik vanas Koidu seltsimajas. Facebooki lehel defineerib väike baar end ise kohana, kus „on võimalik lugeda ja kirjutada, juua ja jutustada, Romaani peamiseks eesmärgiks on luua uusi ja nautida vanu lugusid“. Siin on tõesti kõik tingimused õdusaks ajaveetmiseks olemas: on lambikesi, kummalisi maale, odav alkohol, ultrakirjastuse ;paranoia spetsiaalriiul ja maksimaalselt psühhedeelsed õhtused peod. Kuid, mis ehk kõige olulisem: Romaan on koht, kuhu kohalikud elanikud naljalt kunagi ei tule, sest siin on liiga palju kummalisi üliõpilasi, hipstereid, võika meigiga vampe ja ebaharilik muusikavalik. Ma arvan, et kadunud Mati Unt oleks Viljandisse juhtudes kohe oma sammud seadnud just siia! Kurtis ta ju 1973. aastal Viljandisse sattudes: „Küll see linn on kuritegelik – lakkamatult kostis, öö läbi, uulitsalt peksmist, hädakisa ja oigeid. Kui ühe viljandlasega natuke joobnult koju sammusin, tülitati meid kaks korda. Ei meeldi mulle Viljandi“ (Vaino Vahing, „Noor Unt“, LR 2004, nr 1–3, lk 156).

Õõtsuvate vesiroosilike kultuuriakadeemia tantsutudengite vahelt saab Romaanis pugeda kitsukese leti juurde, kus pea igal õhtul istub oma lemmikkohal pikakasvuline Viljandi näitleja, muusik ja punkpoetess Kristel Mägedi (sündinud 1981), kes kirjutab pseudonüümi Ebastabiilne Element all. Tema viimane luulekogu „Orgaaniline Hallutsinoos“ (2014) levib käest kätte, on meelega jäetud pagineerimata ja toimetamata ning välja antud odavas spiraalköites. Ebastabiilne Element on luuletanud nii Viljandi puumajadest kui ka kohalikust lasnamäelikust linnaosast nimega Männimäe: „lapsed eemal kivide otsas / kooris karjuvad / „käi perse“ / „käi perse“ / mis pikalt veel kajab / paneelist viiekorruseliste / vahel“. Tal on aga ka palju öiseid skisoid-alkohoolseid pilte, rännakuid ja nägemusi Viljandist: „rõdud kukuvad hääletult / majade küljest / on ainult vibratsioon“. Nii mõneski mõttes võiks teda pidada ka kogu rebellilikkuse kõrval teatava nägemusliku lättemäeliku droogikirjanduse jätkajaks Viljandi linnaruumis. Luuletuses „Dimensioon“ räägib luuletaja sattumisest peeglitagusele maale, kus ta tassib õlal delfiini, kelle viimaks viskab järsakult õhku: „kuhu tükiks ajaks too lendama jäi / vett puudutades / pöördusid / maailmad / see kõik ei ole nii lihtne / kui vesi metsaga vahetab kohad / kõiki keeli sel hetkel / mõistsin / dimensioonid viivad rändama / haaravalt / lõpetan lage vahtides / värviliste tablettide all“. Kristel Mägedi ehk Ebastabiilne Element on kahtlemata luuletajana üks Viljandi kõige tõsiseltvõetavamaid autoreid praegu.

On meeldiv, et raamatubaari Romaan seinal on kunstnik Siim Kärneri hiiglaslik ja veidi ebaõnnestunud maal, mis kujutab umbes viitkümmet Viljandi nõukaaegset kultuuritegelast. Nii on ka vanad vaimud alati kohal ja saavad osa igaõhtustest moodsatest absindiaurudest Vaiko Epliku muusika saatel!

Lõppsõna

Mida öelda kokkuvõtteks? Eelkõige vabandusi! Paber saab otsa, mistap ei mahu sellesse kirja meie linnakese kirjanduselu tõelisest hiilgusest rohkem kui vaid praegusaja kuma. Viljandi on aga kirjanduslikus mõttes sedavõrd rikkalik keskkond, et siit saaks teha vägagi palju erinevaid kirjanduslikke lavakujundusi. Võimalik oleks näiteks pikalt vesta kas või Friedrich Kuhlbarsist või August Kitzbergist. Eriti viimasel on ülihuvitavad mälestused sellest, kuidas ta Viljandis ringi „amüseeris“ ja erinevates lõbustuskohtades tembutas, rääkimata kuulsast Kitzbergi „Kelmiküla“ jutukesest, mis oma õhustikulise täpsuse ja õpetlikkusega kõnetab lugejat veel tänapäevalgi. Võib ka minna sisse Viljandi müstilis-okultsesse maailma, siin on tegutsenud terved põlvkonnad vabamüürlasi, alustades igasugustest aadlikest Pistohlkorsidest kuni raamatu „Mediumism ja meediumid“ (1934) kirjutanud teise kraadi ühisvabamüürlase Helmi Reise või päev pärast Viljandist lahkumist surnud (ja samasse prantsuse taustaga ühisvabamüürlaste ordusse Le Droit Humain kuulunud) Mait Metsanurgani. Metsanurk veetis siin 1957. aastal oma elu viimsed päevad, viimistledes mälestusteraamatu teist osa. Kindlasti annaks pajatada ka Heino Kiigest, kelle kunagine elukoht Tartu tn 31 on tänaseks mahajäetud ja evib algklassiõpilaste hulgas paeluvat kummitusmaja kuulsust. Jäädvustamist vajaksid hädasti ka mitu Viljandi raamatuantikvariaati, mis siiani pakuvad igale üksikule linnashulkujale suisa aristokraatlikku hetke iseenda ja kirjandusega kõrgete raamaturiiulite vahel selles vanas Ida-Euroopa linnas.

Lugupidamisega

Teie alandlik teener

Paavo Matsin

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming