Tervenemine kunsti läbi*

Zinovi Zinik

Jumal on olemas. Mõned nädalad tagasi helistas mulle sõber ja kunstnik Aleksandr Melamid New Yorgist, et seda kuulutada. Kuigi me tunneme üksteist juba koolipäevilt Moskvas ning oleme arendanud üheskoos mitmesuguseid ideid, ei tahtnud ma teda algul uskuda. Arvasin, et ta teeb nalja. Kasvanud üles marksistlikus paradiisis, kus religioon oli tõrjutud ja üks Stalini nimesid oli Meie Kodumaa Päikene, oli meil välja kujunenud allergia nii ateismi jutlustamise kui ka igasuguse etableerunud religiooni vastu. Seetõttu ajabki mind tänapäeval haigutama evolutsionistide ateistlik sõnavool, kus Jumala nimi on asendatud Darwiniga ja usk aetud segamini religiooniga, religioon kirikuga ja kirik klerikalismiga. Ükski neist tulistest ateistidest ei küsi kunagi, mida arvaks Jumal ise nende julgetest mõtetest tema olematuse üle. Me oleme kõik üpris veendunud iseenda olemasolus (cogito ergo sum), kuid peaaegu keegi ei kujuta end ette Jumala nahas. Ta teab, et on olemas, aga tal puuduvad vahendid selle tõsiasja edasiandmiseks inimestele nagu Richard Dawkinsil või Christopher Hitchensil. Kujutage end seismas paokil ukse taga, millest sind sisse ei lubata, nähtamatuna neile, kes sind toas taga räägivad ja vaidlevad, kas sa oled elus või surnud. Sa saadad neile sõnumeid, karjud ja prõmmid uksele. See ei veena neid aga ikka. Nad tõlgendavad neid märke atmosfääri häiretena ja psühholoogiliste hälvetena. Sa lähed vihasemaks, korraldad ühe katastroofi teise järel, et tõendada oma väge, aga sellegipoolest ei rahulda need tõendid neid.

Hakkasime Aleksiga end niimoodi tundma, kui 1970. aastate keskel Nõukogude Liidust emigreerusime ja leidsime end teisel pool raudeesriiet. Kuigi ma kirjutasin kirja päevas, hakkasid Moskvasse jäänud sõbrad mu heaolus ja üleüldse minu olemasolus kahtlema. Ühel hetkel nad arvasid, et olen surnud ja KGB võltsib tõendeid, et luua vastupidine mulje, jäljendades mu käekirja ning fabritseerides minu nime all romaane. Tänapäeval, kui piirid on lahti ja sissesõiduviisasid kerge hankida, saame end näidata ihulikul kujul, et kummutada kuuldusi oma olematusest.

Seda Melamid nüüd tegigi. Tema esimene avalik ilmumine Jumalana kandis pealkirja „Oh sa mu Jumal” („Oh My God”, ilma hüüumärgita). Phillips de Pury oksjonihoone hiiglaslik galerii Londonis sarnanes katedraaliga. Valgeid seinu kaunistasid meie aja üleelusuuruses „ikoonid”: New Yorgi räpparid, Rooma kardinalid, Brooklyni rabid ja Moskva oligarhid hobuste, rohtu söövate pullide, kivide, kukkede ja vanakreeka kujude kõrval – loodud oli terve Noa laev, mille kõik figuurid olid maalitud ühes maneeris, nii et pintslitöö meenutas Tiziani või Velázquest, olles siiski äratuntavalt Melamidi enda oma. Kirikutaoline ümbrus oli mõeldud rõhutama Melamidi ilmutust, et kunst on saanud uueks religiooniks, mille jumalaks on tema ise.

Publiku oli üles kütnud Ameerika mustanahaline DJ Whoo Kid, räppar 50 Centi kaastööline, kes esines oma jalustrabava muusikaga nagu organist kirikus. Jutlustaja mustas rüüs Melamid ronis kantslisse, mis oli püstitatud saali keskele. Oma slaididega illustreeritud jutluses kõneles ta meile, kuidas kõik alguse sai: kuidas ta oli ärganud kesköösel üles ja näinud kollakat pilve, millest tuli välja Van Goghi vaim. Maalikunstnik käskis Melamidil jätta maha oma kontseptualistlikud narrused ja minna tagasi algasjade juurde, hüljata see mandunud Kirik, milleks kuraatorite ja kunstikriitikute vandeselts on tõelise kunstireligiooni moondanud, sogastades inimeste mõistust ja hinge oma postmodernistliku surimuriga. Selle nägemuse ajaks oli Melamid löönud lahku oma pikaajalisest kunstipartnerist Vitali Komarist. Ta kompenseeris oma kaksikmina kaotust isiksuse kolmekordistamisega. „Jumala-Kunstniku-Inimese püha kolmainsus ei ole sündinud, vaid saanud selleks, mis Ta on alati olnud,” kuulutas Melamid. See juhtus tema adopteeritud kodumaal, Ameerikas, piiramatute võimaluste maal. „Aga kuidas sai Jumal tulla Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust?” pilkasid uue Jumala mahategijad, uskmatud ja kahtlejad. „Kuidas võinuks küll jumalik kohalolu hallide masside seas KGB tähelepanuta jääda?”

Koos Komariga oli Melamid rajanud sotsart’i, voolu, mis naeruvääristas marksistlikus ühiskonnas kõikjal eksponeeritavat sotsialistlikku realismi, nii nagu popkunst käsitles materiaalsete kaupade silmatorkavat tarbimist Läänes. Teoloogia pole seisnud nende mõtetest kunagi kaugel. 1970ndate keskel oma lühidal viibimisel Jeruusalemmas teel New Yorki ehitasid immigrandid Komar ja Melamid alumiiniumist kolmanda templi Jeruusalemma mäetipule ja põletasid ära oma kohvrid, „ohverdades” tulle oma Nõukogude mineviku. Kohe pärast saabumist New Yorki asutasid nad Komar & Melamid Inc, oma esimese kapitalistliku ettevõtte, et oksjonitel osta ja müüa sertifitseeritud hingi. Loomulikult olid kõige edukamad tehingud need, mis sõlmiti kõige suuremate kuulsustega. Andy Warhol müüs oma hinge kunstnikele ühe dollari eest.

Algul ma kujutlesin, et performance „Oh sa mu Jumal” kujutab endast järjekordset iroonilist kontseptuaalset projekti. Aga kuulnud Melamidi jutlust, hakkasin ma oma juurdunud ateismis kahtlema. Pärast jumalateenistust kutsuti meid ühte teise nurka Phillips de Pury katedraalis, et juua püha veega täidetud peekrist. Tegemist oli absindiga, mida Melamid pakkus oma religiooni peamise pühaku, Van Goghi auks, kes oma kunsti nimel kannatas ja suri. Nagu märkis mu kunstnikust tütar Margarita Gluzberg, võib absindi ülemäärane pruukimine, nii nagu ka Jumala nägemine, teha sind sõna otseses mõttes pimedaks, aga see avab su vaimusilma varjatud tõele.

Kuid Melamid ei hooli üksnes temasse uskujate vaimulikust elust. Traditsioonilised usuravitsejad ravivad haiget keha käte pealepanemisega. Melamid on aga tulnud välja revolutsioonilise lähenemisega ravida erinevaid haigusi kannatavale kehaosale valitud kunstiteoste projitseerimisega. Ta kavandab praegu mobiilset kunstiteraapia kliinikut, kus kunstiteoseid manustataks ka süstidena, suukaudselt, anaalselt ja muudel viisidel. Heinapalaviku vastu soovitab ta Monet’d, tema rohu- ja heinarohkeid maastikke. Puäntillist Seurat oleks hea ravim vistrike vastu. Willem de Kooningi hiliseid abstraktseid maale, mis ta lõi seniilsuse all kannatades, võib projitseerida ajule, et ära hoida mälu nõrgenemist. Püha Van Gogh võib aidata kuulmise kadumise vastu. Melamid soovitab veel Giacomettit salenemiseks, kuigi mulle tundub, et see võiks aidata ka mu selgrookõveruse vastu.

Imede aeg ei ole tõepoolest veel möödas. Melamid saabus Londonisse samal ajal kui Vatikan kinnitas, et on alustatud kardinal John Henry Newmanni pühakuks tegemist pärast seda, kui Rooma arstid järeldasid, et diakon Jack Sullivan Bostoni lähistelt paranes oma seljahädast, kui oli palunud Newmani eestkostet. Kui sind võib parandada katoliiklusse pöördunu raamatu lugemine, siis miks mitte ka Melamidi soovitatav kallisteenia muuseumis klassikaliste kunstiteoste ees?

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

* Zinovy Zinik, Freelance. – Times Literary Supplement 30. VII 2010.

Zinovi Zinik on sündinud 1950. aastal Moskvas, emigreerus aastal 1975 Iisraeli, aasta hiljem kolis Inglismaale, kus elab tänini, tehes kaastööd BBC-le ja TLS ile. Ta kirjutab nii vene kui inglise keeles, eesti keeles on ilmunud romaan „Rousseaufoob ja punapuravikud” (Umara, 1994), novell „Ettevaatust, uksed sulguvad” (Vikerkaar 2010, nr 7-8) ja viis esseed Vikerkaares. Zinik kohtub lugejatega 3. juunil Kirjanike Majas ning räägib arvatavasti muu hulgas Ülo Soosterist, emigratsioonist, Thomas Bernhardist, enda leiutatud kokteilist „Double Z”, vajalikust vaenlasekujust, minevikuga manipuleerimisest ja elu mõttest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming