Teoreetiline ja detailne: Vene ajalugu aadli argielu peeglis

?le P?i

Isiksus ei olnud Lotmanile substants, vaid eri koodide ristumispaik.  

 

Juri Lotman, Vestlusi vene kultuuriloost. I ja II. Tõlkinud Kajar Pruul. Tänapäev, 2003 ja 2006.

 

Juri Lotmani “Vestlusi vene kultuuriloost” pakub lugejale haruldase võimaluse näha Vene ajalugu aadli argielu peeglis ja samas heita valgust väikestele, kildudena tunduvatele detailidele suurte ajaloosündmuste ja ajastu käitumismallide kaudu. Ehk nagu ütleb autor oma raamatu lõpetuseks: “Ajalugu, nii nagu see peegeldub ühes inimeses, tema elus, argipäevas, žestis, on isomorfne inimkonna ajalooga. Nad peegeldavad teineteist ja tulevad ilmsiks teineteise kaudu” (II, lk 251). Lotmani meetod meenutab mõneti poeetilist maailmatunnetust: võimet näha midagi, mis on väga ligidal, väike ja siis kohe – väga kauget, avarat. Selline suure ja panoraamse plaani vaheldumine loob mulje, et autor on tuttav kõigiga ajastust, millest kõneleb, teab igaühe eelistusi, tutvuskonda ja ümbritsevaid asju, ja näeb ühtlasi ajastut kui tervikut võrdlevalt möödunud ja tulevaste ajastutega. Lotmani uurimustega kursis lugeja saab lisada “Vestlustele” omakorda laiema teoreetilise lisamõõtme: tema arusaamad kultuuri üldistest toimemehhanismidest, ajaloosemiootilised vaated; raamatus kõlavad kaasa kirjandusloolised uurimused, artiklid biograafiast kultuuris, “lepingust” ja “eneseloovutamisest” kui käitumismudelitest jm.

“Vestlused…” on selliselt üles ehitatud, et kõigepealt antakse lugejale kõige üldisem ettekujutus XVIII ja XIX sajandi alguse vene aadelkonna riiklikku ja kultuurilist seisundit määravatest ajaloolistest asjaoludest, seadustega reguleeritud hierarhiatest, kohustustest ja õigustest kui sotsiaalseid suhteid reguleerivate normide võrgustikust ja nende reaalsest toimimisest või mittetoimimisest. Seejärel, II osas, tutvustatakse seaduse ja bürokraatia norme täiendavaid, leevendavaid või tühistavaid muid reeglistikke ja tavasid (ball, kaardimäng, duell, vene dändism jm), mis, luues oma väärtussüsteeme ning jättes võimalusi Juhusele ja elukunstile, kujundavad omakorda inimese käitumist.

Kolmas osa ehk eestikeelse väljaande teine raamat on aga juba pühendatud konkreetsetele isikutele, kellest igaüks kehastab omal moel ajastu pakutud võimalusi või loob uusi käitumisnorme, näiteks dekabristid.

Ajastul on võim inimese üle. Murdeajastud, millest Lotman kirjutab, sünnitavad teatavaid inimtüüpe, pakuvad käitumismudeleid, viise enesesamastamiseks, enese elu vaatlemiseks teatud stereotüübi või retoorilise vormeli valgusel, (vt “ajastu loob inimtüübi”, “ajastu lõhestas inimesi”, “murdeajastu sünnitas” või formuleeringuid nagu “18. sajand kui favoriitide sajand”, “Peetri pesa”, “oma ajastule tüüpiline tegelane”, “Peeter I järgse põlvkonna inimene”, “1812. aasta inimesed”). Näiteks, kirjutades Peeter I aegsest “patrioodist-ametnikust” Ivan Nepljujevist, jutustabki autor tegelikult sellest, kuidas käib ajastu inimesega ümber, kuidas valitsevad ideed ja mentaalsus sunnivad inimest oma saatust vastavalt kujundama. Ometi ei ole kõik nii lihtne. Tihtilugu kasutab Lotman “kahetisuse” kujundit. See kahetisus tähistab nii inimese käitumise polümotiveeritust kui ka karakteri ja aja poolt peale sunnitud valikute konflikti, kuigi, eks karaktergi ole välja kujunenud omas ajas ja keskkonnas. Vaadakem XVIII sajandi lõpu iseloomustust: “Sellised ülekeevad karakterid sugenesid kahe epohhi murdekohal, mil ajalugu tegi järsu pöörde. Euroopa oli lähenemas suurte muutuste rajajoonele. Miski ei tundunud enam igavene. Kõik autoriteedid lõid kõikuma ning tugeva tahte ees näisid avanevat piiramatud võimalused. See ajastu sünnitas nii omakasupüüdmatult ennastsalgavaid kangelasi kui ka uljalt muretuid avantüriste.” (II, lk 46). Enamik portreteeritavatest (vt kas või Radištšev ja Suvorov) ongi vastuolulised, keerulise karakteriga isiksused.  Kuidas aga on üldse võimalik kirjeldada kaugesse aega jääva inimese karakterit, maailmanägemist? Meieni jõuab ajalugu tekstide kujul. Selleks, et mõista ajastut ennast tema keerulisuses ehk “ruumilisuses”, nagu ütleb Lotman, peab arvesse võtma kõige erinevamaid tekste, teadma tekstide konstrueerimise reegleid, oskama näha objekti keerulistes tekstidevaheliste peegelduste süsteemis, võttes arvesse ka seda, mida näiteks memuaristid ei “näe”, millest ei kirjuta. Lotman on ajaloo tekstilisuse kohta öelnud: “Tekst on alati kellegi poolt kindlal eesmärgil loodud, sündmus on seal esitatud šifreeritud kujul. Ajaloolasel tuleb eelkõige olla dešifreerija. Fakt ei ole lähtepunkt, vaid raskete jõupingutuste tulemus. Ta ise loob fakte, tuletab tekstist tekstivälise reaalsuse, jutustusest sündmuse kohta – sündmuse enda”. (Ю. М. Лотман. Внутри мыслящих миров. Языки русской культуры, Москва 1996, lk 302.) Oluliseks teemaks tõuseb elust kirjutamise viiside kõrval ka küsimus  elu enese “literatuursusest”, filosoofiliste ja poliitiliste vaadete rakendumisest argikäitumises. Eriti puudutab see “vene Rousseau’d”, valgustusideid, millele on Lotman pühendanud ka eraldi põhjaliku uurimuse, ning romantismi ideaalide “kehastumist” käitumises – dekabristide tõsidusest kuni pseudoromantiliste jäljendusteni.  

Sellist rekonstrueerimist erilaadsete tekstide pinnalt näemegi “Vestlustes”. Portreteeritud ajaloolised isikud on iseloomustatud eri vaatepunktidest, arvesse on võetud autobiograafiad, kirjad, ilukirjanduslik looming, kaasaegsete memuaarid, ametlikud dokumendid. Mis aga ehk veelgi olulisem nii kirjapandu laadi kui kirjeldatud sündmuste valiku hindamisel – Lotman toob esile “stsenaariumid” või stereotüüpsed ettekujutused, literatuursed eeskujud, mis juhivad selliseid valikuid. Siin ongi vahest enim vajalik uurija eruditsioon ja tarkus, et eristada isiksusele ainuomast stilisatsioonidest, mille eest vastutavad ajastu diskursuste süsteem, hagiograafilised mudelid ja hilisemad interpretatsioonid. See eristus on praktiliselt lahendamatu probleem, aga ometi Lotmanile üks olulisemaid selles raamatus. Näiteks võiks tuua kas või Radištševi eluloo, mis demonstreerib isiksuse ja temperamendi teadlikku modelleerimist: “Kogu oma elu ja isegi surma püüdis Radištšev allutada filosoofilisele doktriinile. …Ta surus end vägisi “filosoofilise elu” normidesse ning ühtlasi tegi tahte ja enesekasvatuse jõul sellest “filosoofilisest elust” reaalse elu eeskuju ja programmi” (II, lk 63). Ka Suvorovi keerukast isiksusestruktuurist kõneldes vihjab Lotman suure väejuhi teadlikule “pealisülesandele”. Oma ajastu, “ heroilise individualismi ajastu inimesena ei tahtnud ta sarnaneda mitte kellegagi ega sallinud neid, kes teda jäljendasid.” (II, lk 66). Mõlemal juhul on tegemist “karakteri ületamisega”, mis tegelikult küll kunagi päriselt ei õnnestu (vt kas või Radištštevi poegade mälestused isast, jutustus Suvorovi eraelust).

Vaid dekabriste iseloomustab eriline terviklikkus. Lotman tunnistab, et teda on huvitanud just see eriline käitumisviis, kõnelemisviis, see eripära, “millele dekabrism allutas nende elukäitumise, keda nimetatakse aadlikeks-revolutsionäärideks”(II, lk 163) ehk siis see tavatu, “tõlkimatu” argikäitumise stiil, mille dekabristid vastavalt oma filosoofilistele vaadetele ja neid inspireerinud romantilisele literatuurile välja kujundasid. Autor kõrvutab dekabristide käitumist luulega: “Selliseks kõrvutuseks on mõtet enamgi kui vaid ilusa ütlemise pärast. Luule loob keele teadvustamata algainest teadliku teksti, millel on keerukam sekundaarne tähendus. Sealjuures saab tähenduslikuks kõik, koguni see, millel keele enese süsteemis oli vaid puhtvormiline iseloom.

18. ja 19. sajandi vahetuse vene aadliku argikäitumise teadvustamata stiihiast lõid dekabristid ideoloogiliselt tähendusliku argikäitumise süsteemi, mis oli lõpetatud nagu tekst ja millel oli kõrgem mõte” (II, lk 238-239).

Nii hindabki Lotman dekabristide argikäitumise tuumaks vabaduse viimise ideede vallast “hingamisse”, ellu. Siinkirjutaja mäletab veel oma ülikooliajast dekabristidele pühendatud Lotmani erikursust, mis kõlas kuulajate jaoks kui sündmuste vahetu tunnistaja ja saladustesse pühendatu jutustus – ja millest on meelde jäänud just eelkõige eredad isiksused nagu Rõlejev, Delwig, vennad Trubetskoid, Muravjovid jt. Ja ometi on selleski käitumismudelis oma ühekülgsus: “Dekabristid /…/ lastes voolata elul läbi heroiliste tekstide filtrite, lihtsalt tunnistasid kehtetuks kõik selle, mis ei kuulu kandmisele ajalooannaalidesse” (II, lk 244). Lotman armastas tsiteerida Puškini sõnu “jäta kangelasele süda” (Pasternak ütleks siinkohal “südame printsiibitus”) ehk siis puhtisiklik, ajaloo mõõtkavas tähtsusetuna tunduv.

 Puškini isiksusekeskset ajaloomõistmist ongi Lotman eriliselt hinnanud. Ta iseloomustab seda poeedile pühendatud monograafias järgmiselt: “…selleks, et teatepulka uuele põlvkonnale üle anda, peab inimene olema väljakujunenud isiksus, kelles on eneseväärikust, sõltumatust, hingelise ja vaimse elu täiust, sisemist rikkust. Ainult see, kes ühtaegu on väljakujunenud, terviklik isiksus, kuulub ajalukku ja moodustab osa sellest. Mitte isikupäratus ega allumine, vaid sõltumatus, inimliku individuaalsuse õitseng, elamuste eredus, ühtaegu murelikkus ja muretus, lõbusus ja kurbus, – need on panus kultuuri ja osalus kultuuris.” (Juri Lotman, Aleksandr Sergejevitš Puškin. Tallinn Eesti Raamat, 1986, lk 153.) Siit ka Lotmani poolt märgitud Puškini huvi tema elu viimastel aastatel sellise ajaloo vastu, mis avaldub eraisikute päevikuis ja erisuguste ajastute tegeliku elu episoodides. Poeet kogub ajaloolisi anekdoote XVIII sajandi Vene elust ja peab oma päevikus õukonna ja Peterburi argielu kroonikat. Puškini viimaste eluaastate mitmekesiseid loomingulisi kavatsusi liidavad omavahel kultuuri (kogu selle ajaloolise eksistentsi täies rikkuses) ja üksikisiku vaimse väärtuse paatos.

Puškini ajaloomõistmise areng võib iseloomustada ka Lotmanit ennast. Semiootika algusaeg on kantud usust universaalse ja objektiivse kultuurikirjelduse võimalikkusesse. Hiljem kerkib aina tähtsamaks teemaks just individuaalsete valikute, unikaalse ehk “pärisnimelisuse” teema, mis saab valdavaks “Kultuuris ja plahvatuses”. M. Gasparov on oma järelsõnas eespool tsiteeritud venekeelsele Lotmani tööde väljaandele märkinud, et isiksus ei olnud Lotmanile substants, vaid suhete, eri koodide ristumispaik ja et isiksuste ajalugu on küllalt lihtne, kui need koodid lahti harutada, taandada “kultuuriajalooks ilma nimedeta”, mida Lotman suurepäraselt teha oskas, kuid mis ei paku huvi kui liialt robustne skeem. Öeldus on tõetera, arvestades kas või Lotmani isomorfismimõistet, mis seob mõtlevat isiksust, teksti ja kultuuri tervikuna. Kuid nimetatud taandamistehe ei ole ilmselgelt võimalik. Individuaalsus seisneb just valikus, mis võib olla nii norme järgiv kui neid lõhkuv, kavatsuslik ja kavatsematu, ennustatav ja ennustamatu, pretendeerida ise normi kehtestamisele.  

Olgu kuidas on, “Vestluste…” ajaloopajatustel on meile täna väga olulisi asju öelda. Ja mitte ainult metodoloogilise õppetunnina tänastele ajaloo-uurijatele. Juba ainuüksi kõige üldisema kultuurist arusaamise osas. Lotman kirjutab eelkõige kultuuri kommunikatiivsusest ja sümboolsusest. Üks nõuab suhtluse reaalsust ühises ajas, teine aga ajalisi seoseid. Kultuuri valdkond on alati sümboolsuse valdkond. Vastupidiselt tänapäeval levinud kontseptsioonidele ei ole selles asjaolus aga midagi ahistavat või kultuurilisse nihilismi tõukavat või tegelikult siis topelt-tinglikku “loomulikkust” taga igatsema sundivat. Jossif Brodski on ühes intervjuus öelnud, et inimese eksistents on olemuslikult kohutav ja traagiline. Me peame õppima niimoodi koos elama, et igaühel oleks seda kergem taluda. Kultuuri mängulisus ongi selleks üks paremaid võimalusi. Siit ka tabude ja sündsusreeglite vajadus. Paradoksaalsel moel pakuvad just kultuurireeglid, rituaalid ja sümboolika võimaluse olla paratamatusest üle. Puhtpraktiline, puhtfüsioloogiline on alternatiivitud, kui kultuur neid märgiliseks ei muuda.

Ja veel midagi. Omal ajal kogusid Lotmani vestlused Vene kultuuriloost televiisorite ette sellise hulga publikut, millega tänapäeval võiksid ehk võistelda kaasaegse eesti elu ekstsessidele pühendatud saated. Vähetähtis ei olnud siinjuures asjaolu, et Lotman pidas vaatajat kaasamõtlejaks, väärikaks vestluspartneriks ja viimane tundis end sellisele mõistmise tasemele tõstetuna, millist ta eneses ehk aimatagi ei osanud. Lugupidamine nende vastu, kellest jutt, omaenese rolli ja kuulaja vastu oli ka tema loengute lahutamatu osa. “Vestlustel…” on vedanud ka eesti keeles. Kajar Pruuli keeletundlik ja intelligentne tõlge annab lugejale võimaluse tajuda originaali atmosfääri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming