Teod ja teekonnad

Doris Kareva

Kõnelus Kätlin Kaldmaaga Sõnadega „Eesti on nii väike …” algab liigagi palju mõtteavaldusi. Seda suurem tundub siinsete elu. Mõni inimene elab nagu mitme eest, jõuab märkamatult korda saata uskumatult palju. Sina saabusid äsja Linarese luulefestivalilt, millest Eestis siiani kuigivõrd ei teata – kas olid seal esimene suitsupääsuke ja kuidas leidsid sinna tee? Linarese luulefestivalil olin küll esimene eestlane. Tee sinna oli kiina-käänaline, ja nagu ikka, läks läbi inimeste – üks soovitab teisele, teine kolmandale. Mismoodi mõjus Mehhiko festival arvukate Euroopa omade kõrval, millel esinenud oled? Mehhiko festivali eripära seisnes eelkõige Mehhikos endas ja kergelt pinevas õhkkonnas, mis luuletajaid pidevalt ümbritses. Tekkis näiteks olukordi, kus hotelli töötajad blokeerisid uksed ega lasknud meil välja minna, sest seal tiirutavat kahtlane auto, kuulivestidega noorukid kastis, kuulipildujad käes. Hambuni relvastatud sõjaväepolitseiga jõudsime liigagi ära harjuda. Kui viimase paari aasta jooksul sellesse piirkonda jõudnud kartellisõda kõrvale jätta, siis nii palju esinemisi ei ole küll kunagi olnud. Iga päev vähemalt kaks, sagedamini aga kolm või neli esinemist andsid päris kõva mahvi. Pealegi pidi kogu aeg olema valmis väga erinevaks kuulajaskonnaks: kokku sai esinetud umbes tuhandele inimesele vanuses 8–88, algklasside õpilastest ülikoolide õppejõudude ja kohaliku koorekihini välja. Sealse publiku avatus ja vahetu tagasiside on mõnevõrra teistsugune kui Euroopas harjutud.

Millised olid kõige värvikamad muljed, mis laadi kõige õpetlikum kogemus?

Kõige õpetlikum kogemus oli see, et ükskõik kui suur või väike on inimene, kirjandusel, luulel, on talle alati midagi öelda, midagi anda. Ja et keel ei loe, arusaamine loeb. Laulsin lastele eesti rahvalaule, et näidata, missugune on meie elu siin olnud. See on kõik ju lauludest kuulda ja mõistmiseks ei pea tingimata sõnadest aru saama. Sama lugu luuletustega: lugesin neid kordamööda neljas keeles ja teinekord kahes keeles korraga. Oluline on avatus.

Mida Eestist ja eesti kirjandusest teati, mille vastu tunti kõige rohkem huvi?

Eestist ja eesti kirjandusest ei teatud suurt midagi, küll aga oli seal mitu Kanada luuletajat, kes teadsid sealseid eesti kultuuritegelasi ja leidsime nii mõnegi täiesti ootamatu ühisinimese. Nagu näiteks lavastaja Hillar Liitoja, kes tegi esimesel „Baltoscandalil” eesti luulest lavastuse, milles tollal osalesin.

Kas jõudsid Eesti PEN-klubi esimehena aimu saada ka, kas ja kuidas tegutseb Mehhiko PEN?

Mehhiko PEN on väga aktiivne, kuivõrd Mehhikos on viimaste aastate jooksul väga julmalt mõrvatud peaaegu 50 ajakirjanikku ning kaks nädalat enne festivali osalesid kõik PENi juhatuse liikmed, kel vähegi võimalik, Méxicos suurel meeleavaldusel, kus üritati valitsust mõjutada, et see ometi midagi ette võtaks. Igasugune kodanikuaktiivsus on Mehhikos väga ohtlik ja võib lõppeda surmaga. Nii palju kui nägin, siis uudised koosnevad põhiliselt mõrva- ja matuseteadetest. Loodan väga, et olukord tegelikult nii hull ei ole. Igatahes tööd on seal meeletult.

Oled juhtinud siiani kolme kirjanduskohvikut Euroopa Majas: prantsuse, austria ja hispaania kirjandusele pühendatud õhtut, mis kõik on olnud huvilistest pilgeni tulvil. Kellelt pärineb algatus ja keda kõige rohkem tänada? Millised on su enda muljed?

Nende kirjanduskohvikute algatus on üksmeelselt kahepoolne: ühelt poolt Euroopa Komisjoni Eesti esindus, kes tahab anda oma panuse Euroopa kultuuri tutvustamisse, ja teiselt poolt PEN i tahe tõlkekirjandust esile tõsta. Selline võimalus pühendada suuremat tähelepanu just nimelt tõlkekirjandusele on äärmiselt vajalik ja teretulnud.

Kas sügishooajal on kavas kirjanduskohvikute sarja jätkata, millised on plaanid ja lootused?

Jah, praegu on küll plaanis jätkata, kolme kohvikuõhtuga ei ole me ju veel Soomegi jõudnud, nii et tööpõld on lai. Suvel on aega plaane seada, et sügisel värske jõuga peale hakata. Õnneks on meil palju häid tõlkijaid ja piisavalt põnevaid raamatuid, millest rääkida. Kindlasti leiame võimalusi koostööks teiste kirjandusürituste korraldajatega, nagu näiteks selline uus tegija nagu Tallinna Vanalinna Kirjandusklubi. Üksteist tuleb ikka toetada.

Lisaks mitmekülgsele korraldamisele, toimetamisele, juhatamisele oled ise kirjutanud ja avaldanud teoseid üsna erinevais žanreis, tõlkinud paljudest keeltest – kuidas jaotad end kõikide tegevuste vahel? Mis on sulle olulisim?

See võib väljapoole küll keeruline tunduda, aga tegelikult on jaotus lihtne. On hommik, päev ja õhtu ning igaüheks oma tegevus. Nii et jagan end kellaajaliselt. Muidugi mängib rolli seegi, et kui parajasti on raamat tõlkimisel, võtab see rohkem aega ja teisteks asjadeks jääb vähem, ja kui kirjutan romaani, siis kirjutan romaani. Romaan on autokraat ja armukesi enda kõrval ei kannata. Mida proosalisemaks läheb kirjutamine, seda olulisema rolli see igapäevaelus võtab – mitte keegi teine ei saa minu lugusid jutustada.

Peatselt on ilmumas su esikromaan. Kas raatsid selle kohta juba praegu midagi öelda?

Romaan ilmub sügisel, praegu ootan trükikojast luulekogu „Armastuse tähestik”. Mida raatsin öelda, on see, et ootamatult on juhtunud nõnda, et kolm järgmist päris oma raamatut on kõik üksteisest läbi imbunud ja üksteisega kokku põimunud. Nii tulevane luulekogu, lasteraamat kui ka romaan räägivad Islandist ja teekondadest ning ükski neist ei saaks ilma teisteta. Selline isemoodi kolmainsus.

Üks osutab teisele, teine kolmandale … Tegusat jätku!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming