Tellitud tekst

Doris Kareva

66 pilku etteantud raamidele Aasta algul uuris Sirp kirjarahva suhtumist tellimustöödesse. Küsimus, kas etteantud teema (formaat, tähtaeg jms) mõjub inspireerivalt või pigem pigem pärssivalt, vallandas ootamatult elava vastukaja. Mõnedki küsisid esimese asjana, kes naljatades, kes tõemeeli, mis ajaks ja kui pikalt vastata. Ja laekunud vastuste põhjal, nagu arvata võis, selgus, et kõige rohkem oleneb tellimusest – nii teemast kui ka sellest, kes tellib millise väljaande jaoks.  Siiski joonistusid välja teatavad eelistused ja hoiakud, millest ennekõike neil, kes pöörduvad ettepanekutega kirjanike poole, abi võiks olla. Siinkohal väljavõtteid vastustest. Janika Kronberg küsib, millest algab tellimus? „Ajalehe kultuuritoimetajale juba enne raamatu lugemist kergemeelselt antud lubadusest kirjutada arvustus? Kolme tilga verega kinnitatud lepingust, millel juubeli- või surmkindel tähtaeg? Lõpuks oleneb kõik töö sisust, selle vastavusest looja meelelaadile, rahakotile, hetkeseisundile või teema läbitunnetatuse määrale. Mõni asi tuleb nibin-nabin, mõnel juhul peab tähtajaline piits turjal tantsima. Oluline on ka tellimuse puhul tunnetusliku horisondi avardamine. Tuntud materjali põhjal kindlas formaadis ja neutraalses stiilis teatmeteose artikli treimine on vahest kõige klammerdavam, etteantud teema lahendamine enese keelelise proovilepaneku võimalusega aga kõige kütkestavam.” Priit Aimla, kellel pole küll teemapuudust tunda olnud, usub samuti, et etteantud teema mõjub kosutavalt, kui on vinge tahtmine kirjutada, aga ise ei aima, mis teemal või vormis seda teha. „Seesuguseid pole ehk palju, aga kes on, need hõiskavad heameelest valjusti!”

Contra meelest näiteks on etteantud teema, töö tellija materjalist, pigem abiks. „Lahe on see, et tellimustöö täitmise käigus võib tekkida tore mõte, mis tellimusega ei haaku, aga saab alguseks toredale iseseisvale tekstile, see oleks puhaskasu siis. Nagu viiks ehitustöölt osa materjali enda tarbeks koju.” Asjad püüab ta valmis teha enne tähtaega, kui vähegi võimalik.

Viivi Luigele mõjub etteantud teema pigem takistavalt, formaat neutraalselt, kuid tähtaeg inspireerivalt: „Olen olnud elus palju kordi olukorras, kus tähtaeg on kohe käes, aga tekst pole valmis, ja kuigi need olukorrad on rasked, olen avastanud, et nad on mulle vajalikud. Kunagi kirjutasin peatükk-haaval „Ajaloo ilu” ja iga valminud peatüki saatsin käsipostiga Helsingisse Juhani Salokandlele, kes seda tõlkis. Meil mõlemil oli kirjastuse poolt seatud tähtaeg kukil. Sarnaseid olukordi on olnud mitmeid ka hiljem ja kõik nad on olnud mulle jõudu andvad. Kuigi seda on iga kord üsna õudne läbi teha.”

Andrus Kivirähk arvab, et romaani on tellimise peale ja kindlaks tähtajaks omajagu keeruline kirjutada, ehkki ajaloost on teada küllalt näiteid. „Dostojevskile hingas pidevalt tähtaeg kuklasse ja ta sai hakkama küll. Aga näidendid – mida ma ju üsna sageli kirjutan – on enamasti kõik tellimustööd ja see on pigem inspireeriv. Mulle meeldib, kui suund kätte näidatakse ja põlvega veel väike müks tagumikku ka antakse: et hakka nüüd minema. Muidu seisa nagu keset steppi ja pea aru, et kuhupoole minna ja millal liikuma hakata … Ja lõpuks ei lähegi kuhugi.”

Jürgen Rooste armastab tellimusi, mis panevad teistmoodi mõtlema ja tegutsema. „Kui teinekord teema ette antakse, siis järsku jookseb tekst ise, nagu ilmutus, sest ma olen tegelikult aastaid teadnud, mida ma sellest kirjutada tahan, pole lihtsalt selle pääle tulnud. (Toomas Liivile ja Kalev Keskülale meeldisid tellimusluuletused: siis sai miskit uut teha, viimastel aegadel nad sageli ise enam ei luuletanud, ootasid mõnd konksuga väljakutset, Rummoga vist praegu veidi sama lugu: luuletab küll, aga siis, kui vaja.) Ja siis vahel jälle tekib mõne avarama (nt laulutekstitellimusega) asjaga selline tunne, et kõik libiseb käest ära ja pole enam neid sõnu, mida sinna laulu sääda. Palun nonde käest andeks, kellele nõnda tekstid tegemata jäänd, aga ega ma miskit teha ka ei saa. Siuke jõulu- või sünnipäevavärss sageli ei inspireeri.”

Kaupo Meieli meelest pole etteantud maht, tähtaeg ja muu selline mitte lihtsalt inspireeriv, vaid lisaks kasulik ja meeldivgi. „Aitab paremini oma aega kavandada ja tulla võimalikult vastu tellija soovidele, mis omakorda hõlbustab kogu toimetamisprotsessi, mille ühes otsas on kirjutaja ja teises lugeja. Lühidalt, kui formaat, tähtaeg ja maht on ette antud, on see hea.”

Ka Peeter Helmele on reeglid mõjunud alati hästi – distsiplineerivad ja lasevad endal mõtteid paremini struktureerida. „Lisaks on piiratud maht ja etteantud vorm alati innustav selleski mõttes, et sunnib suuremale leidlikkusele, ei lase mõttetihedusel kaduda ning sunnib ka sõnu hoolega valima. Ja see on ju ainult hea. Muidugi võib liiga lühike tähtaeg mõjuda hirmutavalt ja teinekord on mõni tekst tõesti ka rabistamise nahka läinud. Kuid siis ei süüdista ma küll tähtaega, vaid ikka iseennast, et ma pole osanud oma võimeid õigesti hinnata.”

Piret Bristol pole pea kunagi kirjutanud etteantud teemal, ikka kohe raamatu formaadis ja iseenda äranägemise järgi. Ülo Mattheus aga märgib: „Kõige paremini toimib konkreetse toimetaja ja autori kahepoolne koostöö: toimetaja motiveerib ja  innustab, pakub välja teemasid jne. Ehk kokkuvõttes, mida suurem on huvi väljaande poolt, seda tõenäosem on ka autori huvi”.

Indrek Tardi jaoks on inspiratsioonilootuseta raske (kuid mitte võimatu) kirjutada. „Formaat vaevab, aga seda mahutrenni on teadusele kirjutamine täis (ette kirjutatakse nii fondi valik kui graafiku formaat, tähemärkide arvust rääkimata), nii et ei pärsi.

Tähtaeg on pigem distsiplineeriv kui inspireeriv, aga tingimata mitte tappev, harjumuspäraseks seeditud.”

Arvo Valtoni meelest oleneb kõik inimtüübist: mõni soovib õhutamist ja turgutamist, teine lausa ootab sellist etteütlemist, mitmed aga hindavad ülearugi kõrgelt vabadust ise endale teema valida. „Kui inimesel etteantud teema kohta midagi öelda ei ole või ta ei viitsi, siis ta lihtsalt ei kirjuta. Mina reageerin meelsasti etteantud teemale – vahel ka väikese kiusuga: kirjutan kuidagi teisiti, kui minu arvates oodatakse.”

Ka Kalju Kruusa arvates võivad igasugused piiravad tingimused juhtida radadele, kuhu muidu ei satuks, mõtteid liikvele ajades, suunates ja koondades. „Samas ainult etteantud radasid käima jääda ei tasu. Tuleb lihtsalt niisama kah ekselda ja oma teed otsida.”

Urmas Vadi on enamasti palunud endale vabaduse kirjutada ilma usuliste, poliitiliste või esteetiliste-moraalsete ettekirjutusteta. „Teie tellite loo, mina kirjutan loo, ja kui te tellite minult loo, siis te teate, mida ma teen, ja nii teengi. Näiteks olen ma mitu jõulu järjest kirjutanud jõulujuttu. Ja see on selline hea näpuharjutus, et vaatad ise kah, mis vormis sa parajasti oled.”

Lauri Sommer märgib vaoshoitult: „Eks see sobivate asjade kokkusattumine või mitte sattumine ole alati yks suur loterii, aga tundlik tellimus võib vahel harva  olla sama inspireeriv kui endale pähe tulnud suund.”

Jüri Talvet on üldiselt eelistanud iseenda algatust. „Tähtajad ja mahud häirivad, aga tunnistan ka, et mõnelgi puhul sunnivad end kokku võtma. Näiteks mõni aasta tagasi soovis Brüsseli Passa Porta loomemaja „Euroopa luulepõhikirja” jaoks minult täiesti uusi luuletusi. Ma ei kujutanud ette, et võiksin luulet tellimuse peale kirjutada, aga siiski võeti nendest, mis ma kirjutasin ja neile saatsin, kaks tervikluuletust sellesse isevärki üllitisse. Tagantjärele vaadates tundub, et neil polnud vigagi …”

Eva Koff selgitab: „Kirjanik võib saada väga erinevaid tellimusi: mõni võib mõjuda tõeliselt pärssivalt, teine  inspireerivalt. Kui tellija pöördub kirjaniku poole, keda ta usaldab ja kelle mõttemaailma vastu ta huvi tunneb, ning käib talle välja idee, juhatab ta mõne varem käimata tee otsale, jättes samas kirjanikule vabaduse teostada idee nii, nagu ta õigeks peab (näiteks mitte ette kirjutades täpset formaati või pikkust), siis võib sündida põnev ja värske teos, mis ilma tellimuseta poleks ehk kunagi ilmavalgust näinud. Kuuldavasti kirjutavad Prantsuse kirjanikud oma tekste sageli kirjastaja näpunäidete järgi mitmeid kordi ümber, kirjastaja määrab tihti ka pealkirja. Kuidas selline koostöö loomeprotsessile mõjub, peaks küsima prantslastelt. Samas peetakse Prantsusmaal tõlkijat oma töös suveräänseks otsustajaks ega toimetata tõlkeid sisuliselt, tõlge läbib vaid keelelise korrektuuri. Mis puutub tähtaegadesse, siis needki võivad olla nii innustavaks kui vaesestavaks jõuks: romaan, novell või luuletus ei valmi mingiks kindlaks päevaks või kellaajaks, need valmivad just siis, kui valmis saavad. Otsuse, et teos on valmis, saab teha vaid kirjanik. Tele- ja filmistsenaarium või draamatekst peab aga olema valmis päevaks, mil trupp võtteplatsile või proovisaali tuleb. Hea õnne korral jätkub koostöö platsil või saalis ja kirjanik jääb loominguliseks partneriks kuni lõpliku teksti vormumiseni. Algne, tähtajaks lõpetatud tekstiversioon on neil juhtudel kui toormaterjal, millele antakse võimalus kirjaniku osalusel edasi valmida ja õige küpsusaste saavutada.”

Maimu Bergile on nn tellimustööd suureks stiimuliks: „Tellimine on nagu kauges koolipõlves kodukirjandi kirjutamine – lihtsalt tuleb ära teha ja mis võiks laisale inimesele veel suurem sundus olla kui ettemääratud tähtaeg ning alalise kiirustamise käes vaevlejale suurem kergendus kui etteantud teema. Mis muidugi ei välista, et enamus mu kirjutatut sünnib ikkagi spontaanselt ja vajadusest, mitte tellimusest ja kohustusest.” Ka Triin Soometsale mõjuvad need pigem inspireerivalt: „Midagi on vaja, mis paneks natuke pingutama. Kui nendest nimetatutest – teema, formaat, tähtaeg – midagi ei ole ette antud, siis tavaliselt mõtlen ise endale nii-öelda ylesande välja.”

Enn Nõu on hoopis teist meelt: „Etteantud teema, formaat ja tähtaeg mõjub muidugi pärssivalt, kuigi vahel tuleb seda täita. Kui siis toimetajatel on veel oma arvamus, mida peale tahavad suruda, siis on küsimus, kas minna kaklema või üldse loobuda. Inspiratsiooni peab ikka igaüks ise avastama …” Andres Langemetsa etteantud teema siiski sageli inspireerib, ärritab ja paneb mõtlema teatavas suunas. „Aga sõltub asjast. Kirjutan ise ja omatahtsi siis, kui miski asi ajab hinge ikka väga täis.”

Kalle Käsperil on tellimustöödega vaid üks kogemus. „Kord paluti mult kimpu lühilugusid Tallinna tutvustamiseks. Mul tuli idee, ja ma kirjutasin valmis esimese loo. Tellijale see ei meeldinud ja asi jäi katki. Kuid mõte oli olemas ja viisin töö lõpuni juba ise ja päris vabalt, püüdmata kellelegi meele järele olla.”

Tiit Aleksejev leiab, et tähtaeg mõjub kindlasti inspireerivalt, etteantud teema ilmselt mitte. „Ei ole säärast olukorda läbi elanud, kus keegi täpselt ette kirjutaks, mida peaks paberile panema. Meenub Robert Harrise „Varikirjanik” ja selle peategelasel läks lõpuks halvasti. Ei jäänud temast isegi varju järele.” Ka fs nõustub lakooniliselt: „Etteantud teema mõjub pigem pärssivalt. Etteantud formaat ja tähtaeg mõjuvad distsiplineerivalt.”

Sirje Kiin on samal arvamusel: „Tähtaja teadmine mõjub algul pärssivalt, aga ajastress sunnib teemale mõtlema ning kui töö lõpuks valmis saab, on pärast suur kergendus. Inspiratsioon võib tellitud töö käigus tulla, aga võib ka tulemata jääda. Oleneb teemast. Oleneb vaimu seisust. Lubatud artiklist olen loobunud vist vaid ühe korra. Aga lubamistega olen üha ettevaatlikum. Enda kavandatud tähtajad on meeldivamad kui teiste antud.”

Elo Viiding manifesteerib: „Tellitud teksti kirjutaja peab suutma olla verbaalne jumal, kes ei eksi kunagi. Tal ei tohi pärast  avaldamist tekkida tunnet, et oleks saanud kaugemale ja põhjalikumalt mõtelda ja teisiti väljenduda. Ta ei tohi enam avaldatu pärast vaevelda ega ennast pealiskaudsuses süüdistada. Mida aeg edasi, seda vähem suudan tellimusel tekste produtseerida – olen ühe siiani võlgu.

Etteantud teema: mõjub reeglina pärssivalt, kuna mu mõtlemine ei ole ajakirjanduslik, vaid tänapäevase esseismi mõistes liigisiklik oma seostes. Etteantud teema tekitab ka kohe küsimuse: aga kas tõesti midagi olulisemat pole?

Eeldan lugejalt ka allteksti, iroonia ja kujundlikkuse mõistmist, lame loogika ja puhtal ratsionaalsusel põhinevad teravmeelsused on mulle igavaks muutunud.

Ehkki olen sageli ka ise tundnud kiusatust manifesteerida oma kirjanduslikku maitset ja eelistusi – eriti tundlik olen kitši suhtes -, arvustusi oma kolleegide loomingu kohta ei kirjuta.

Formaat: mingi formaat peab olema, piirid mõjuvad paljusõnalisele pigem hästi.

Tähtaeg: algul mõjub kahtlemata pärssivalt (aega on ju liiga vähe, ei tea, kas jõuab?!), mõne hetke pärast distsiplineerivalt. Mulle sobib (enese)distsipliin.”

Ivar Sild (laisklev lohe või magav madu) tunnistab seevastu: „Küllap on mu loomupärane töötegemise viis juba selline, et ikka ja üha viimasel minutil. Ma ei ole kunagi suutnud asju pikalt ja põhjalikult planeerida, kui ma mõnikord üritangi, siis kaob huvi asja vastu sootuks. Küllap ma pean suutma võidelda enesele välja vabaselli seisuse, et teen mida tahan ja kunas tahan, ilma lubadusteta, ehkki tööd teistele päris niimoodi ju ei tehta.”

Livia Viitol teeb vahet ajakirjanduslikel ja kirjanduslikel lugudel. „Kui teema puudutab, on see sarnane taimega, mis kirjutajasse istutamisel hakkab kasvama. Kui ei puuduta, siis kirjutada ei saa. Olen kirjutanud kord ühe tellimusluuletuse ning kuna antud teema mind isiklikult väga puudutas – tegemist oli mälupildiga –, ei olnud tellimusel ühtäkki enam mingit tähtsust. See teema ootas ilmselt oma aega ja tellimus osutus tõukeks luuletuse „pinnalekerkimiseks”.”  

Igor Kotjuh on kogenud, et üldiselt toimetajad oskavad pakkuda kirjutajatele selliseid ülesandeid, mis kutsuvad nõustuma ja kaasa mõtlema. „Ise olen harva loobunud sellistest ettepanekutest, kuna kirjutades jõuad oma järeldustega punkti, kus varem pole rännanud. Ja kui väike avastus ja õnnestunud sõnastus langevad kokku, võib üks pealtpaista tüütu tellimustöö muutuda tähenduslikuks ja rõõmsaks kogemuseks.”

Kätlin Kaldmaa jaoks on tellimustöid õnneks mitmesuguseid. „Näiteks kui tahetakse muinasjuttu, siis tõenäoliselt on iga kirjaniku sees mõni peidus, mille võib sealt lagedale tuua. Kui teema on selline, mis niikuinii ennast liigutab, siis on teinekord väga hea, kui saab pikalt edasi lükatud asja kirja panna.” Seejuures rõhutab ta, et „ei”-ütlemise tähtsust ei saa alahinnata. „Mida varem „ei” öelda, seda parem. Punnitada ikka ei ole mõtet. Tähtaeg on küll saatanast, aga samas distsiplineeriv.”

Eeva Park on aga tajunud, et prauhti öeldud „ei” sõnal on halb mõju eeskätt  sisemisel skaalal. „Vabakutselisena hindan ka tähtaegu, nii toimetajapoolseid kui ka ise endale paikapanduid, ja seda hoolimata sellest, et neist viimastest kinnipidamine peaaegu kunagi ei õnnestu.”

Maarja Kangro arvab, et artikli puhul mõjuvad stimuleerivalt nii teema kui ka tähtaeg (nendeta ei sünniks sageli üldse midagi), piiratud maht võib vahel ahistada. „Üks stimulaator on olnud ka tahtmine vastutulelik olla, aga seda faktorit püüan jõudumööda vähendada.

Luuletuse puhul võivad paikapandud jäigad parameetrid inspiratsiooni anda, proosapalaga on teisiti – ju ma arvan, et see peab ikka sündima tõsisemast subjektiivsest vajadusest ja saama vabalt kasvada.”

„Inspireerivalt sõna kõrges tähenduses mõjub tellimustöö kahjuks harva. Pigem mõjub mobiliseerivalt,” nendib Toomas Kall – korduvalt mobiliseeritu, harva inspireeritu. „Kõige pärssivamalt mõjub tellimustöö tegemisele kaugena tunduv tähtaeg. Tõeliselt saab tööle hakata alles siis, kui on selge: kui nüüd ka ei hakka, siis enam ei jõua. Tellimustöö ainus eelis: ei pea mõtlema, kus ja mis hinnaga toodet turustada.”

Asta Põldmäe tunnistab: „Formaat, mis on ise juba pool ideed, mõjub küll inspireerivalt. Teema? Paljudele suunatuna on etteantud teema tavaliselt küllalt universaalne ega võimalda mõttel väga oma rada minna, kuid samas mõjub teadmine, et sellele teemale keskendutakse paljukesi, jälle solidaarsushetkena ja see on tore tunne. Nii et ikka abistav mõju. Tähtaeg, eriti kui see teiste tähtaegadega rööbiti satub, ei ole meeldiv, kuuludes samal ajal siiski just stressi võitude poolele.”

Karl Martin Sinijärvele pole teema võõras: „Kui nõustud rumala peaga mingi igava teema ja valusa tähtajaga, siis pärsib nii mis hirmus, aga on ka puhtalt oma süü. Kirjanik tuleb ka sellisest situatsioonist vähemalt hindele neli miinus välja. Üldiselt aga on konkreetsus kasuks. Kui sul on miski, mis sind tagant sunnib, siis sa teed tööd ja teed selle ka valmis. Igaühel ei ole sisemist sundi alati varnast võtta. Kopsakas rahanutsuke oleks kindlasti samuti heaks motivaatoriks. „Too mulle peatükk ja sa saad tasustet” laadis suhtumine paneks ehk nii mõnegi romaani kiiremini valmima. Mõni vägagi tuntud kirjanik on Eestisse festivalile tulemata jäänud, kuna romaan tuleb tähtajaks kirjastusele üle anda. Nii et vabadus on hea, aga liiga palju vabadust ei pruugi liiga hea olla.”

Jaan Malin jääb nõusse: „Esialgne tellimus võib tulla kelleltki teiselt. Kui sa aga pole suuteline mõtlema seda tellimust n-ö endalt-endale-tasandile ehk omaks, siis asjast ikka asja ei saa. Liig lühike tähtaeg pole pea kunagi inspireeriv, igasuguse tärmini puudumine muudab aga lodevaks.”

Leelo Tungal on sama meelt: „Mida aeg edasi, seda olulisemana tundub mulle see, et tellitud loo ligikaudne maht oleks ette teada ja ka tähtaja teadmine aitab ennast kokku võtta, et ei tekiks venitava võlglase tunnet.”

Tiia Toomet liitub: „Kui tellimustöö teema huvi pakub, siis mõjub pigem inspireerivalt (laiskust ületavalt). Tähtaeg teeb närviliseks, aga sunnib jälle teiselt poolt ennast kokku võtma.” Ka Aita Kivile on olukord tuttav: „Kui muid töid niigi palju pooleli, kõigil tähtajad huugamas, siis pärsib veel üks lisakohustus teemast sõltumatagi. (Aga kui tegemist pole palgatööga, saab täiesti ebameeldivast ülesandest ju kohe loobuda.) Isiklikult olen siiski kogenud pigem meeldivaid üllatusi seoses tellimustöödega.”

Mathura kinnitab: „Eks sageli on jäänud sisse tunne, et oleksin tahtnud lugu veel viimistleda. Aga üldiselt mõjub tellimustöö pigem siiski inspireerivalt – juba see otsing, kuidas teatud raamistiku sees leida lahendus, mis oleks ikkagi vaba ja värske.”

Tõnu Õnnepalu kirjeldab vastset kogemust ühe tellimustöö lõpetamisel: „Kui vana tsirkusehobune kord areenile saab veetud, eks tal ikka löö kõrvad veidi kikki ja silmad selgemaks, kuigi muidu ei  tahtnud tulla, punnis vastu, näitas hambaidki! Tellimusi on alati hirm vastu võtta, kõiki tagasi lükata ka nagu ei taha. Teada ju on, et kui tähtaeg lähenema hakkab, võib see olla üks igavene vaev ja punnitamine. Teisest küljest on teada, et tellimusartikli nikerdamine võib kehval talvisel ajal olla nagu kunstlik vitamiin, ikka parem kui mitte midagi. Teeb vaimu jälle veidi erksamaks.”

Priidu Beierile mõjub inspireerivalt, kui on tegemist olulise teemaga või asjaga, mis hetkel erutab. „Pikema artikli kirjutamine toob mul kaasa tugeva peavaluhoo, mis võib kesta mitu päeva. See on ebameeldiv asi, ei saa magada jne. Seepärast lükkan oma retsensioone ikka edasi ja edasi. Väga visa nõudmise peale kirjutan nad siiski hambad ristis valmis. Luulega on natuke lõbusam, seal tunnen vahel lausa naudingut kirjutamisprotsessist. Kui kirjutan sümpaatsest südamedaamist, olen lausa õnnelik. Vahel võin seejuures ka nutta. See on siis naer läbi pisarate.”

Ave Alavainule on igasugused erinevad tellimused teretulnud. „Aga nendel tellimustöödel peaks olema mingi kindel honorarimäär, alla mille ei maksaks tellida. Kokkuleppel? Väga kahtlane määr …”

Hendrik Lindepuule seevastu ei ole tellimustööd enamasti meeldinud. „Eks hakkasin seepärast ka ise kirjastama, et tõlkida neid autoreid, kes on tõeliselt südamelähedased.”

Ilmar Lehtpere on sama meelt: „Usun, et tõlkijale peab vähemalt meeldima see, mida ta tõlgib, ja et kõige paremad tõlked on need, kus tõlkija on tundnud sügavat hingesugulust autori loominguga. Iga autor väärib tõlkijat, kes armastab tema loomingut.”

Kristiina Ross märgib, et kriitiliste või kultuurilooliste seisukohavõttude ja arutluste kirjapanekuks mõjub teema (formaadi ja eriti tähtaja) etteantus pigem inspireerivalt. „Mida aeg edasi, seda ilmsemalt. Konkreetne tellimus sunnib hajusaid, hargnevaid ja lõikuvaid ideid mingi aja jooksul kitsale küsimusele keskendama ja piiritletud tervikuks vormima.”

Ka Aare Pilv kinnitab: „Tähtaeg loob ka protsessi sisemise dünaamika: teksti valmimine nõuab teatavat munemise ja mõlgutamise aega ning sellele järgnevat kirjutamispuhangut, tähtaeg loob ajalise tugiraamistiku, milles see protsess ise juba intuitiivselt ja vabalt korraldub.”

Berk Vaheri peamiseks sissetulekuallikaks ongi just tellimustööd – olgu siis tegu arvustuste-artiklitega või kultuurialaste dokumentidega. Alustanud ilukirjandusest, suhtub ta aga ka tarbetekstidesse loominguliselt, otsides võimalusi „teksti dramatiseerida”. „Tavaliselt ongi nii, et kui inspiratsioon tekib, kirjutan teksti mahupiire arvestamata valmis ja hakkan seda siis ise kärpima. Loodetavasti aitab see väljendusviisil täpsemaks ja tabavamaks muutuda. Samas süveneb ka rahulolematus endaga, „tahe tasemel olla”, mistõttu tekitan teinekord tellijates ängi suutmatusega tähtaegadest kinni pidada. Aga suurem osa lubadusi saab ikka täidetud ja lisaaeg parandab tulemust. Seejuures ei tähenda see, et kogu juurde saadud aja kirjutan – sageli on vaja just laagerdamisaega, mõtete arendamise ruumi iseendas. Siis võin viimaks maha istuda ja ka pika teksti mõne tunniga kirja panna.”

Mihkel Kaevats leiab, et n-ö tellimustöö läheb hästi korda, kui töötada ülesanne koos välja ja jätta kirjutajale piisav vabadus. Sama hästi võib tellitud töö, kui ta on jäik ja loovusetu ning eriti kui tellija isegi on leige, tähendada soperdise sündi.

Mart Kivastik on töö poolt, olgu see tellitud või mitte. „Aga see tuleb endale meeldivaks mõelda, nii et on huvitav teha. Muidu pole mõtet. Lihtsalt raha eest rügada on ka mage. Ikka innuga. Tellimus on teinekord päris hea kasvatusvahend, Muidu oled selline lösutav poeet, vahid tähti, aga sittagi ära ei tee.”

Ka Heiki Vilepile meeldib etteantud teemal kirjutada, sest tööd on tore teha. „Sellist, mis sulle meeldib ja mis välja tuleb. Igasugune töö koosneb vähem või rohkem ka kohustuslikust osast. Ja vastupidi – igas kohustuslikus töös on ka meeldiv osa. See on ju sinu teha. Ja minu meelest ei ole halba teemat olemas. Lõviosa oleneb käsitlemisviisist ja tahtest see leida.”

Ott Raun arvab, et kõik oleneb puhtalt teemast. „Kui on väga ootamatu, aga põnev teema, siis kindlasti inspireerivalt, aga kui on juba etteaimatav või pooleni mõeldud teema, siis pigem pärssivalt.” Joel Sang on vastupidisel seisukohal: „Etteantud teema mõjub virgutavalt, kui autori enda mõtted on juba selle ümber keerelnud.”

Rein Raud jääb nõusse: „Kui teemaks on miski, mis mu enda mõtteid on ka torkinud, siis võib mõjuda inspireerivalt, et ka keegi teine sama asja vastu huvi tunneb. Muul juhul mitte väga. Etteantud tähemärkide hulk mõjub alati halvasti, tähtaegadest ma ei pea lihtsalt kinni, kui tulemuse kvaliteet on ka oluline. Sest ei ole masin. Mis omakorda ei tähenda, et vahel soovitud tähtajaks valmis ei jõuaks, aga mitte sellepärast, et see tähtaeg kuklasse hingab.”

Aapo Ilvest võivad mõnikord inspireerida ootamatud ja absurdsedki pakkumised, näiteks oli huvitav tellimus ühele parteile valimisprogramm kirjutada. Suvalisi tellimusi ta aga vastu ei võta. „Kui tellimus eeldab just nimelt minu mõtte-erisust, -oskusi, -kogemust ja -stiile, on see loomulikult inspireeriv. Estraadi ja dramaturgiat ma sahtlisse ei kirjutagi, artikleid, arvustusi ja esseesid samuti mitte.”

Holger Kaintsile võib probleemiks osutuda maht. „Kui vorm ja pikkus on ette antud, saab lugu juba eos ka vastavalt sellele kavandada. Väga inspireeriva teema puhul, kus huvitavaid mõtteid tekib palju, võib piiratud maht muidugi tuska teha. Kõige keerulisem on aga siis, kui tuleb mõnda enese poolt kavandatud ja peaaegu valmis väga huvipakkuval teemal tööd kolmandiku või lausa poole mahu võrra lühendada, et see lehe- või ajakirjanumbri vabale ruumile ära mahuks. Tegelikult teen hea meelega ka väga lühikesi tellimustöid, näiteks raamatuarvustuse nupukesi. Need on justkui arvustus-miniatuurid, kus tuleb vähem kui paari tuhande tähemärgiga kõige olulisem ära ütelda.”

Timo Marani jaoks aga, vastupidi, mõjub ruineerivalt just väga lühikese arvustuse, n-ö raamatututvustuse formaat. „Kui juba raamat läbi lugeda, tekib ka mõtteid ja tahaks pikemalt kirjutada. Nii ei suuda ma raamatututvustust kirjutades kunagi tähemärkide arvust kinni pidada ja hilisem lühendamine on tüütu.”

Mart Juurele küll sobib, kui tähtaeg ja maht ette öeldakse. „Eks säärane on vana ajakirjaniku refleks. Ma arvan ka, et teksti sisukus ei sõltu teksti pikkusest”.

Ka Paavo Matsin on kriitikuna tundnud suurt naudingut rangest formaadist. „Kui pead ikka terve raamatu suruma 5–10 lausesse ja leidma lisaks tabava pealkirja, siis selline ülesanne on mõnes mõttes sama nõudlik kui pika artikli kirjutamine. Tegin sellist huvitavat tööd kunagi mitu aastat ajakirjale Playboy ja see oli tõeliselt hariv.”

Rein Veidemanni meelest motiveerib tellimus loomingulist inspiratsiooni, nii nagu pärm paneb taigna kerkima. „Tellimuses sisaldub ka tagatis teose (vähemalt rahaliseks) väärtustamiseks. See, mida tellimuses pärssivana võidakse tajuda, on endale võetud kohustus. Aga seesugune vabaduse ja kohustuse pingeväli ümbritseb igat loojat ka ilma tellimiseta.”

Vaapo Vaher täpsustab: „Kui „etteantud teema” on paeluv, liginedes mu loomespetsiifikale ja huvisfääridele, siis võib inspireerivat virgutust saada küll. Kui asja säsi jääb kaugeks, siis ma loobun kirjutamast. Ka väga rahavaestel päevadel. Mis tähendab, et alati.”

Olev Remsu reageerib: „Lahendus on ju lihtne: kui sa ei lähe oma südametunnistuse ja sisemise maitsekohtunikuga vastuollu, siis, palun, kirjuta nii et sulg ragiseb! Hall tsoon jääb sinna, kus sa ükskõikne oled. Sulle näiteks ei lähe see või teine asi korda, kuid sult tellitakse just sel teemal stsenaarium. Ära öelda on raske, kuna sina ja su pere elavad ainult õhust ja armastusest. Ja armastus võib seesugustes tingimustes otsa saada! Mina olen siis valinud siiski äraütlemise tee, kuid ei ole pannud kellelegi pahaks, kui nad on oma oskusi rakendanud hüvede nimel.”

Tarmo Tetre igasugused raamid pigem pärsivad ja kiusavad: „Võtsin esiotsa suulisest pakkumisest õhinaga kinni, lõin peas igasuguseid võimalikke skeeme, seoseid ja pildikesi ning hakkasin isegi materjali koguma. Aga suvel lõin käega ja jätsin mustandiräbalad, sest kõik see tundus üks käsitöö, pusimine, tühi töö ja vaimu vägistamine.”

Aarne Ruben, vastupidi, aga leiab: „Tellimus mõjub väga inspireerivalt, sest keegi minult kunagi midagi ei telli. Ma pean ise inimestele märku andma, kui tahan midagi saavutada.”

Kivisildnik tuletab meelde, et individuaalse terrori oht paneb asjad liikuma, inspireerib: „Mulle on jäänud mulje, et enamik asju on kirjutatud ilma vähimagi inspiratsioonita, ilma inspiratsiooni lõhnatagi, ilma loovuseta, ilma mõtteta, ilma inimväärikuseta, ilma elementaarse käsitööoskuseta, loomalikult jõrisedes. Põhjus on selles, et kirjutaja enda sees pole tellimust – ja kui sees tellimust ei ole, siis ei aita ka väline tellimus, ehkki välistellijad annavad oma parima.”

Ja Linnar Priimägi kuulutab triumfeerivalt: „Andekus ei sõltu mitte millestki. Aga professionaalne meisterlikkus seisneb just sõltuvustega toimetuleku võimes – olgu selleks etteantud teema, pikkus või tähtaeg. Millist stilistilist lõbu pakub oma valmisteksti lihvimine etteantud tähemahtu! See on nauding „sundida saledasse stroofi elementide pime raev”. Ja mis on tähtaegki muu kui oma loomuse elementide taltsutus? Ent andekus jääb ikka esmatähtsaks – see eristab tõelist loojat ka kõige talendikamast virtuoosist, ka kõige virtuoossemast talendist.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming