Teispoolsuse jahimehed

Elo Viiding

Üks mu hea sõber näitas mulle hiljuti oma lapsele kingitud „Punamütsikese” muinasjutu mahedat varianti, kus kaks õnnelikul kombel sündmuskohale ilmunud jahimeest mitte ei tapa hunti, vaid hirmutavad ta metsa. repro raamatust „Mulle armsad muinaslood” (sinisukk, 2007)

Lastekirjandust on mitmesugust, ja teadaolevalt pole see ka eriti selgepiiriline žanr, kuna esindatud on kõik täiskasvanutegi kirjanduse žanrid nagu luule, ulme, novellid, psühholoogilised romaanid jne. („Kõik, mis inimmeel kord mõelnud on…”) Kahtlemata teevad lastekirjanikud tänuväärset tööd, lõbustades ja arendades lapsi ning „ergutades nende fantaasiat”.

Väidetakse, et hea lastekirjandus peaks olema filosoofiline, õpetlik, mõtlemapanev ja arendav. Praeguse aja värvilisemate lasteraamatutega (milletaolised täiskasvanute raamaturiiulil sopakateks ja bestsellereiks lahterdataks) saab poes kaasa ka igasugust plastikust modru; raamatu ostmine on, lisaks sellele, et moraalselt kasulik, ka materiaalselt tulus ettevõtmine. Lastekirjanikke tundub olevat palju ja kõigil neil paistab olevat maailmale oma pea sisemusest midagi hinnalist kinkida.

Lastekirjanikke kirjeldatakse harilikult kui sooje, toredaid ja optimistlikke inimesi, mida nad kindlasti ka on. Muidugi on ka erandeid – võib-olla et maailma parimad neist on osutunud siiski ka hirmsateks nartsissistideks, niisama lapsiku loomuga tegelasteks kui nende endi raamatukangelased; keerukateks ja infantiilseteks isiksusteks, kellega vaevalt ükski niisama lapsemeelne kaua samas toas viibida suudaks. Pereinimesteks pole kõigist neist samuti asja olnud, ometi on nad pereelu ja inimloomade igavest vajadust teineteise külge klammerduda halastamatult pildistanud, jäädes sellele pildile ise loomulikult igaveseks oidipaalseks lapseks, mitte aga lapseks „täiskasvanu silme läbi”, mis, vastupidiselt üldtunnustatud arusaamale, on teatud teemade juures lausa hädavajalik.

Ma ei hakka nimesid nimetama, sest võib juhtuda, et mõnele lugejale on need nimed pühad, ja seesugune hinnang tunduks sula teotusena. Üks mu soome sõbratar pidi tegema kunagi (vähe aega enne kirjaniku surma) intervjuu maailmakuulsa lastekirjanikuga, kes heitis talle ette, et ta ei ilmunud kohe, järgmisel päeval – kirjanikule ainsal vaimselt sobival kellaajal – tema (juba valmis kirjutatud!) intervjuud koos kirjanikuga üle lugema ja selle üle arutlema, vaid lükkas kokkusaamise päevakese edasi, kuna oli teiste töödega hõivatud. Kirjaniku lapsik nördimus, et üksnes tema isikuga ei olegi teistel, vähemaosastel, võimalik terve päeva tegelda ja siiras ahastav pettumus, mis tabasid intervjueerijat, oli võrreldav kogu turvalise muumimaailma kokkuvarisemisega. Mu sõbratar loomulikult kahetses, et oli seesuguse keeruka ülesande üldse ette võtnud. Samas võis seda intervjuusse ja „kirjandusse” rüütatud suhtluskogemust nimetada üheks äärmiselt kõnekaks õppetunniks nii laste kui täiskasvanute kohta, olgu nad kirjutajad või lugejad.

Mäletan, et lapsena tekitas lastekirjanduse lugemine minus sageli vimma, ning ma ei osanud seletada, miks. Tajusin alati, aga ebateadlikult ja seda tunnet siis sõnastada oskamata, et kõik, mis juhtub tolles raamatus, toimub tegelikult kirjutaja – tolle tädi või onu – enda peas, ning seetõttu ei suutnud ma ka raamatus kirjeldatavat tõe pähe võtta, või siis segas ja häiris too alateadlik tajumine mu lugemist. Ma elasin raamatus kirjeldatud sündmustele kaasa küll, aga mulle tundus ikkagi, et mind on nendest sündmustest kuidagi kõrvale jäetud; et need sündmused arenevad liiga kiiresti; et ei ole hetkekski aega peatumiseks, järelemõtlemiseks, tundmiseks. Teiste fantaasiate ja projektsioonide vastuvõtmine oli sageli koormav ja väsitav; need fantaasiad ei olnud kunagi „minu fantaasiad”. Minu fantaasiad olid nende ekstravertsete, söakate ja teokate laste, kirjanike ja raamatutega võrreldes kuidagi painavamad, introvertsemad, müstilisemad ja kurjemad – loomulikult võisid ka teised nii tunda, aga siis ma veel seda ei teadnud. Tundsin abitust, kui minult heatahtlikult või murelikult küsiti, kas mulle raamat meeldis, või ettevaatlikult uuriti, mida lastekirjanik mulle oma raamatuga „öelda tahtis”, ning kehitasin nukralt õlgu. Koolis jäi mu lugemispäevik pooltühjaks, sest see, mida sinna kirjutada tuli, pidi kindlasti olema „raamatu vaimus” või „raamatust lähtuv”, ja „ülearune” tuli kindlasti maha tõmmata. Ometi oli tollelgi ajal teada, et igasugune raamat tekitab lugejas just nimelt personaalseid assotsiatsioone, raamat kas mõjub või ei, ja et nii nagu unenägudel, pole ka heal kirjandusel nüri tavaloogikaga või „kujutlusega kirjandusest” mitte vähimatki pistmist. Seepärast oleksin lugemispäevikusse kirjutanud meelsamini mõne luuletuse, mis oleks kindlasti loetut omal moel peegeldanud, aga see oleks kahtlemata seisnud kirjanduse „kasulikkuse”, „mõtlemapanevuse” ja „õpetlikkuse” loogikast kaugel.

Mulle tundus lastekirjandus, mida peeti üksmeelselt heaks lastekirjanduseks, kohati ahistav.

Milleks lasteraamatud kindlasti head olid, oli ehk see, et nende vastikuid (pea)tegelasi võis neisse ohjeldamatult halbu omadusi projitseerides kõigest südamest ja ilma igasuguste tagajärgedeta vihata. Need tegelased-poksikotid olid ikka truult olemas, mitte nagu sõbrad, kellega tülliminek võis tunduda maailma lõpuna. Armastada neid niikuinii ei saanud, sest neis polnud mitte kunagi mitte midagi minust endast, õigemini sellest, kes ma ise oma unistustes või kujutlustes olin. Karlsson, Väikemehe Naudinguprintsiip Katuselt, ei külastanud mind kunagi unenägudes, seevastu aga Stalini-aegsed õiglusejanused pioneerid ja isatapjad küll.

Väärt lääne lastekirjandusest ja heaoluühiskondade prullakatest ja rõõmsatest lapskangelastest palju enam meeldisid mulle karmi elusaatusega täitanud vene orvud, kelle rasket elu polnud kujutatud sugugi lastepäraselt ja mahedalt (nagu näiteks Pipi Pikksuka elu), ja vaesest perest pärit pioneerid, kelle emad käbidega nende ainsat toakest kütma pidid ning isad blokaadi ajal hukkunud olid – need konkreetse sõnumiga vanad antifašistlikud lood, mida vanaema kuuris hoidis, kus paha sai alati karistuse ning loo moraal – aidata kaasõpilast või kolhoosi esimeest – ilmnes selgelt juba esimeste ridade järel. Ma ei mäleta küll tolle traumaatiliselt mõjunud loo autorit, ehk olen selle tahtlikult unustanud, kuid siiamaani mõjutab minu söögikombeid (pisut hallitama läinud leiva küpsetan alati ahjus kuivikuteks!) kurjakuulutav lause ühe nördinud veterani suust kellegi mõtlematu jõmpsika aadressil (tsiteerin vabalt): „Sina viskasid leiva põrandale! Kui minu vend oleks saanud päevas niisama pisikese tükikese leiba, kui sina praegu põrandale viskasid, oleks ta ehk ellu jäänud!” Niisuguseid õõvastavaid lauseid lääne kaasaegsed lastekirjanikud kirja ei pannud, ning Bullerby laste eksistentsi eest tänamatutes, eneseküllastes ja lõbusates kodudes mugiti kindlasti hoopis värskeid kukleid. Ka „Kuningas Macius Esimese” või Anderseni kurvemate lugude lugemine (eriti „Väikese Tuletikutüdruku”, mille autorit on eriti tänapäeval hakatud süüdistama jõhkruses – nagu praeguselgi ajal poleks kusagil maailmas, ei Koplis ega Keenias, Väikeseid realistlikke Tuletikutüdrukuid!) tekitas aeg-ajalt imelise katartilise ja masohhistliku hüljatusetunde, ning Vennad Lõvisüdamed, Pál-tänava poisid, Huckleberry Finn ja „Onu Tomi onnike” tuletasid tihtipeale meelde – selle asemel et mõelda rahulikult ja täiskasvanulikult õpetlikust sõprusest, raskuste võitmisest või truudusest (nagu „kirjandushuvilisele” lapsele kohane) –, et peaks hoopistükkis olema tänulik oma toa, parašütistide ja ahvidega videomängu ja sellegi eest, et käed-jalad terved ning mõlemad vanemad elus ja kained; et mind pole orjaks müüdud, et ma pole ära surnud – kangelaslikult või hoopis hüljatuna. Kõik, mis mõjub natukenegi traumaatiliselt või meeli ärritavalt, rõhudes nimetamatutele ängidele või süütundele ehk andes nendele konkreetse nime, teeb psüühikas ometi oma puhastava töö ja välistab edasise silmakirjaliku või sotsiopaatilise probleemide vältimise elus. Ja – väidan hulljulgelt – et seda alates vanusest, mil inimesel tekib mina. Sobivad näited on siinkohal ka suurepärased Kerstin Thorvall, Kaarina Helakisa, Pascale Roze, kes pole, küllap vaistlikult, omaenda fantaasiat ja projektsioone ülemäära usaldanud (erandiks küll Helakisa „Pietari ja susi”, kus peatähelepanu all lapse kaotanud ema trauma ja mis on suunatud pigem täiskasvanutele) või kes üksnes oma eneseküllase mätta otsast mõnulevalt ja keelelembeselt ei „filosofeeri” (kuigi laste keelekasutus peab kindlasti arenema, ei pea laps arenema kriitikameeleta lõmpslõuaks-oraatorionuks), mis on pisut rohkem omane meessoost lastekirjanikele (selle tähelepaneku tegi soomerootsi lastekirjanik Yvonne Hoffman, kellega juhtusin kord lastekirjanduse teemadel rääkima).

Kui süütunne vanaema tagant võetud munalikööri pärast oli „Jutupaunikust” (milline täiskasvanulikult kahemõtteline, tobeda kõlaga, aga ülimalt literatuurne – lapsikult kirjanduslik – sõna!) loetud pioneerijuttude või Uno Lahe lugudega vaigistatud ja moraalne hoiak kindluse mõttes, igaks juhuks, juba ette ära kujundatud, oli aeg asuda „asja kallale” – üle kõige meeldisid mulle siiski muinasjutud, kus oli ahvatlevat pinget, süngust ja salapära. Kõik need Saksa järvedesse uppunud noored nunnad ja tigedad üksildased „pervertidest” krahvid – kodanliku maailmakorra koledad vastandid, jõle Teldekpei-Kam – too vana üksildane ja räpane vanamees Altai mäestikust ja tema ihaldatud noor kaunis Siiditutike… need olid alles lood! Või Ansomardi Jalgsema „Kitse-eide muinasjutud”. Või Juhan Jaigi kirja pandud müstilised Võrumaa muinaslood. Miks just muinaslood, sellele võib leida peaaegu et ammendava vastuse Bruno Bettelheimi „Muinasjuttude võlujõust”.

 

Viimasel ajal on teadaolevalt kombeks muinasjuttude kohitsemine ja ümberkirjutamine moodsamas võtmes.

Üks mu hea sõber näitas mulle hiljuti oma lapsele kingitud „Punamütsikese” muinasjutu mahedat varianti, kus kaks õnnelikul kombel sündmuskohale ilmunud jahimeest mitte ei tapa hunti, vaid hirmutavad ta metsa, ning vanaema ja Punamütsikest ei lõigata hundi kõhust välja, kuna hunt ei jõudnud neid ära süüagi. Loo lõpus lubab Punamütsike emale, et tulevikus kuulab ta alati tema nõuandeid. Järgmisel korral, niisiis, ei saagi Punamütsike enam vanaemale lilli korjates iseseisvalt „teelt eksida”, et ka omalt poolt vanaemale kinkida midagi, mis poleks ema kaasaanne, kuna kusagil luusib ikka veel ringi hunt, kellega on sotid selgeks tegemata.

Me teame küll tänapäeva inimestena, et maailmas on üha enam pahasid hunte, aga meisse nemad ja nende tegelikud kavatsused ju enam ei puutu, ei eetiliselt ega moraalselt, kuna meil ei saa kunagi olema selleks jõudu ega oskusi, sest meie tegelikku, reaalset hirmu ei saadudki tappa. Me ei näinud ka kunagi kedagi, kelle jõud oleks hundist üle käinud, nägime täiskasvanud mehi (jahimehi), kes hundi üksnes „kaugele metsa hirmutasid”. Ja edaspidi on ka meil alati sellised küündimatud jahimehed-tõrjemehhanismid varuks, mille abil lahendada maailma ängistavamaid probleeme. Peale selle, et kõik, milleks muinasjutt üldse aeg-ajalt ärevust tundvale inimvaimule tarvilik on, oli sellest tekstist täienisti laste ja vanemate oletatava jaanalinnuhirmu ja -rahu nimel elimineeritud, oli ka too suuremast „vägivallast” ja „koledustest” puhtaks roogitud tekst kena ja literatuurne, ning pealegi oli raamat ahvatlevaks illustreeritud nagu „elu” ikka. Tundub ka olevat nii, et see, millest tundub olevat sobilik juba suurematele lastele kirjutada, sageli kuni pisarateni välja, peab miskipärast sageli seisma eemal väiksemate (või alles lugema õppivate) laste käeulatusest, et neid mitte „traumeerida”, ja mille heldeks kompensatsiooniks ongi sageli kärpimata ja ümber kirjutamata muinaslood. Ometi on teada, et maast madalast vaevavad kõiki lapsi eksistentsiaalsed ängid, nad lahendavad neid küsimusi nii või teisiti. Võib muidugi väita, et päikeseliste, töökate ja sisukate päevade kirjeldused või õrnad mured loomade heaolu pärast vanaema-vanaisa juures maal ongi valutu üleminek teise ehk puberteedieelsesse „pisarakiskuja-faasi”, ning et kõikvõimalikke emotsionaalseid registreid tuleb väiksematele lugejatele doseerida lihtsalt mõõdukamalt.

Umbes seitsme-kaheksa-aastaselt sain aru, et tegelikult tuleks (laste)raamatutes õppida nautima just üksteisele kibekiiresti järgnevaid põnevaid sündmusi, ning lõin oma tunde- ja mõtteelu otsingutele ja vajadustele teadlikult käega. Asusin nautima „põnevaid lugusid” ja kohustasin end vaimustuma ühtaegu nii musketäride meesšovinismist, paranoilisest detektiivimaailmast kui ka kolonisaatorite ülemvõimulaulust „Kuningas Saalomoni kaevandustes”. Laste- ja seikluskirjanduse vahetasid viimaks lõplikult välja „Hüljatud” ja „Kuristik rukkis” (viimast nimetavad mõned julgelt laste- ja noorsookirjanduseks), ning vanadest rõõmsatest vihatud lasteraamatutegelastest hakkas kahju nagu igaveseks kaotatud lapsepõlvest. Sisenemist täiskasvanute erootilisse maailma markeerisid „Goya” ja „Must prints”. Muinasjuttudegi lugemist hakkasin häbenema, sest see oli lapsik, polnud nagu „päris kirjandus”, veel vähem „lastekirjandus nooremale koolieale”. Ent on muinasjutte, sealhulgas ka mõnesid kunstmuinasjutte, mida ma suudan ka praegu nautida ja tõsiselt võtta. Lasteluulest meenub ehk eredaimalt Hando Runneli suurepärane tõsine luuletus „Ämblik”, mis on ka psühhoanalüütiliselt tugev ja omamoodi „julm” tekst ning mille sõnumiks on see (lisaks luuletuse omaaegsele poliitilisele tasandile), et tuleb olla oma olukorra, eluruumi ja psüühika peremees, ja vajadusel käristada katki lämmatavad kammitsad („Ämblik, ära tee võrku minu majasse – kui ma kodu koristan, võrgu katki käristan!”); lisaks võib teksti pidada ka „feministlikuks”, kuna ämblikuga-rääkija sugu ei mainita. See tekst erineb suuresti ka kirjaniku muidu traditsioonilisust väärtustavaist tekstidest: Ämblik, kes koob oma võrku näiteks tüdruku rinnale ja keda on traditsiooniliselt peetud õnnetoojaks või „maja õnneks”, ei pruugi seda alati olla, kui tal lastakse oma eluruumi kammitseda ja kontrollida („Ämblik, ära tee võrku minu rinnale! Kui ma ennast sirutan, võrgu katki käristan!”). Lisaks kasutatakse tekstis Ämblikuga konstruktiivse läbirääkimise, mitte infantiilse ähvardamise või väljapressimise meetodit, mis on hilisemas elus hea (sugudevahelise) suhtlemisoskuse alus. Rääkijal on igas salmis silme ees tõsine „tegu” ja vääramatu isiklik eesmärk, mida Ämblik peab tõsiselt võtma („Akna ette panen ma lillelise kardina”); samas pole öeldud, et Ämblik ei võiks rääkijaga tema majas kenasti koos eksisteerida – teda ei taheta sugugi majast välja kihutada või koguni surmata, vaid ta peab üksnes arvestama rääkija personaalse ruumiga.

Hiljuti kohtasin üht islandi lastekirjanikku, kellelt küsisin, millest ta parajasti kirjutab. Ta vastas entusiastlikult ja rõõmsalt, väga varase ärkamisega nagu ta oli: „I am writing a book about elves… to my grandchildren.” Ma tahtsin temaga maa-aluse Hulda-rahva üle vestelda; mulle tundus, et kui ta kirjutab nii keerulisel teemal nagu need sageli pahurad ja inimvaenulikud loodusvaimud, peab ta seda teemat tõepoolest valdama; ehk on tema lähenemises midagi šamanistlikku, ehk on tema teispoolsetes olendites midagi pahelist, hirmutavat, veidrat ja müstilist, midagi kurjakuulutavat ja aukartustäratavat, või on tema lapselapsed vähemasti ise trollid… aga oh õnnetust, meie vestlusaeg sai otsa, ja mulle tundus ka, et minu lapsikult ahne huvi – just sel hetkel, kui see mu varahommikusest umbusust siiraks õhinaks muutuma hakkas – tema lastelastele serveeritavate maa-aluste vastu ta kuidagi ettevaatlikuks muutis.

„Ent kirjandus saab ju alguse üksnes siis, kui kohtutakse millegi nimetamatuga, kui tajutakse midagi teistsugust, võõrast isegi keelele, mis seda leida püüab. Niisugust loovat kahtlust ja uut sünnitavat surma mõistab meie ühiskond hukka oma heas Kirjanduses ning püüab eksortseerida halvas Kirjanduses”. (Roland Barthes, „Mütoloogiad”).

Kas ka lastekirjanduses?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming