Teel paradiisi: lunastuse liigid

Kärt Hellerma

On üks kultuuriliselt viljakas lunastajaliik – patuoinas-lunastaja. Just sellesse lahtrisse liigituvad need prostituutidest lunastajad, keda ikka ja jälle kirjanduses kohtab. „Sa tahad olla niisugune nagu kõik teised. Aga enam sa ei saa. Sul pole tagasiteed endisesse maailma. Sinu poole vaadatakse teistsuguse pilguga. Sinule esitatakse küsimusi: kui kole seal oli?” Svetlana Aleksijevitš, „Tšernobõli palve” „Mul oli tunne nagu pärast kellegi surma: kõik oli mõistmatult muutumatu, kuid samas täiesti erinev. Valgus oli kalgim, helid valjemad, nurgad teravamad. Maailma ja oma kohta selles  nägin kui mingi teraviku otsast.” Mia Farrow, „Mis kaob”    

Eesti kirjakeel – pastorite vormitud

Sotsioloogiliste uurimuste põhjal on Eesti üks maailma vähem religioosseid riike. Religioosseid tõekspidamisi väidab endal olevat üksnes 14 protsenti rahvastikust. 

Eestis levinud sallimatus usuliste ideaalide suhtes peegeldus teravalt mõne aja taguses poleemikas religiooniõpetuse kohustuslikuks muutmise üle koolides. Lõviosa väitlejaid nägi selle taga ohtu mõttevabadusele.

Vahepealsed viiskümmend aastat on siinse rahva vaimulaadi mõnevõrra muutnud ja tema ajaloolist mälu ahendanud. Tänane eestlane on enamasti jäigalt ateistlik olevus, kelle nägemuses on usklikud „ajuloputatud ullikesed”,  keda võib lõpmatuseni pilgata ja tögada.

Eestile omast rõhutatult skeptilis-pilkelist kliimat peegeldab näiteks Eesti Päevalehe laupäevane meelelahutusrubriik „Jumal”, mis oleks mõnes teises kultuuris mõeldav ehk mõnes nišiväljaandes, mitte suuretiraažilises päevalehes.

Viide ajaloolisele mälule pole juhuslik. Piisab vaatenurga kergest nihutamisest – ning ägedamastki protestist saab pime peitusemäng  ja kõige raevukamast rapsijast isatapja. Sest vaatamata kärarikkalt afišeeritud ateismile ja individuaalset vabadust lubava ratsionaalse mõttelaadi juurdumisele kuulub religioosse alltekstiga sõnavara loomuldasa eestlase keelekasutusse – ka siis, kui selle päritoluga seotud kontekst tõrksaks teeb. Elamine kristliku kultuuri mõjupiirkonnas on tahes-tahtmata kaasa toonud kristlike mõistete juurdumise eestlase keelde ja kultuuri. 

Vajadus neid tunda ja kasutada käib üldhariduse juurde, meeldib see või mitte. Seda on vaja isegi kõige vihasemale ateistile – määratlemaks kultuuriliselt vääramatut identiteeti, millest ta end visalt võõritada üritab.

Muidugi võib polemiseerida eesti kirjakeele allikate üle, sest ka mulle meeldiks näha seal luterlike katekismuste ja kiriku lauluraamatute asemel aukohal pigem eesti regivärsilist rahvaluulet, aga säilinud kirjalikud dokumendid räägivad teist keelt. Eesti keele ämmaemand on nimelt vaimulik kirjandus: usaldusväärne kirjalik tõestusmaterjal on selgelt kristliku aluspõhjaga. Eesti kirjakeel vormistus tänu luterlike pastorite mõne sajandi tagustele hea tahte aktidele. Seega puudub eesti soost sadade Internetikommentaatorite raevukal usuvastasusel aus ajalooline õigustus – pigem tekib võrdpilt massidest, kes üksteise võidu tõttavad neile  kunagi vaimutoitu jaganud kätt hammustama.

On see teadmatusest johtuv püüe peita pead liiva alla? Käopoja tänu? Üks keeleajalooline paradoks, mis muud.       

Irdumine sakraalsusest

Eelmisest paradoksist tuleneb teine: religioossete alusmõistete profaneerimine ja trivialiseerimine iseloomustab omal moel kogu moodsat kultuuri. Eesti ei kujuta siin endast erandit. Ikka ja jälle kerkib kirjanduses, filmis, kujutavas kunstis jm päevakorda üks või teine piiblimüüt, -väljend, -tsitaat. Ent nende otstarve ja tunnetuslik maht on täiesti muutunud. 

Kuigi ka sekulariseerunud maailmas ajab kristlik, õigemini religioonist laiemalt pärinev retoorika endiselt siirdeid, reedab keelekasutus selle irdumist varasemast tähendusest. Pole harvad juhud, mil kristlikele mõistetele langev tähenduskoormus ületab nende algse seletuse või on tundmatuseni moondunud. Järgnevas vaatluses heidan pilgu mõnele eeskätt kirjanduslikule fenomenile, mida on viljastanud lunastaja ja lunastuse teema. Need  näivad olevat ühed levinumad mõisted, millele kristlik paradigma on kitsaks jäänud. Enamgi, lunastaja ja lunastuse mõistest on saanud peaaegu et lendsõna, mida kasutatakse mitmes seoses. Lunastaja kujuga seostuvad tavaliselt kannatused ja traagika. Lunastuse mõistega aga liitub nii mõnigi õnnetu ja mõttetu surm. Mõisted teisenevad ja sümboliseeruvad määrani, mil need muutuvad klišeedeks,  millest on kaduma läinud algne sakraalne põhi. Seepeale saab neid hõlpsalt istutada mis tahes artefakti tähendusvälja.

Ka kristlikus traditsioonis on lunastus varieeruva tähendusväljaga mõiste, millel puudub ühene piibellik seletus. Vanas testamendis seostub lunastus  ennekõike sümboolset laadi ülekandega, mille sisuks on: vabaks-, lahtiostmine, näiteks vangi või orja eest lunaraha maksmine. Uus testament kasutab sõna ühenduses Kristuse lunastustööga. Matteuse ja Luuka evangeeliumis, samuti Pauluse kirjades kõneldakse lunastusest kui „lepitusest, mis annab lunastatuile ligipääsu Jumalale”. 

Seega sooritas Jeesus Kristus oma ristisurmaga lepitusteo Jumala ja inimese vahel. Ülestõusmise kaudu aga näitas ta inimesele üht võimalikku jumalikuks olendiks saamise viisi. Samal ajal võib Kristuse surma käsitleda ka „lunarahana” pattude eest, millest ta inimesed vabaks ostis. Nii oli Kristuse missioon olla ühekorraga nii lepitaja-lohutaja, ohvermärter kui ka päästja-messias. Tema jumalik päritolu viitas seda sorti täiuslikkusele, mis  maisele inimesele pole kunagi päriselt kättesaadav. Inimene võib selle poole vaid püüelda, tehes armastuse tegusid. Sageli ei aita ka neist. Lunastaja püha aupaiste jääb inimesele ikkagi kättesaamatuks. Lunastuse mõistegi deformeerub ja pöördub enda vastu.       

Päästjast patuoinani

Inimese astumine lunastajarolli on alati riskantne. Nagu märgitud, pole Kristusest lähtuv lunastustegu talle tegelikult jõukohane. Inimesele ülekantuna laguneb ka lunastuse mõiste. Miks? Inimene pole suuteline käituma nii, et  tema tegevus kedagi – kas või teda ennast – ei kahjustaks. Ta sõltub alati tõlgendusest. Seetõttu ei saa ta teiste ega enda tegudele anda kunagi lõplikku hinnangut. Asjata pole levinud ütlus, mille kohaselt on põrgutee sillutatud heade kavatsustega. Öeldakse ka teisiti: ükski heategu ei jää karistuseta. Mis see tähendab? Küllap osutust sellele, et lunastustegu kopeerida pole inimese võimuses. Lunastus jääb ikkagi õilsaks jumalikuks  aktiks, millest inimene võib üksnes järeldusi teha.

Inimlikku laadi lunastus viitab tavaliselt lunastuse mõnele üksikule tahule, mõnele lunastustegevuse analoogile, millest üks või teine kristlik osis paratamatult välja jääb. Ka on jumalikku päritolu päästja-messiase kuju süvakultuurist peaaegu kadunud, sest kadunud on tema kanda olnud ideaalid. Teda lihtsalt ei võeta enam tõsiselt. 

Ühele levinuimale inimnäolise lunastaja kuvandile vastab isik, kes „armastuse teo” tegemise sildi all võtab enda kanda võõra süü. See tähendab, et süütuna võõrandab ta süü tegelikust süüdlasest, sooritades niiviisi tehte, mis on vähemasti ühes aspektis sisult jumalik – sest vastab jumalikule vabaksostmise kriteeriumile. Ent piisab vaatenurga väiksest nihutamisest teise – inimlikku? – mõõtkavva, kui juba on tegemist pealtnäha mõttetu ohvriga, mille  toojast saab automaatselt kuriteo kaasosaline. Inimlik lunastustöö, mis kajastub kultuuriti erinevalt, näib laias laastus jagunevat mitmeks. Suurima heakskiidu pälvivad, s.t kõige positiivsema märgiga on müütilised väejuhid, rahva päästjad – kangelased-lunastajad, kes vabastavad maa vaenlasest ja ühes sellega ka rõhutusega kaasnevast vaesusest, orjusest ja viletsusest. Nendele kuulub rahva tingimatu armastus ja järeltulevate põlvede lugupidamine. Neile lauldakse oode ja püstitatakse ausambaid. Ometi on neilgi nõrk koht: nad sõltuvad võimul olevast ideoloogiast, mis neid kas kukutab või upitab. Siis tulevad lihtrahva seast pärit sõjasangarid, kes toovad lunastusohvri, surevad kodumaa eest,  viskudes piltlikult öeldes „vaenlase dzotile”. Neid on rohkem kui esimesi, aga nemadki on muutuva ideoloogia meelevallas: kord tõusevad tähelepanu keskmesse, siis vajuvad unustusse. Järgnevad märtrid-lunastajad, kes kannatavad mõne valgustusliku iseloomuga idee nimel. Nende kohta võib leida materjali pigem  raamatukogudest kui igapäevasest elust, mis kipub tõrjuma igasuguseid ideid, mis ei seostu otseselt igapäevaste praktiliste vajadustega või rahvale tähtsate ajalooliste kangelastega (vt kaks eelmist jaotust).

Seejärel tulevad need, keda on ajaloos ilmselt kõige rohkem – süütud kannatajad, ohverlunastajad, kelle kannatuste põhjused võib kokku võtta ütlusega: kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Sellesse kategooriasse  mahuvad miljonid sõdades hukkunud n-ö tsiviilisikud. See on ka kõige anonüümsem lunastuse liik. Ent ka rahuajal võib ette tulla katastroofe, millega kaasnevad miljonite kannatused. Näiteks saavad Tšernobõli tuumajaama reaktori plahvatuse hukatuslikke tagajärgi oma nahal tunda veel mitmed põlvkonnad – makstes niimoodi lunaraha teaduse ja tehnika arengut saatvate inimlike eksituste eest.  Kirjanik Svetlana Aleksijevitš on raamatusse „Tšernobõli palve” (Maalehe raamat, 2006) kogunud hulga katastroofi lähimate tunnistajate mälestusi. Vahetute, valusate emotsioonide buketi juhatab sisse peatükk, kus tuumajaamas süttinud tulekahju kustutama läinud tuletõrjuja lesk kirjeldab, kuidas tema seni täies elujõus mees muutus pärast surmavat kiiritusdoosi „radioaktiivseks objektiks”, kes lagunes elusalt paari nädala jooksul. Paljakäsi ja särgiväel radioaktiivse pilve sees tuld kustutanud mehed surid kõik nagu kärbsed. Ometi omandab nende lunastusohver tagantjärele messiaanliku väe – sest kiiresti tegutsedes hoidsid nad ära kahe ülejäänud reaktori süttimise. See aga oleks võinud elutuks muuta suure osa Euroopast.

Mainimata on veel üks kultuuriliselt viljakas lunastajaliik – patuoinas-lunastaja. Just sellesse lahtrisse liigituvad need prostituutidest  lunastajad, keda ikka ja jälle kirjanduses kohtab. Ka nemad toovad väidetavalt lunastusohvri – oma ihu müües ja inimväärikust alandades – pälvimaks vahendeid, et päästa oma pere ja lapsed mõne ähvardava ohu eest. Säärane, moondunud lunastustegu tekitab kõige rohkem küsimusi. Mul on seda keeruline vaadelda millegi muuna kui kõlvatu teona, mis riivab selle toimepanija eneseväärikust ja on pealegi vägivaldne. Mis tahes katsed sellele  õigustusi leida paistavad rohkem või vähem silmakirjalikud.

Ometi viljastab „kirjandusliku” prostituudi kuju tänagi kirjandust, pannes kriitika juubeldama ja moraalse mõõtkava „kunstilise vabaduse” ees kahvatuma. Millest see tuleb? Erinevalt mõnest tavatumast kirjanduslikust naiskujust kuulub „maailma vanima ameti” pidaja nii elu- kui ka kunstiklassikasse, olles protagonistina asendamatu,  kujutades endast ühtaegu nii rolli kui ka nähtust – ning kelle koht „madonna” ja „hoora” skaala teises otsas on muutumatu ja kindel. „Madonna” ja „hoora” skaala pärineb feministliku kirjanduskriitika mõistearsenalist, kus see omistatakse patriarhaalseid malle rakendavale kirjanduskriitikale, mis käsitleb naistegelasi ühekülgselt, lihtsustatud omaduste kogumina. 

Mari Saadi romaani „Lasnamäe lunastaja” (Tuum, 2008) retseptsiooni põhjal võis jälgida, kuidas reageerib säärane kriitika juhul, kui talle serveeritakse „arhetüüp” ehedal kujul, igasugusest komplitseeritud sümboolsusest puutumatuna – ehk siis, kui kirjanik oma tegelase käitumise juba ette stereotüpiseerib.

Pühitsetud tarkus ja vägivalla vari

Kuigi „Lasnamäe lunastajat” ei ole hõlbus analüüsida, ilma et tekiks tunne, et sind kuidagi narritatakse ja nöörist tõmmatakse, on mul hea meel, et Mari Saadi kirjanikukogemus, küps nägemuslikkus ja suurepärane kirjanduslik oskustöö pälvisid kultuurkapitali möödunudaastase proosa peapreemia. Autori auks tuleb öelda, et kirjutada sellist teksti, mis kõiki kriitikuid inspireeriks ja samal ajal jääks ka natuke kättesaamatuks, pole sugugi kerge. Peitmaks hämmingut romaani peategelase  kohtlasevõitu olemise ees ning samal ajal tunnistades hea vormitundega kirjutatud teksti salgamatut võlu, on senine kriitika „Lasnamäe lunastajast” leidnud hulga kristlikke sümboleid, viiteid eestlaste ja venelaste suhetele, vene kultuurile, õigeusu teoloogiale jne. Romaanis on kohal nii nägijatarkus kui ka lauslollus – äärmused, mis liigutavad ja käivitavad sündmustiku. See tekitab segadust ja tunnet, et sinuga mängitakse mingit kassi ja hiire  mängu.

Jah, teos ei lase ennast liiga hõlpsalt käsitada, formuleerida, „asetada konteksti”. Ent konteksti asetamine on ju kriitiku ülesanne, tema leib, tema püha kohus – ja kahjuks sageli ka kriitiku võimete piir. Sest mõne teose puhul näib kontekste olevat mustmiljon, teise puhul ei ühtegi. Kirjanik kriitikule abikätt ei ulata. Tema loob võimalikust lunastajast ambivalentseid võrdpilte. Romaanis võib pidada lunastajaks  nii peategelast, Lasnamäel elavat vene naist Natalja Filippovnat, kes läheb „olude sunnil”, aga ometi vabatahtlikult prostituudiks. Lunastaja tunnuseid on ka naist esiti kliendina külastanud, kuid hiljem temasse armunud ja naise lõplikust mülkasse langemisest „päästnud” Dmitril, kes langeb ise kohalike narkomaanide ohvriks. Mari Saat on ise öelnud, et romaan loob oma tegelikkuse, kirjanik ainult vahendab  seda. Ta ei analüüsi ega juurdle oma tegelaste loomuomaduste üle. Sama mõtet on väljendanud ka André Gide, kes romaani „Valerahategijad” (Eesti Raamat, 1998) kirjutades tegeles samal ajal autori ja romaani suhte uurimisega. „Teadmatus on kunsti kvaliteet,” märkis ta, osutades sellele, et kirjandustegelane ei tea, mida ta teeb, ei analüüsi seda ega saa aru põhjuse-tagajärje seosest. Romaan on Gide’i arvamust mööda vaid „probleemide kohtumispaik” ja „risttee”.

„Lasnamäe lunastaja” on Gide’i definitsiooni täiuslik vaste. Mari Saadi näiliselt sekkumatu autorihoiak võib isegi närvidele käia, aga sellises rõhutatud eemalehoidmises on ka jumalikku tarka rahu ja budistlikku tasakaalukust. Saadi tegelased on ikka olnud leplikud melanhoolikud, marionetid halastamatu saatuse käes, mis aheldab nad sotsiaalsete nõudmiste orjaks – aga neile annab kirkuse ja tähenduse seesama jumalikku päritolu halastav  tarkus, mida „Lasnamäe lunastajas” sümboliseerib Natalja tütre nimi Sofia.     

Ööliblika jõulud 

Töötuks jäänud vene naise prostituudiks saamise lugu tekitas siiski vastakaid mõtteid. Kas see ikka oli talle ainus võimalik väljapääs puudusest ja näljast või oleks olnud ka teisi, väärikamaid teid? Ent Natalja ei juurdle suuremat selle üle, mis ta teeb, vaid käitub nagu inimautomaat, robot-prostituut, kelle selge mõtlemise võime on blokeeritud.

Mari Saadi teisteski teostes torkab silma naiivsuse, lapsikuse ja piiratuse poetiseerimine,  mis on osavalt põimitud fataalsete rõhkudega. See, mis tundub tavaelus karjuva ülekohtuna, on Saadi loomingus justkui elu loomulik osa, elu paratamatus, mida tuleb aktsepteerida. Autor ei ironiseeri kusagil inimliku rumaluse ja omadega rappa läinud inimese üle, vaid uurib teda hoolega justkui katseklaasis, keerab teda sinna ja tänna, loksutab ja liigutab, takseerib teda siit ja sealt – ning teeb seejärel nähtust kiretuid, neutraalseid, justkui statistilisi  järeldusi. Ning laseb kõigil rahumeeli vastu võtta oma saatuse, ükskõik kui armetu see ka pole. Vahest on see hoopis peen paroodia, lõikav satiir ühiskonna pihta, kus me elame? Eesti avalikkus suhtub prostitutsiooni ju sallivalt. Ammuks see oli, kui tõsimeeli kõneldi prostitutsiooni legaliseerimisest ja Tatari tänavale punaste laternate rajooni loomisest. See viitas suhtumisele, et naisekeha seksuaalses ärakasutamises  pole midagi ebaharilikku, et see on vaid üks oskustöö vorme. „Lasnamäe lunastajas” läks Natalja prostituudiks oma otsuse suhtes märkimisväärset moraalset tõrget tundmata. „Tööd” tehes klõbises tema peas üksnes arvelaud: palju ma selle eest saan? Natalja loogika ütles talle, et kui naine vallandatakse töölt ja tal pole raha, siis jääb talle vaid kaks võimalust: kas välja surra või prostituudiks minna. Ta ei näinud  oma käitumises midagi sellist, mis läheks kehtivate tõekspidamistega vastuollu.

Oludes, kus naine on vaid ori, riikliku tahte ripats, polnud prostituudiks hakkamises tema jaoks midagi erilist: umbes nii, et kui vaja, siis teeme ära. Täiesti kõrvale jäi probleemi kolmas võimalik lahendus – oma õiguste eest võitlemine, tegutsemine väärikama teenistuse leidmise nimel, ülekohtu ja alanduste vastu väljaastumine. Natalja kiire ja vastupanuta „langemise”  kaudu näitab Mari Saat, kui kergesti neelab ühiskond alla naistevastase vägivalla. Ning osutab talle omase kunstipärase rafineeritusega, et ühiskond, mis seda teeb, on oma olemuselt jõhker.

1990. aastate keskel tegid Artur Talvik ja Rein Kotov dokumentaalfilmi „Ööliblika jõulud”, mis kujutas endast katset portreteerida üht noort lõbutüdrukuks läinud eestlannat. Kirjutasin sellest toona kriitiliselt, sest näis,  et film oli tehtud silmakirjaliku, libekeelse ja võltsvaga „keskealise valge heteromehe” võimupositsioonilt – sest autorid lasksid kaameral küll hoolega keerelda ümber tüdruku ja tema figuuri detailide ning saatsid taustaks tema lapsikuid repliike, aga samal ajal vältisid hoolega igasuguseid küsimusi, mis oleks puudutanud tüdruku võimalikke kliente ja analüüsinud nähtusega seonduvat „sotsiaalset tellimust”. Filmis jäi pinnale sõnum: vaat kus  lollike, ise tahab prostituut olla ja ega meie talle ju seda keelata saa.

„Suhtumine prostituuti mõõdab mingil määral ühiskonna seisundit, tema tugevust ja patoloogiaid,” kirjutasin oma tollases artiklis, millele panin pealkirjaks „Ülistuslaul seksuaalsele vägivallale”. „Lasnamäe lunastaja” nii toorelt ei mõju. Aga ma pole kindel, et „Ööliblika jõuludest” kumanud hoiak tänasest Eesti ühiskonnast  kuhugi kadunud on. Mõnes küsimuses näitab meie liberaalsusemõõdik ülejäänud Euroopaga võrreldes ikka hoopis muud.   

Mülkasse tõugatud lunastaja 

Kõnesolev teema põhjustas avalikke dilemmasid ka Lars von Trieri mängufilmi „Laineid murdes” vastukajades. Mäletatavasti läks filmi sümpaatne naispeategelane oma haigele mehele leiba teenides prostituudiks – võttes oma tegevust kui heategevuslikku missiooni. Veelgi valusamat probleemiasetust võimaldab Torgny Lindgreni „Mao tee kalju peal” (Loomingu Raamatukogu, 1987), mis mõned aastad tagasi Priit Pedajase lavastuses Draamateatris  etendus. Võrdlesin lavastust arvustades Tea ja tema tütre Eva lugu Hiobi kannatustega – selle vahega, et naisi ei pandud millegi tähtsa tõestamiseks proovile ning neil polnud ka kellelegi või millelegi ustavaks jääda. Oma rõhujatega voodis käima sunnitud naiste üleelamised olid ainuüksi alandavad ja trööstitud, igasugusest ülevusest kaugel. Lisaks puudusid neil vahendid võitlemaks silmakirjaliku retoorikaga, mis neile peale surutud vägivalda õigustas ja ainuvõimalikuks  pidas.

Ja muidugi tuleb meelde Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistuse” leplik ja andestav Sonja Marmeladova, hea ja õilsa hingega alandlik naine, „hoora ja madonna” krestomaatiline sulam, kirjandusklassikasse kuuluv ajatu sümbolfiguur. See on naine, kes ei tee kunagi neile, kes teda halvasti kohtlevad, ühtki etteheidet, vaid lepib vaguralt kui tahes ränga saatusega. Tema lõpmatu südameheadus ja omakasupüüdmatult tehtud „armastuse teod” pakuvad igavest vastukaalu kurjale maailmale, kandes endas uuenemislootust – nagu vaikselt voolav vesi, mis lõpuks kivisse augu uuristab. Näib, et sellist halastajat-lunastajat on ühiskonnale ja kultuurile alati vaja – justkui nähtamatut abiventiili, kes takistaks maailma lõplikult hukka minemast. Just mülkasse tõugatud lunastaja säilitab ka sakraalsusest ilma  jäänud maailmas oma pühitsetud koha.     

Ellujääjast lunastaja

Eelmise lunastajatüübi juurest viib mõtteline kiirrada eesti kirjanduses levinud ja meie rahvuslikule naiseideaalile kõige lähedasema naiskuju juurde. Teda võib nimetada ellujääjast lunastajaks. Sellele naisetüpaažile, kelle peamised tunnusjooned on vastupidavus, alandlik meel, leplikkus, kannatlikkus ning mitte ülearu suur ajumaht, pakub eesti proosatraditsioon ohtralt näiteid ja tema väärtus paistab olevat Sonja Marmeladova moodi ajatu.

Tema haridustee on tavaliselt poolik, sest  eluraskused pole tal lasknud piisavalt koolis käia, aga vaatamata aastakümnete-pikkusele rügamisele, trobikonnale lastele ja joodikust mehele püsib tema näol ikka rõõmus, lahe ilme – ka siis, kui tema kulm kahtlaselt sinetab – ning tal ei tule ealeski üle huulte ühtki porisevat sõna.

Nimetatud naisetüüpi oma parimal kujul esindab Valentine Nõlvaku „Ellujääja” (Varrak, 2008), puhtsüdamlik, naiivrealistlikus vaimus  kirjutatud mahukas autobiograafiline romaan. Peategelase karakteri vastavus eesti rahvuslikule naiseideaalile lennutas teose kiiresti tunamulluse kultuurkapitali kirjanduspreemia nominendiks. Kuigi selles väljendus heakskiit eesti naise igikehtivale kullaproovile, mõjus žürii valik siiski mõnevõrra arhailiselt. Justkui elaks eesti kirjandus mingis oma ajas, mitte XXI sajandil, mil uurimused näitavad eesti naise kõrgemat haridustaset võrreldes eesti  mehega, ja meie noorem haritlaspõlvkond on kiiresti omaks võtmas võrdõiguslikkuse euroopalikke standardeid.

Tõsi, see ei puuduta raamatu esteetilist poolt, vaid selle nüüdisaegset tausta. Aga ka kunstiline külg on paraku kahvatu ja vaatamata sellele, et teos on kirja pandud suhteliselt osava sulega, võiks seda pidada eesti „naiskirjanduse” esindusteoseks samavõrd kui kuulutada eesti „meeskirjanduse” tippteoseks  kunagine Silver Anniko menukas ajaviiteteos „Rusikad” (Eesti Raamat, 1979). On jäänud veel üks eesti kirjanduses üha jõulisemalt endast kõnelema hakanud lunastajatüüp – pagulaslunastaja. Ka tema mahub ellujääjast lunastaja kuvandisse, kuigi tema üleelamised ei seostu mitte niivõrd isikliku vastupidavusega kui ajaloolise ülekohtuga, mis pillutas eesti rahva mööda maailma laiali. Selle lunastajatüübi lähim vaste pärineb möödunud aastal trükivalgust näinud Elin Toona memuaarteosest „Ella” (Loomingu Raamatukogu, 2008), mis toob lugejani üksikute, ilma mehe toeta jäänud naiste rännaku läbi mitmete riikide. Naised tunnevad end kõikjal tõrjutu ja vaenatuna. Nad on puupaljad ja näljas eikeegid, igal pool lükata-tõmmata. Siiski jäävad nad pinnale ning elavad üle ka õhurünnaku Berliinis, kus moodustavad pommiplahvatuste all elusa kuhja: laps on all, vanaema  Ella peal, ema Liki katteks.

Pagulaslunastaja erineb mõnevõrra tavalisest „ellujääjast”. Märksõna „võõrvõim” omandab tema puhul eriti traagilise väe ja annaks talle justkui mõttelise eraldusmärgi, mis tuleneb kodukaotusest ja mööda ilma pillutatusest. Kodutus õilistab tema lunastajastaatust, rõhutades tema kulul toime pandud anonüümset vägivalda. Anonüümsus on määrav kriteerium, sest nüüd, aastakümneid hiljem,  pole pagulastel – nii nagu küüditatutelgi – oma kannatusi enam õieti kellelegi inkrimineerida. Aset leidnud mastaapne kuritegu on vajunud ajaloo hämusse ja seda on võimalik sootuks ignoreerida. Suure ajaloolise vägivalla peamine kohutavus ja suurim paradoks näibki peituvat selle sisimas anonüümsuses: ülekohus on aset leidnud, aga süüdlasi enam ei ole. Isegi sõna „süü” libiseb sõrmede vahelt ja kaob … 

On jäänud veel üks eesti kirjanduses vähe käsitlemist leidnud ja ka Eesti avalikkuses suhteliselt tundmatu ellujääja kategooria. See on perevägivalla ohver, koduse vägivalla all kannataja. Praegu võib teda veel pidada vaikivaks lunastajaks, sest need vähesed tunnistused, mis avalikkuse ette on sattunud, jätavad mulje, et tegemist on üksikute haletsusväärsete juhtumitega, mis puudutavad üksnes kõige madalamat ühiskonnakihti. Statistika  aga kõneleb 41 000 naisest, kes aastas perevägivalla tõttu kannatavad. Tõsi, hiljuti pakkus Peeter Sauter näidendiga „Keldris” traumaatilise pildi jõhkratest peresuhetest, aga see oli siiski ilukirjandus, mitte faktitõde.

Elus aset leidnud perevägivalla karmim näide pärineb täna veel tõlkekirjandusest. Mia Farrow mälestusteraamat „Mis kaob” (Sinisukk, 2000) osutab nukra aususega kuulsa filmirežissööri Woody Alleni teisele palgele, paljastades ta kui parandamatu, jultunud pedofiili. Raamatus on painavaid lehekülgi, kus autor kirjeldab, kuidas tema elukaaslane ahistab kaheaastast lapsendatud tüdrukut seksuaalselt, kuidas topib talle sõrmi suguelunditesse ja suhu, nii et see mehe kojutulekul end kabuhirmus laudade ja toolide alla peitma tõttab; kuidas võrgutab süüdimatult oma 16aastase kasutütre ja teeb temast pornopilte; kuidas mees terapeutide ja advokaatide abiga  end igasugusest süüst puhtaks pesta üritab; kuidas õiglus lõpuks võidule pääseb ja vintsutusterohke kohtusaaga ühele poole saab.

Kuigi elulugude žanr on ka eesti kirjanduses levima hakanud, seisab seda sorti avameelsuse ja sellega kaasnevate tabude murdumise aeg meil veel ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming